Anto Raukas: väita, et kivikestega saab vähki ravida, on kuritegu! (57)

Eile tutvustas kivimiteadlane Anto Raukas enda uut raamatut „Ebateadusest ja imekividest“, kus ta selgitab lihtsas keeles ja piltide abil, miks kristallid, millest on saanud eestlaste lemmiktööriist erinevate hädadega võitlemisel, tegelikult ei aita. Raukase raamat ei pajata ainult kividest, vaid ka muudest ebanähtustest.

Akadeemiku sõnul ajendas teda raamatut kirjutama konkreetne põhjus. „Sattusin Apollo raamatupoes esoteerikaosakonda ja näppu jäi „Nastja terviseraamat“. Seal on muu hulgas juttu sellest, kuidas ravida erinevaid vähivorme. Verevähi vastu aitavat hematiit ja granaat, kopsuvähi vastu safiir ja malahhiit ja nii edasi… Absurdne! Väita, nagu võiks kivikestega ravida vähki – see ei ole ainult inimeste petmine, see on kuritegu!“

Raukas lisas, et ei pretendeeri oma raamatus lõplikule tõele, tema soov on panna inimesi kahtlema.

Paraku paistab, et kaine mõtlemine on eestlase maha jätnud, sest inimeste esoteerikahuvi näib üha kasvavat. Seda kinnitab ka möödunud aasta raamatumüügiedetabel, mille tipus troonib rida alternatiivõpikuid: esimesel kohal Rene Bürklandi „Tark tee terviseni“ ja kolmandal Riina Raudsiku „Energiakriis. Keha häirekell“, sinna otsa igasugu nõia- ja ennustamisraamatud.

„Raamatumüügitabeli järgi otsustades on Eesti inimene väga haige – nii palju esoteerika- ja enesetervendusõpikuid pole enne nähtud,“ muigas Raukas.

Näib, et teaduspõhine info on tänapäevainimese jaoks liiga keeruline, mõnusam on uskuda lihtsaid asju – kivikesi, pendleid ja kaarte.

„President Kersti Kaljulaid ütles, et eesti inimene on uskmatu. Mina kaldun pigemini nõustuma Tallinna praost Jaan Tammsaluga, kes ütles, et eesti rahvas on vägagi usklik, ainult et ainujumala asemel usub ta läbisegi pendlikeerutajaid, horoskoope, ingleid ja imekive,“ märkis akadeemik, kes on siiralt mures teadusliku mõtlemise marginaliseerumise pärast. „Kui kunagi põletati nõidu, siis nüüd pandaks pigem põlema teadlased, sest nemad mõtlevad teistmoodi.“

Raukas lisas, et natuke nõiausku pole üldse kurjast ja et mõned nõiavidinad töötavad tõepoolest päriselt ka – näiteks veesoonevits ja pendel. „Geoloogid kasutavad küllaltki sageli vitsa, enne kui puurima hakkavad,“ märkis akadeemik. „Aga vitsal on piiratud vägi, ta on ikkagi ainult abivahend, mitte põhiline mõõteriist. Teaduslik info on märksa täpsem.“

Raamatuesitlusel esitati ka küsimus, kas akadeemik on ise kristallteraapias või kristallkambris käinud, et ta nii kindlalt teab väita, et need ei tööta. „Olen Eesti ainuke litoloogiaprofessor – mul ei ole vaja kambris käia,“ märkis Raukas naerdes. “Ma hindan oma aega.“