Lauri Saatpalu tahaks elus korra ka Estonia lavastuses mängida (7)

„Mul on hea meel, et saan teha eri teatrites eri asju. Kui mind kutsutakse, püüan ennast õigustada. Loodan, et ei ole kedagi alt vedanud ja kutsutakse veel. Muusikaga on sedasi, et kui tuleb tuhin peale ja korraldatakse kontserte või kutsutakse esinema, siis teen seda hea meelega, aga igale poole ei lähe ka. Olen selles mõttes küll õnnelik, et tegelen loomingulises mõttes eri asjadega,” tunnistab Lauri Saatpalu. Mees, kes on tuntust kogunud bändidega Dagö, Folkmill ja Pantrokraator, mänginud üksjagu teatrilavastuses ja on lõpuks tänu Kukule üks Eesti tuntumaid raadiohääli.

Lauri, kas võib öelda, et olete praegu oma loometee tipus? „Jah, täiesti kindel. Tippaeg ei ole see, kui sa mitme tuhande inimese ees sõrmed püsti rokid. Tippaeg on see, kui oled selle suutnud üle elada,” itsitab muusikust teatrimees või ehk selle suve kontekstis hoopiski teatrimehest muusik.

Põhjamaade lugu

Pühapäeval esietendub nukuteatris muusikaline müsteerium „Mees, kes ei teinud mitte midagi”. Mehis Heinsaare loomingule tugineva tüki toob lavale Aare Toikka, lavastuse muusika ja laulutekstid on teinud Saatpalu. Peale selle astub ta ise samas tükis üles ka näitlejana. Pärast Nuku suvelavastust tiirutab Saatpalu veel ringi VAT-teatri monolavastusega „Kuidas ma koera sõin”, et seejärel veel ühe satsi jagu Nuku suvetüki etendustes kaasa teha.

Nukuteatri suvelavastuse pressiteates öeldakse õige kenasti, et Saatpalu tõlgib selles lavastuses eestlase olemuse muusikasse. „Jah, see on väga ilusasti öeldud. Aga ma ise pole päris kindlasti niimoodi mõelnud. Ma tegin sellele lavastusele sobivad laulud. Mis ma selle eestlase mõttemaailma peale ikka mõtlen. Veel eraldi mõelda, et oi küll on üllas ja ülev eestlane olla, seda ma ei tee,” võtab Saatpalu teatri turundustegelaste koostatud tekstilt natuke tuure maha.

Teisalt on nukuteatri suvelavastus siiski vägagi eestilik. Saatpalu sõnul on selles kasutatud palju trafarette, ka kõige jõhkramaid ning totakaid vanasõnu, mis haakuvad hästi Mehis Heinsaare müstilise muinasjutuga. „Jah, ta on meie, Eesti tükk. Aga ma kujutan ette, et kui sõna Eesti maha võtta, siis kõlbab see ka Põhjamaadele, sest eks see ikka natuke tõsimeelse kaamosega on. Ma usun, et soomlased, norrakad ja islandlased saaksid sellest etendusest väga hästi aru ja see tükk on ka üsna Rootsi nägu. Ja omamoodi faustilikud jooned tulevad juurde veel Saksamaa metsadest. Vahemere maade emotsioone siin ei ole, aga see ei tähenda, et tükk lõbus poleks,” arutleb Saatpalu.

Idee just Heinsaare lood lavale tuua oli Toikkal ja Saatpalul peas keerelnud viis aastat. Mõlemad on tegutsenud VAT-teatris, kuid üllatuslikult on see kahe mehe esimene suurem teatrialane koostöö, kui päris algusaegade lastetükid kõrvale jätta. Samas on kaks meest oma teatritegemistest palju teineteisega rääkinud: „Loomulikult annan ma talle nõu ja avaldan oma mõtteid. Mõned on ka käiku läinud. Aga ma ei ole lavastaja, ma teen laule ja vaatan, kuidas näitlemisega hakkama saan. Selle lavastuse puhul meie tandem töötab. Me mõtleme eri asju, sellepärast töötabki.” Saatpalu mäletab täpselt, et 4. juunil 2012. aastal saatis Toikka talle meili, milles andis teada Heinsaare Vikerkaares ilmunud geniaalsest novellist „Mees, kes ei teinud mitte midagi”.

Muinasjutud aitavad

Kas kohe oli aru saada, et see on eriline lugu? „Jah, see on kummaline, selles on midagi erilist. Heinsaare lugudes, tema novellides ja luuletustes, on kummaline maailmakäsitlus ja kihvt keelekasutus. Ta on omamoodi mõtlemisega vagabund, kes kirjutab põhimõtteliselt reisikirju, aga ei kirjuta nii nagu asjad olid, vaid nagu nad oleksid võinud olla,” vaimustub Saatpalu kirjanikust.

Tal on Heinsaarega seoses rääkida ka isiklik kogemus, kui käis kord üht kirjaniku raamatut suurest raamatupoest otsimas. Ja just Heinsaare nime juures oli riiulis 15–20 cm auk. Otsas. Ehk siis Heinsaarel on üksjagu fänne. „On ka ju väike võimalus, et me võime tema asja pekki keerata. Aga ega tugevat kirjanikku see muidugi murra. Ma kujutan ette, kui palju on Eestis olnud halbu Tammsaare lavastusi, aga Tammsaare on ikka Tammsaare. Sellega võib end lohutada. Meie lavastus muidugi pekki ei lähe,” lisab Saatpalu.

Ta usub Heinsaaresse kui autorisse, kes võiks meile, eestlastele, praegu tuge anda. „Ta on muinasjutuvestja ja muinasjutud annavad ikka tuge. Kortsus kulmuga realist ei saa sellega hakkama, aga Heinsaar küll, palju lihtsamini. Ta mõtleb teistmoodi,” leiab muusikust teatrimees. Ja lisab, et Heinsaare tekstid ei ole sugugi teatritekstid, sest neis on vähe dialoogi. Tõsi, üks Tartu kooliteater on Heinsaare “Ülikonda” mänginud, seega on nukuteater nüüd Eestis teine teater, kes toob noore kirjaniku loomingu lavalaudadele.

Tagasi nukuteatris

Saatpalu naudib praegust suvelavastuse ettevalmistust täie rinnaga. „Me aimasime (lavastaja Aare Toikkaga – toim), et atmosfäär saab olema väga hea ja me ei eksinud. Eks trupp on ka ju valitud. Midagi ei ole viriseda. Isegi kui oleks viriseda, siis ma ei viriseks. Aga polegi midagi viriseda,” on Saatpalu prooviperioodiga rahul.

Ta on nukuteatris tagasi 16-aastase vahe järel. Toona tegi Saatpalu viise Anne Türnpu lastelavastusele ja mäletab hästi, et lavastuse läbimäng tuli teha kunstinõukogu ees, kus oli kohal ka nukuteatri looja Ferdinand Veike. Nüüd kõlavad Saatpalu lood nukuteatri Ferdinandi saalis. Sümboolne, kas pole? „Jah, aga sümboleid võib otsida igalt poolt. Aga kahtlemata on see selline koomiline seik,” leiab ta.

Kas teatrilavastusele muusika tegemine on muu muusika tegemisest erinev? Ei ole, selgub Saatpalu jutust. Pigem ehk isegi lihtsam, sest lavastuse tekst on juba olemas ja see inspireerib, samas kui tavalist laulu kirjutades tuleb kõigepealt hakata otsima inspiratsiooniallikat. „Muusikalises mõttes teed ju mõlemal juhul nii hea laulu, kui vähegi oskad. Iga laulu puhul. Samas lavastuse puhul peab küll aru saama, et kogu see asi peab töötama lavastuse kui terviku jaoks. Ei ole nii, et lugu on neli minutit ja 54 sekundit pikk ja minu kunstiline soov on, et nii jääks. Lavastust ei saa taolisel moel teha. Lavastuse puhul läheb midagi välja, midagi jääb ära, asju tehakse ümber, arranžeeringuid muudetakse. Samamoodi ei saa näitleja kogu aeg olla oma mugavustsoonis ja teha kätteõpitud vahenditega vaikselt oma rolli, samuti ei saa kunstnik joonistada oma lemmikjäneseid, kui ta kujundab lavastust,” mõtiskleb laulude looja.

Huvitaval kombel pole teatriga tihedalt seotud Saatpalu kuigipalju teatrimuusikat loonud. Aga sellevõrra rohkem ta praegust olukorda naudib. „Tulen teisipäeval kell 11 jälle teatrisse ja ilmselt pühapäeval pärast esietendust astun esimest korda majast välja. Hoolimata kõigest tunnen iga päev, et tahaks veel sellist asja teha,” ütleb Saatpalu esmaspäeval, mis on proovivaba päev.

Tema kõige suurem unistus on teha enda autorlusega muusikalisi lavastusi. „Tähtis on, et materjal sind puudutaks, sest pärast oled ju sina see, kes teeb koos teistega kaks kuud proove. See peab sulle mingilgi määral meeldima: sa ei saa teha lavastust, mis üldse ei meeldi. Saad, aga milleks, kurat võtaks, milleks,” on tal vaid tulevaste tööde osas üks tingimus.

Ja lõpuks on Saatpalul naljaga pooleks veel üks põnev unistus rääkida. 1986. aasta sügisel tuli ta sõjaväest ja kuna koolidesse enam kuhugi sisse astuda ei saanud, läks Estonia teatrisse lavatööliseks. Ja jäi selle töö peale kolmeks aastaks. Mis oleks, kui saaks nüüd veel ka mõnes Estonia tükis mängida, mõtleb Saatpalu, endal suu muigel. Ooper see kindlasti olla ei saa… teisalt on ta Vanemuise ooperis „Rehepapp” laulnud ja olnud selle tükiga ka Estonia laval. Tundub, et elus on siiski kõik võimalik.” See on isiklik väike nali. See oleks tõesti naljakas. Siis oleks nii, et Estonia lavatöölisest… lavatööliseks!”

---------------------

Suveteater kui eestlaste rahvussport

Lauri Saatpalu ütleb kerge irooniaga, et nukuteatri suvelavastuse üks pluss on ka see, et seal pole sääski. Üldiselt on Saatpalu suveteatrite populaarsusest vaimustuses. „Eestlane on ikka fantastiline tüüp. Kui ta teab, et keegi mängib kuskil kuuse all trummi, siis ei ole talle mingi probleem kell neli hommikul vihmaga mööda sood roomata. See on hämmastav. Mine ütle Saksa pensionärile, et nüüd, sõbrake, läheme sohu. Mine pekki, öeldakse sulle. Eestlase rahvussport on suviti teater,” räägib Saatpalu.

Tõsi, suveteatri, ja tegelikult teatri puhul üldse, on tähtis, et inimesed ei satuks valedele etendustele ega kujundaks sellest arvamust kogu teatri kohta. „Näiteks ajalooline jant „Säärane mulk ehk Sada vakka tangusoola” ei pruugi kunstiliselt mitte midagi pakkuda, aga kui inimesed on selleks valmistunud ja lähevad just teada emotsiooni saama, siis on see neile nagu rituaal, nad ei pettu ja ongi õiges kohas. Sama võib võrrelda sünnipäevaga, kui pannakse pabertorbikud pähe ja puhutakse vilet. See on lahe, aga kui võtad selle kontekstist välja ja paned taolise tegevuse tänavale, siis ülinõme. Niimoodi on ka teatriga, et õiged inimesed satuksid õigetele sündmustele. Ega Toto Cutugno pole süüdi selles, et hard rock’i mängitakse ja vastupidi. Asjad on erinevad ja nii on,” arutleb Saatpalu, kes enda sõnul ei satu teatrietendustele kunagi juhuslikult.

--------------------------------

Dagö uuest plaadist: võtame rahulikult

Kuigi tänavune suvi on Lauri Saatpalu jaoks teatrisuvi, annab Dagö suve jooksul viis-kuus kontserti. Kas olete mõelnud ka uue plaadi peale? „Ikka on mõtteid, aga millal see tuleb, ei tea. Relax, kui tuleb, siis tuleb. Kindlasti see tuleb, aga ma ei tea millal. Eks peame seda sügisel Petsiga (Peeter Rebasega – toim) rääkima. Kui suve kaelast ära saab, siis vaatame. Tegelikult mõtteid on,” tõdeb Saatpalu.