kutsusime kohe emale kiirabi kui tal käis seljast peatipuni hirmus valu läbi.Diagnoositi seljaradikuliit ja tehti valuvaigisti.Järgmine päev helistasin perearstile,et ema ei tõuse üles ja mida teha.Pereast käskis enda juurde viia aga ütlesin et ta ei tõuse,siis kirjutati kangemaid valuvaigisteid .Ema hakkas oksendama ja kutsusime uuesti kiirabi siis diagnoositi viirus.Järgmine päev ema tervis halvenes veelgi 'siis tõstsime ta tekiga autosse viisime ise emosse'seal sõimati et ta on teil dementne ja vereproov näitas tugevat põletikku ja palavik tõusis.Öeldi'et see on vanainimeste segadusseisund ja ei ole mingit insulti.Pandi ta siiski haiglasse kus alles kuus päeva hiljem diagnoositi insult.Haiglas sai ta veel teise laiaulatuslikuma insuldi'mille tagajärjel ta ka suri.Kuidas saab siis rääkida'et midagi saab päästa kui ükski meedik ei tundnud insulti ära.Süüdistan end koguaeg et ei vaielnud arstidele vastu ,Aga uskusin meedikuid.
kuulge elutargad, insult on vale toitumise ja vähese liikumise tulemus. Ärge tulge pada ajama, et trombid ja veresoonte lõhkemised tekivad normaalse vaheldusrikka toitumise ja piisava liikumise korral. Ei teki need midagi. Vitsutage aga grillliha ja molutage tugitoolis, küll jamad tekivad.
Kuidas tekivad veresoonkonna haigused ja kuidas neid esile kutsuda? Tuleb räigelt kanget alkot juua, siis häirub närvisüsteem ja ainevahetus. Kui lisada suures koguses raskesti seeditavat toitu nagu magusad tooted ja liha, hakkab keha hoopis teistmoodi talitama. Geneetika ning immuunsus muutub ning tulemuseks ongi toredad haigused. Ei sünni enamik siia ilma santide ja vigastena, ikka tuleb ise kaasa aidata.
Viisin kerge kõne häirega , omal jalal liikuva ema Mustamäe haiglasse , kus arstide "hoole" all sai temst lamav ja mittekõnelev inimene. Arstid ei teinud mitte midagi. Isegi ei püütud aidata.
üldse ei saa aru, kuidas ei saa perearsti vastuvõtule? kuidas nii, etvasuvõtu aeg on kolme päeva pärast? kas kõik käib läbi kiirabi? kuidas siis saab öelda, et meil on arstiabi igati kätte saadav?
Mina leian, et insuldi või ükskõik mille põhjuseks on inimeste töökoormus, vähene puhkus ja stressirohke elu, inimesed peavad ikka meeletult rügama, et ära elada, toon kasvõi enda näitte, ma tegin normtundidest rohkem 85 tundi lisaks ja mu netopalgaks kujunes 1100 eurot, ei ole ju see loomulik, mul on kevadest kuni sügiseni praktiliselt igakuised tunnid kuskil 250 kandis, tõesti tapab ära aga muud väljapääsu pole, muidugi öeldakse, et otsi parem koht aga sorry ma olen 60 aastane ja ei taha sind keegi, pean hoidma oma töökohast tugevalt kinni, muidu olen päris töötu, eks ükskord tabab mind ka see haigus, jumal tänatud et siiani pole veel juhtunud aga eks raban niikaua kui mats ära käib, muud võimalust lihtsalt pole ja ega ma ainus selline pole, oi oi kui palju on selliste olukordadega inimesi.Praktiliselt on 15 tunnised tööpäevad ja üle 20 päeva kuus.Tõeline orjaelu ja kuhugi kaevata pole.enne see ei muutu kui inimestele makstakse tööeest normaalset palka, ja inimesed jõuavad end korralikult välja puhata.
Insuldi peamisteks riskiteguriteks on eluviis ja toitumine. Alkohol(ism), suitsetamine, rasvased toidud, liiga palju süsivesikuid (suhkrut), vähene liikumine (näiteks jalutuskäigud, ujumine, muu kehaline aktiivsus). Tekib rasvumine, kolesterool tõuseb, veresooned ummistuvad, vererõhk tõuseb - insult. Et veresooned ei ummistuks kolesteroolist, on vaja liikumist, aktiivsust ja tervislikku toitumist. Köögiviljad, juurviljad, puhas vesi. Töötegemine hoiab sind võib olla pigem just insuldi eest, kuna sa oled aktiivne. Mu äiapapa oli 60, jäi pensile ja ütles, et nüüd lõpuks hakkab puhkama. Puhkas siis kolm kuud ja läinud ta oligi.. Infarkt. Ma olen ise 45 ja töötan kuus umbes 300 tundi. Väga hea tunne tegelikult, olla aktiivne.
Kui töötaksite haiglas, siis näeksite, et elustiiliinsulte on vaid murdosa.Tapab ikka stress.küllap tekkis ka teie äiapapal stress sellest et ta muutus ebavajalikuks.60 aastane käib ju tänapäeval tööl ega loobu sellest naljalt.Kui sul on töö, mis sulle meeldib ja rõõmu teeb, siis sa insulti ei saa, kui aga oled sunnitud väikese palga tõttu mitmel kohal rabama ja isegi puhkust ei saa endale lubada, siis see ei lõpe hästi.
just sai inimene insuldi. käis kiirabis, tehti ainult mingi süst ja saadeti minema. kiirabi õde veel ütles arstile, et kahtlustab trombi. 2p hiljem saigi insuldi ja tromb siis eemaldati. nüüd on tänu arsti ükskõiksusele inimene halvatud.
imelik soovitus, kui haigekassa liikmed ei saa õigel ajal perearstile aegugi, siis erialaarstidele on lootusetud järjekorrad, emod soovitavad perearsti jne...see on jama jutt, et minge ,me kõik teame et see on naljanumber juba, häbi peaks olema haigekassal, igasuguseid sahkerdusi saadakse rahadega aga teha küll ja enam.Kui oleks korras meditsiiniga, oleks meil ka invaliidistumisi vähem ja tööjüud oleks samuti kauem tervem ja tugevam,oleks võit siiski suurem, sest pikaaja ravimisi jääks vähemaks kui ennetavad ravimised oleksid tasemel.
insult on stressi tagajärg.Ka suitsetamine ei tule kasuks, naistel on üheks riskiteguriks üleminekuiga.Näiteks tromb võib tekkida südamerütmihäiretest .Enamus insuldihaigeid ei ole ülekaalulised.Mõned on.
Õige pole ka see, et insult on üheselt stressi tagajärg, üldse ei tarvitse olla. Üheski minu poolt loetud insuldi-alases artiklis pole tekkepõhjuseks toodud stressi, pigem ebatervislikud eluviisid laiemas mõttes. Minu isal polnud mingit stressi, küll on ta aga paks, praktiliselt elupäevad diivanil lösutanud, õginud, suitsetanud ja viinapitsi ka kohe kindlasti ei sülitanud. Samas mu insuldihaige naabrinaine on elanud nii tervislikku ja sportlikku elu, kui olla saab ja ikka sai oma laksaka kätte. Nii et mine sa võta kinni.
sportides surnud ongi saanud insuldi, näiteks suri jooksurajal 26 aastane mees.Sportlastel nagu teada on palju tervisekahjustusi.Kõrge eani elanud sportlasi on vähe, praegu ei tea ühtegi nimetada.
oli sale, liikus palju, tervis oli korras, isegi külmetushaigusi põdes ehk paar korda elu jooksul, ei suitsetanud ega tarvitanud alkoholi - ometi suri 60 aastaselt insulti.
Tahtsin aasta alguses perearsti juurde visiiti registreerida. Öeldi, et aega saab panna kinni aga alles mai kuuks. Kusjuures just hirmuga, et insult võib ennast tunda anda. Nimelt on ühel pea poolel aeg ajalt tunda veresoontes mulksumist nagu midagi takistaks vere vabalt voolamist või nii. Muid sümptomeid vist pole. Meedias propageeritakse kohest arsti juurde pöördumist nagu poldaks üldse kursis medistiinilise abi tegeliku seisuga...
Kaebusest ei ole kasu. Terviseamet tuvastab, et perearst ei ole millegi vastu eksinud, et patsient keeldub ise arsti juurde minemast. Tagatipuks hakkab perearst veel klienti terroriseerima, ahistama, sest see on ju ennekuulmatu, et perearsti peale keegi kaebama läheb. Teatab näiteks tööandjale, et kliendist alluv on ohtlik. Kusjuures perearst pole kliendiga elusees isiklikult suhelnud, sest klient pole lihtsalt tema vastuvõtule saanud - olematud vastuvõtuajad on. Ehk siis kaebusest ei ole kasu, sest omakaitse on. Ma nimetaksin seda lihtsalt korruptsiooniks.
Mul on tunne, et elan mingis teises riigis. Mul pole kunagi olnud probleeme perearsti järjekorraga (Viimsis). Telefonitsi on ta vastuvõtu ajal alati kättesaadav. Oli ka siis, kui mul kerge insult oli. Minult üks ka insulditunnus, mida artiklis kirjeldatud ei ole. Minul läks nägemine imelikuks. Näiteks vaadates oma käelabasid tundus parem käsi vasakust tunduvalt väiksem, sõrmi oli vaid neli. Pingsa uurimise järel sain neid siiski kokku viis. Helistasin perearstile, kes kamandas mind joonelt EMOsse. Seal pandi kohe paariks päevaks haiglasse, ravimitega hoiti ära insuldi kordumine. Diagnoos täpsustus paar nädalat hiljem kompuutertomograafis: väike verevalum selles ajupiirkonnas, mis tegeleb nägemisega. Kui ma poleks tookord kohe saanud perearsti telefoni teel kätte, siis võimalik, et täna ma midagi enam ei kirjutaks.
KOMMENTAARID (46)