Inimesed

Anne Veesaar, palju õnne sünnipäevaks!

VIDEO | ANNE VEESAAR: Olen suurepärases vormis ja õnnelik 60aastane naine! (77)

Anu Saagim, 4. juuli 2017, 14:55
Anne Veesaar 60Foto: Martin Ahven
Armastatud Eesti näitleja Anne Veesaar tähistab täna, 4. juulil oma 60 aasta juubelit Ingmar Bergmani draamanäidendiga „Pärast proovi”. Täpselt kümme aastat tagasi teatas Anne Õhtulehele antud juubeliintervjuus bravuurikalt, et viiekümneselt ei alga mitte midagi. Olge kindlad, et elu on siis läbi! Täna uurime hiilgava välimusega tegusalt naiselt, kas tema toonane jutt pidas tõepoolest paika ja milliseid plaane peab teatridiiva peale kuuekümnenda eluaasta stardijoone ületamist.

Anne Veesaar 60Foto: Martin Ahven

Samal teemal

Kallis Anne, tähistad täna oma kuuekümnendat juubelit. See on suur pidupäev, aga sina oled purupurjus ja näed välja nagu krants. Mis toimub? Kas sul piinlik pole?

Armas rahvas, mulle meeldib üle kõige loomulik ilu ja naturaalsus. Ilma meigita ja uhkete sulgedeta olen ma mina ise ja ausalt öeldes pole mul midagi häbeneda. Olen suurepärases vormis ja õnnelik inimene.

Vaadatud sai just eel eel esietendus Madis Kalmeti poolt lavastatud uuest teatritükist „Pärat proovi”, kus sul on peaosa. Pean ausalt tunnistama, et olen jahmunud, positiivses mõttes õnneks. Paljude jaoks oled sa komöödianäitleja, "Õnne 13" Mare, suvejantide staar. Aga selles Ingmar Bergmani tükis teed sa suurepärase draamarolli. Oled 59-aastane läbipõlenud joodikust endine primadonna. Kas Kalmet tõi tüki lavale just sinu juubelit silmas pidades?

See etendus on tehtud tegelikult Ingmar Bergmanile, kes on loo autor ja saab järgmisel aastal 100aastaseks. Ta on loomulikult surnud juba. Juhuslikult juhtus aga niiviisi, et mina saan siin ka just 60. Alustasime Bergmani juubeli tähistamisega sel aastal, kuna ta on kino- ja teatrimaailma metsikult mõjutanud. Siin on toimunud juhuste kokku langemine ja mul tohutult vedas, et sain just mulle sobiva rolli. Teisi 60aastaseid nii häid mutte, seda rolli kehastama, Eestis lihtsalt hetkel pole.

Anne, kuulutasid täpselt kümme aastat tagasi oma viiekümnendat juubelit lavastusega „Viiekümneselt elu alles algab” tähistades, et tegelikult ei alga viiekümneselt enam mitte midagi. Elu on läbi! Tsiteerin sinu sõnu toona Õhtulehele antud intervjuus: „Üle poole mu elust on läbi ja enam pole millelegi loota. Ei ole vaja petta end kulunud fraasdega. See lihtsalt on nii.”

No midagi ma pean ju ütlema. Muidu inimestele tundub, et minu elu on liiga tore. Kogu aeg on ihahahaa, olgu ma kuuskümmend või seitsekümmend. Inimesetele meeldib rohkem, kui sa oled pisut kurvameelne. Et ah, mu elu on läbi ja miskit põnevat enam ees ei oota. Sind võetakse justkui tõsisemalt. Sellepärast ma ütlen vahel selliseid asju. Ma valetan. Tegelikult ma ju ei mõtle niiviisi. Elu ei ole viiekümneselt läbi!

Anne, valetamine pole ilus! Inimesed loevad artikleid ja võtavad kuulsuste poetatud pärleid tõe pähe. Elavad neile südamest kaasa. Päriselt ka! Palun ütle nüüd rahvale, et kui oled kuuekümne aastane naine, siis pole sugugi kõik veel läbi.

Aastad, mis on jäänud minu viiekümnenda ja kuuekümnenda juubeli vahele, on olnud suurepärased! Aga tol hetkel, kui sain viiskümmend, siis ma ei teadnud, mis mind ees ootab. Ma olin tol hetkel kurb, olin katki. Ega ma muidu poleks ajanud sellist mögajuttu. Aga tänaseks on minu elu muutunud, kõik on paremaks läinud. Ma olen justkui nooremaks muutunud.

Anne Veesaar 60Foto: Martin Ahven

Ma ei söö näiteks saiakesi.

Ilmselt sa ei joo ka?

Ikka joon! Ega ma mingi karsklane ei ole! Armastan veini. Suvel valget, talvel punast. Ja kui on Seto peod, siis joon hansat.

Kas sa oled kunagi ka purjus peaga lavale läinud?

Olen. Aga see oli väga ammu. Olin siis Rakvere teatris noor näitleja keerasin toona etenduse natukene tuksi. Ma sain käskkirja. Õnneks ei vallandatud, sest olin nii paljudes tükkides parasjagu sees. Mis nad ilma minuta teinud oleks! Eks nad ikka lootsid, et ma saan järgmisteks etendusteks kaineks. Ja siis ma sain aru, et see jääb ka viimaseks korraks purjus peaga lavale minna. Eks see ole ka noore näitleja lollus ja uljus. Et no, mis sellest nüüd siis on, pidasime Võsul pidu ja põrutasime seejärel otse Žigulidega Rakverre ja otse lavale. Prožektorite valguses see kõik loomulikult võimendub ja laval seistes lähebki kõik käest ära. Mul oli väga paha ja ma lubasin, et see jääb ka viimaseks korraks.

Lavastuses „Pärast proovi” mängid joodikust näitlejannat. Oled terve aja laval purjus. Kas sa enne etendust väikest šnapsi ei võta, et roll paremini välja kukuks?

Joodikut mängida saab ainult väga kaines olekus. Selles ongi nipp.

Kas peale õnnestunud esietendust ei ole himu üks väike klaasike võtta?

Ei saa, olen autoga. Et ma veel napsuse peaga rooli istuksin, see on välistatud!

Kümme aastat tagasi soovisid juubelikingiks murutraktorit. Milline on tänane kingisoov?

Ma ei oskagi mingit asja tahta. Ma tahan, et minu etendusele tuleksid inimesed, kes on mulle väga armsad. Näiteks minu endised klassikaaslased, keda ma aruharva näen. Mida vanemaks sa saad seda rohkem hakkad sa hindama inimesi, kes su ümber on. Ja ma sooviksingi, et need inimesed, kes mu ümber on olnud, et nad jäävad mu ümber. Nii lihtne sünnipäevakingi soov mul ongi.

No Madis Kalmeti lavastatud näidendisse sain ikka tutvuse kaudu. Ta on minu kursusevend. Aga ilmselt pead pigem silmas, kas kuuekümnesel vanamutist naisnäitlejal on veel lootust. Loomulikult on! Mul on terve ports näidendeid lauasahtlis, mida ma sooviksin teha ja mis sobiks ideaalselt minuvanusele. Näiteks uuesti võiks teha Jaan Krossi ja Paul-Eerik Rummo „Rakvere romansi” või miks mitte John Patricku „Kummaline missis Savage” või Hal Ashby „Harold ja Maude”. Viimast mängis kunagi Velda Otsus, kes oli siis juba 80. Seal peab käte peal seisma.

Selleks tuleks olla ju suurepärases vormis? Teed sa näiteks kogu maailma vallutanud joogat?

Ei, joogat ma ei tee. Ma käin ujumas, pilateses, kõnnin iga päev vähemalt viis kilomeetrit, seitse aastat olen käinud body pump`is, kus kasvatan lihast. Inimene peab ju midagi kogu aeg tegema.

Miks sind varem pole raputatud ja komöödiarollidest välja kistud?

Ega keegi ei tule sind vanadest rollidest välja kiskuma. Sa pead ikka ise aru saama, kus see piir on. Ja tegelikult ma ju lahkusin näitlejana komöödiateatrist Vanalinna Stuudio, sest mul oli kõrini. Aga siis läks elu hoopis pea peale ja ma sain selle sama teatri direktoriks.

Kui sa ühel päeval ei saaks enam näitlemisega jätkata, mis siis juhtuks?

Kui mulle ei pakutaks enam ühtegi rolli, siis ma läheksin pensionile. Aga ma ei mõtle selle peale. Ma ei saa ette mõelda. Õnneks on mul pedagoogi diplom Tallinna Ülikoolist. Ma võin minna maakooli õpetajaks. Kunagi muuseas tahtsin minna Lüllemäe kooli õpetajaks, aga mind ei võetud, sest mul polnud seda diplomit. Nüüd on paber käes. Aga mul on veel üks varuvariant, aga seda ma teile hetkel ei paljasta.

Mida sa kõige rohkem kardad siin maa peal?

Tõmbetuult. Siis mul läheb hääl ära ja kaelasooned jäävad valusaks.

Aga tõmbetuult isiklikus elus?

Tõmbetuul isiklikus elus on väga hea. Alates möödunud laupäevast saati läheb mul ses osas väga hästi.

Anne Veesaar 60Foto: Martin Ahven

Alates sellest nädalast mängitakse Tallinnas Filmimuuseumis maailmakuulsa filmi-, teatri- ja kirjamehe Ingmar Bergmani näidendit «Pärast proovi».

Lavastaja Madis Kalmeti sõnul kõneleb Bergmani näidend teatrist, sealsetest proovidest ja inimestest, kes on suure kirega pühendunud teatri tegemisele. Näidendi «Pärast proovi» tegevus toimub vanas teatrimajas, kus pärast August Strindbergi etenduse «Unenäomäng» proovi on jäänud vestlema ja elu keerdsõlmi lahti harutama tunnustatud vana lavastaja ning nooruke näitlejanna. Ja nagu väga sageli, on teatriinimestel valusalt põimunud isiklikud ning tööalased suhted. Loosse sekkub mälestuspildina ka noore näitlejanna ema, kellel samuti näitlejana olid väga intiimsed ja lähedased suhted lavastajaga. Näidendis on kirge ja emotsioone, armastust ja erootikat.

Näitlejate gruppi kuuluvad Guido Kangur (Eesti Draamateater), 2016. aasta parim naisnäitleja Riina Maidre ning Anne Veesaar. Etendusele annavad vormi valguskunstnik Priidu Adlas, Peeter Konovalovi muusikaline kujundus ning Ivi Piho kunstnikutöö. Näidendi on rootsi keelest tõlkinud Ülev Aaloe.

Lavastuse produtsent Anne Veesaare sõnul valiti etenduse toimumise koht välja väga hoolikalt. „Tallinna Filmimuuseum on kogu näidendi temaatika ning autori kontekstiga erakordselt tugevas seoses ning meie üheks eesmärgiks on tutvustada selle etenduse kaudu koos Eesti Ajaloomuuseumiga tallinlastele ja Tallinna külalistele 2017. aasta oktoobris avatavat filmimuuseumi, mis on osa Maarjamäe lossist ja lossiparki rajatavast ajalookeskusest.

Anne Veesaar 60Foto: Martin Ahven

Madis, kuidas sa suutsid voolida meie "Õnne 13" Marest pööraselt hea draamanäitleja?

Ma lõin, piitsutasin, vägistasin teda! Täpselt nii nagu tegi seda Ingmar Bergman oma näitlejannadega. Aga kui tõsisemalt rääkida, siis käis Anne mind selle tükiga väga pikalt hüpnotiseerimas. Et teeme selle, teeme selle! Algul see mind ei puudutanud. Aga Anne motiiv ja palve seisnes selles, et tal on kõrini sellest kergest repertuaarist ja seriaalinäitleja mainest, komöödiateatri staarist. „Ole hea Madis, teeme päris teatrit! Ma tahaks muutuda!” anus ta. Ja me tegime selle ära! Loodame, et Anne kustutab peagi selle jantimise taaga, mida ta on ise väga vihanud ja ka intervjuudes väga karmilt välja öelnud. Et teda ei nähtaks ainult selle Õnne 13 Marena. Läheb kauplusesse on Mare, läheb bussipeatusesse on Mare, läheb moeateljeesee on Mare. Ma utreerin, aga nii see on ja tal on sellest villand, et teda nähakse ainult, kui komejandi tegijat.

Anne ju ise valis sellise tee?

Näitleja ei saa kahjuks väga palju ise valida seda, mida talle tööl pakutakse. Ta valib küll elukutse, kuid ta ei saa valida mida ta näitlejana peab mängima. Kui näitleja pole nõus talle pakutud rollidega, siis tuleb lahkuda.

Aga võib-olla Anne polnud draamarollideks varem lihtsalt valmis?

Oli ikka. Olime Rakvere teatris pea üheksa aastat koos ja enamus meie repertuaarist oli väga tõsiseltvõetav.

Aga kui temavanusele mutile enam midagi „normaalset” ei pakuta?

Siis on Annel on tegelikult kolm varianti. Variant üks on olla nagu Ita Ever ehk teha tööd nõrkemiseni. Variant kaks, olla nagu Velda Otsus, kes otsustas, et ei lähe enam lavale ja kõik. Ja variant kolm on istuda kodus ja oodata, et äkki tuleb telefonikõne ja äkki kutsutakse kuhugi sutsu tegema. Neid kodus kustunud vanu näitlejannasid on palju. Anne õnneks nende veini libistavate muttide hulka ei kuulu.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee