Miks suveteater Ida-Virumaal otsad kokku tõmbab? (1)

Eili Neuhaus on alates 2009. aastast toonud Kukruse polaarmõisas ja Ontika mõisas lavale viis suvetükki, viimane neist juuni teises pooles mängitud "Provintsitraagikud". Tema vankumatu kaaslane Ida-Virumaa avantüüril on olnud näitleja Ülle Lichtfeldt. "See ei ole ainult lavastamine, vaid ka produtsenditöö, reklaamijuhitöö – sada tööd kokku. Olen seda seitse suve teinud ja tunnen, et mul hakkavad jõud ja entusiasm kaduma," tunnistab lavastaja.

Tema sõnul on ääremaal projektiteatrit mitu korda raskem teha kui tuua lavastus välja Harjumaal või Kesk-Eestis. "Sa pead olema kõrgvormis nii ideelt kui ka pealehakkamiselt. Sa pead kõiki innustama. Kui innustamine ei kanna enam vilja ja asi muutub tülikaks kohusetäitmiseks, siis tuleb stopp teha," selgitab ta.

"Viimasel etendusel tulid lähiümbrusest pärit inimesed ütlema, et nad on nii ära harjunud, et ma teen seal teatrit," räägib Neuhaus.

"Üks Saka inimene ütles: Eili, need teie tegemised on meile iga suvi nagu hingepalsam! Ilusamini ei saagi öelda! Aga ole sa kui loominguline ja fanaatiline tahes, lõpuks pead kõik paratamatult numbritesse, rahasse ümber arvestama," ohkab ta.

"Kui sa ei tule enam omadega toime, siis hakkad kahtlema ja projektidele finantsiliste toetajate leidmine ongi üks takistus, mis muudab nende tegemise ühel hetkel üle jõu käivaks. Ma ei ole nii sinisilmne fanaatik, kes tahab lõputult lavastada, ilma et selle eest tasu saaks."

Sama käivat teistegi asjaosaliste kohta: "Igaüks tahab süüa ja elada. Ja siis tekivad pinged ja väsimus."

Lavastaja ei välista, et paus võib venida aastast pikemaks või et ta ei naasegi enam Ida-Virumaale teatrit tegema. "Elan üks päev korraga," ütleb Neuhaus.

"Äkki inspireerib minu lahkumine kedagi teist sinna tulema?" on ta lootusrikas.

"Ma olen teiste jaoks metsarajakese maha tallanud."

Enne pausileminekut toob Neuhaus aga 2015. ja 2016. aastal Kukrusel mängitud lavastuse "Kui seda metsa ees ei oleks" 10.–20. juuliks pealinna külje alla Saku mõisa.