Miks suveteater Ida-Virumaal otsad kokku tõmbab? (3)

"See ei ole ainult lavastamine, vaid ka produtsenditöö, reklaamijuhitöö – sada tööd kokku. Ma olen seda seitse suve teinud ja tunnen, et mul hakkavad jõud ja entusiasm kaduma," tunnistab Eili Neuhaus, kes on toonud Kukruse polaarmõisas lavale "Vabrikutüdrukud" (esietendus 2011), "Vassa Železnova" (2013) ja "Kui seda metsa ees ei oleks" (2015) ning lavastanud Ontika mõisas tükid "Mtsenski maakonna leedi Macbeth" (2009) ja "Provintsitraagikud", mida mängiti tänavu juuni teises pooles.

Ka näitleja Ülle Lichtfeldt, kes on Neuhausiga Ida-Viru teatriponnistuste retkel truult kaasas olnud, on Õhtulehele rääkinud, et kui vaja, tegutseb ta projektilavastuste juures lavatöölisena ning teeb ka ise soenguid ja grimmi. Seetõttu, et projektiteatris lihtsalt pole hordi lavamehi, grimeerijaid, riieture ega juuksureid.

"Meil on väga head vabatahtlikud," kiitis Ülle, kuid möönis: "Unistame, et kord saame Ida-Virus nii teatrit teha, et Eili saaks tegelda ainult lavastamisega ja mina ainult mängimisega. Sest praegu oleme tegelenud absoluutselt kõigega ise."

 Nii hästi ei ole asjad siiski sujunud. "Selline projektitegemine ääremaal – sest midagi ei ole teha, Ida-Virumaa on millegipärast ääremaa – on kordades raskem kui tuua lavastus välja Harjumaal või Kesk-Eestis, Vargamäel näiteks. Kordades raskem on publikut kaugele meelitada," tõdeb Neuhaus.

"Sa pead olema kõrgvormis nii oma ideelt kui ka oma pealehakkamiselt. Sa pead kõiki innustama. Ja kui see innustamine enam vilja ei kanna ja asi muutub tülikaks kohusetäitmiseks, siis tuleb stopp teha. Praegusel hetkel ma tunnen, et kõigi vibe (emotsionaalne seisund – toim) on kuidagi tuhmunud. Sellest ka otsus, et jätan ühe aasta vahele," selgitab lavastaja.

 "Igaüks tahab süüa ja elada."

"Ütlen häbenemata, et need seitse aastat on väga palju võtnud. Aga need on ka väga palju andnud. Viimasel etendusel tulid inimesed Sakast ja mujalt lähiümbrusest ütlema, et nad on nii ära harjunud sellega, et ma teen seal teatrit," räägib Neuhaus. "Nad ootavad seda ja nimetavad Kukruse mõisateatri etendusi suurimaks suvesündmuseks.

Kahju on sellest, et nende jaoks on etendusepilet ülikallis ja nad ei saagi seda teinekord endale lubada, aga meie ei saa jälle projektiteatrina muudmoodi, kui me peame piletihinna kõrgeks ajama. Samas on nad kohutavalt tänulikud. Üks Saka inimene ütles: teate, Eili, need teie tegemised on nagu hingepalsam meile iga suvi! Ilusamini ei saagi öelda," õhkab Neuhaus.

"Siis ma muidugi tundsin, et äkki peaksin ennast ümber orienteerima, kuid mul on juba teistsugused pakkumised, millele ma keskendun," avaldab lavastaja, kes plaanib nüüd paikselt Rakvere teatri juures askeldada. "Külas oli hea, aga kodus on parem!" naerab ta.

Teda rõõmustab, et ka teatrikolleegid on naabermaakonnas tehtu eest poetanud tunnustavaid sõnu. "Meil oli just nädala algul Rakvere teatri loomenõukogu koosolek ja mu kolleegid on siiralt imestunud, et latt on meil olnud Ida-Virumaal väga kõrge. Mulle hakkab vaikselt kohale jõudma, et töö ei ole tühja läinud."

Neuhausi sõnul on viimaste aastate Ida-Viru suveteatriprojektide kasutegurit raske füüsiliselt mõõta. "See on panus, millest ei saagi võib-olla kohe aru. Aga ole sa kui loominguline ja fanaatiline tahes, paratamatult pead sa lõpuks kõik ümber arvestama numbritesse, rahasse. Kui sa ei tule enam omadega toime, siis hakkad kahtlema ja projektidele finantsiliste toetajate leidmine ongi üks takistus, mis muudab nende tegemise mingil hetkel üle jõu käivaks," lausub Neuhaus.

"Ma ei ole nii sinisilmne fanaatik, kes tahab lõputult entusiasmist lavastada, ilma et ta selle eest tasustatud saaks. Kuskilt jookseb piir." Sama käib tema sõnul teiste asjaosaliste kohta. "Kõik taandub sinna, et igaüks tahab süüa ja elada. Ja siis tekivad pinged ja väsimus, see kõik on loomulik."

Toovad ühe lavastuse pealinlastele lähemale

Pausi tahavad projektlased teha aga ilusasti ja võidukalt. See tähendab, et nad toovad 2015. ja 2016. aastal Kukrusel mängitud lavastuse "Kui seda metsa ees ei oleks" pealinna külje alla Saku mõisa. "See on minu jaoks eriliselt märgiline loomingut ülistav lugu. See lugu muugib suuresti lahti loominguliste inimeste panust maailmale. Oleme tervele Eestimaale kaugele vastu tulnud – Saku on paljudele inimestele oluliselt lähemal kui Ontika või Kukruse," nendib Neuhaus.

 10.–20. juulini etenduva lavastuse dramaturg on Urmas Lennuk, kes on saanud inspiratsiooni Juri Nagibini, Henri Toyati ja Pjotr Tšaikovski loomingust. Osades näeb Ülle Lichtfeldti, Eduard Salmistut, Madis Mäeorgu ja Margareth Villersit. Lavastuse peategelasteks on paruness von Meck, kes ootab kirja suurelt heliloojalt Tšaikovskilt, ning kaupmees Zgutov, kes saabub tema mõisa, et osta parunessi metsa.

Eili Neuhaus ei välista võimalust, et paus võib venida aastast pikemaks ja et ta ei naasegi enam Ida-Virusse teatrit tegema. "Ma elan üks päev korraga. Esialgu oli mul tunne, et lõpetan üldse ära, aga kuna "Provintsitraagikutega" läks meil väga hästi ja inimesed sõidavad siiski üle Eesti Ida-Virumaale kokku, siis see andis lootust, et kui ühe suvi vahele jätta, siis võib-olla ma ei lõpetakski ära, sest ma olen seda kohta ja neid inimesi nii armastama hakanud. Samas, võib-olla ei tee ma enam teatrit Kukrusel, vaid kusagil mujal," arutleb lavastaja.

"Aga võib-olla minu lahkumisotsus inspireerib teisi sinna tulema? Üks läks eest ära ja koht jäi tühjaks," õhutab Neuhaus. "Nii palju on ju lavastajaid, kes kiibitsevad ümber Tallinna – nagu see oleks ainus koht, kus saab teatrit teha. Kui sul on hea idee, siis peab olema julgust ka väljapoole minna. Ma tahakski julgustada, et kõik on võimalik ja inimene areneb loominguliselt ainult siis, kui ta võtab endale hästi kõrged sihid. Nüüd on teistel aeg riskida. Ida-Virumaale on nii väga vaja uusi ja noori tegijaid!"