FOTOD | Kirna mõisas on avatud Katrin Valdre ja Sven Saagi fantastiline näitus

"Tuues näituse kevadpealinna Türi külje alla erilise aiaga Kirna mõisa, soovime inspireerida näitusekülastajaid vaatama ja kujundama ka oma aedu kui maale, võtma igat taime kui pintslilööki, mis annab oma väikese nüansi aedniku enda maalitavasse elavasse pilti,“ räägib näituse kuraator Kersti Möldre. "Käesoleva näituse piltidest suurema osa on kunstnikud maalinud viimase poole aasta jooksul just Kirna mõisa silmas pidades ja mõisa aiast inspireerituna." Maalinäituse nimi "Kes aias?" viib seega kujundlikult kunstiaeda, mille aednikeks on maalikunstnikud Katrin Valdre ja Sven Saag. 

Ruumid kutsusid kunsti enda juurde

Kuraator ütleb, et algne idee polnudki kunstnike oma, vaid see tekkis temas ning inspireerisid need kaks ruumi, mis mõisas nagu ootel seisid, olles omal moel looduslikud ja loomulikud. "See mõis oli ju kogukonnale aastaid suletud ja kui ma eelmisel suvel sinna läksin, siis märkasin, et uute omanikega on seal tekkinud täiesti teine meeleolu, nüüd on mõis lahti ja aed hooldatud. Need ruumid ise kõnetasid mind," räägib kuraator. Siis tekkis temas mõte siduda ruumid kunstiga ja näitus omakorda aiaga, samuti oli kindel see, et vaja on kontseptsiooni, mis kõnetaks ka kohalikku inimest ja haakuks mõisaga. "Siis sattusin juhuslikult Katrini ja Sveni piltidele ja kohe tundus, et see on õige, see oli hämmastav.

Võtsin nendega ühendust ja läksin neile külla, tunnetasin seda õhkkonda, vaatasin pilte ja küsisin, et mida nad arvavad ühest näitusest — nad võtsid kohe tuld ja asi läks konkreetsemaks. Võtsin ühendust Kirna perenaisega ja talle meeldis ka mõte sinna näitusega kunsti tuua. Talvel saime neljakesi kokku ja panime täpsemad plaanid paika. See plaan jäi ka paika, et midagi ruumides ei renoveeri, kõik jääb nii nagu on. Palju on küll ajahambast puretud, aga samas on neil ruumidel ja seintel alles ehedus ja looduslikkus. Pildid moodustavad ruumiga terviku ja seal oledki nagu kunstiaias, pildid sobivad ümbrusega kokku."

Kas maalides on Kirna hinge?

Rääkides maalidest ja sellest, millist lugu nad Kirna mõisast räägivad, ütleb Sven Saag, et nad maalisid just Kirnale mõeldes ja paratamatult tuleb nii midagi sellest kohast ka pildi peale, aga seda peaks küsima Kirna mõisarahva endi käest. „Külastasime Kirnat maaliprotsessi ajal korduvalt. Ilmselt on see iga loominguga nii, näiteks kui lood muusikat, mõtled, kus ja kellele seda esitad, see kõik tuleb alateadlikult. Kas maalides on Kirna hinge, peab keegi teine vaatama, meie arvamus on subjektiivne," arutleb ta. Kunstnik on ainult vahendaja.Katrin täpsustab, et nad väärtustavad vaataja suhet ega tahagi kunagi töö kohta liialt palju rääkida ja infot anda.

"Maal on minu arvates elav, ta peab ise suhtlema. Inspiratsioon ei peagi kohe toimima, vaid see mõjutabki sinu alateadvust, see võib mingil hetkel maalis välja lüüa. Kui ma maalin maastikku, siis märkan, et tuttavlikud kohad või taimed on ilmunud maalile." ja Sven lisab: „Võib olla ka vastupidi, et satud paika, mis on juba su maalil olnud, sa külastad oma maali paika ja see on tuttav motiiv, seisund või meeleolu."

Katrin ja Sveni maalid peidavad teisi maale

"Väike saladus peitub kõigis Katrini ja Sveni maalides. Need teeb huvitavaks just see, et lugematute värvide, värvikihtide seest ja vahelt ilmuvad iga kord täiesti uued kujutised. Mõnikord ilmuvad sealt lilled, teinekord jälle terve aed korraga, kus oleks nagu  peale lillede veel keegi... keegi, keda kunagi tundsime. Või keegi, kellega veel päriselt kohtunud ei olegi, vahest üksnes unenäos..." arutleb kuraator Kersti Möldre. Tema jaoks räägivad maalid seda, et nende kunstnike looming on mitmekihiline, sealt avanevad kogu aeg uued pildid. "See sõltub valgusest, kuidas see langeb, enda meeleolust ja samas ka kaugusest, millelt vaatad. See tekitab ka enda sees kogu aeg uusi ja uusi pilte," kirjeldab kuraator, kes võrdles ka näituse tekstis kunstniku ja aedniku rolli sarnasust.

"Nii nagu aednik istutab midagi aeda, see hakkab kasvama, tekivad uued värvid ja kihid, samamoodi on ka maalidega, kus kunstnik paneb oma värvid ja teeb teose, aga see hakkab oma elu elama, värvid on mingil hetkel seal omamoodi õide puhkemas ja koosmõjud on teistmoodi. Need on elavad pildid ja panevad sisemiselt uusi pilte elama. Näitus võiks sobida ka lastele, sest neil on fantaasiamaailm väga rikas ja oskus värvide seest oma pilte välja lugeda. See võime on neil tugevam kui täiskasvanutel."

Kaks kunstnikku loovad ka ühist kunsti

Katrin Valdre (1974) on lõpetanud Eesti kunstiakadeemia vabade kunstide eriala, Sven Saag (1968) on õppinud maalikunsti Tartu ülikoolis. Mõlemad on kunstnike liidu liikmed ning nende töid on eksponeeritud Lätis, Leedus, Venemaal, Itaalias, Saksamaal, Hollandis,  Taanis, Šveitsis, Inglismaal. Kolme aasta eest vahetasid nad oma turvalise linnaelu ettearvamatu maaelu vastu ning maalimise kõrval on kunstnike elus koha sisse võtnud ka igapäevased maaelutoimetused, mis vargsi ka loomingusse teed otsivad.

Koos maalimist võrdleb kunstnikest paar aga koos kokkamisega, kus kumbki möödaminnes maitseaineid patta puistab: "Võtad otsekui kogemata naabri klaasist sõõmu ja näppad tema paletilt pisut värvi oma lõuendile." Nii on sündinud värvirikkad pildid, millest iga uue nurga all langev valgusvihk võlub välja taas uue maailma. Kõlades kokku vaataja sisemise mustriga sünnivad nendest teostest igaühe jaoks uued, vaataja enda pildid.

Kui keegi soovib mõnda Kirnas nähtavat maali ära osta, läheb pool müügisummast Kirna mõisa korrastamiseks. "Meil tekkis lihtsalt tunne, et annetada oleks õige ja pool summast oleks õiglane. Mõte tekkis järsku ja me Katriniga ei vaielnudki," ütleb Sven Saag.