Inimesed
28. juuni 2017, 20:04

VIDEO | Ilona Kaldre: selgeltnägemise anne pole müts, mille õhtul koju tulles varna viskad (65)

Selgeltnägja Ilona Kaldre lööb kaasa sügisel TV3 ekraanile jõudvas „Eesti selgeltnägijate tuleproovis” juba teist hooaega. Uurisime, kui lihtne või keeruline oli produtsent Urmas Eero Liivil meelitada saatesse nii suure kaliibriga tegija. Kas ta saaks, kui tahaks, ühel päeval oma võlurimantli nurka visata? Mida ta soovitab meiesugustele närvilistele ja pisut morni moega eestlastele, et end pisutki õnnelikumana tunda?

Ilona: See polnud sugugi raske, kuna see töö on osa minu igapäevasest elust. Selgeltnägemine ja ravitsemine on osake minust ma ei pea selleks eriliselt pingutama. Ilona Kaldre ja eriliste võimete vahel pole piire. Ma ei tule ju koju ja ei võta oma võimeid peast nagu mõnd baretti ja ei pane seda riiulile. Minu erilised võimed on minuga kaasas ööpäevaringselt.

Selgeltnägemine pakub mulle tohutut rahuldust, see õnnestub mul suurepäraselt, ma õpin pidevalt juurde ja korjan kogemusi. Mida rohkem ma sellele spetsialiseerun, seda võimekamaks ma muutun ning loomulikult seda kergemaks ja enesestmõistetavamaks kogu teema minu jaoks kujuneb.

Jah, Eestis osalen selgeltnägijate saates juba teist korda. Kahjuks pole tase võrreldav muu mailma omaga. Osalejatel pole võib-olla võimalust näidata kõike, milleks nad võimelised on. Aga me õpime, areneme ja oleme kindlasti ühel hetkel võrdväärsed „Venemaa selgeltnägijate tuleprooviga”. Olen hämmingus, et Eestis on saates osalejate soovijate protsent väga kõrge vaatamata sellele, et rahvaarv on ju tegelikult meil väike.

Venemaa on Eestiga võrreldes tohutu suur, aga väga häid spetsialiste, kes on minu arvates väga head taset näidanud, on pisikeses Eestis üllatavalt palju. Kes meist ei tunneks siis Merilyn Kerrot, Venemaa selgeltnägijate reitingus on ta teisel kohal. Aga mina võin oma tagasihoidlikkuses öelda, et olen kogu maailma arvestuses teisel kohal. Ilona Kaldre kuulub maailma kümne mõjukama selgeltnägija hulka maailmas. Sellest valmis hiljuti RTV kanali tellimusel ka dokumentaalfilm, kus maailma parimad selgeltnägijad tähtsuse ja võimekuse järgi edetabelisse pandi. Olen seal tõepoolest auväärsel teisel kohal.

ANU SAAGIM, ILONA KALDRE  Foto: Martin Ahv

Hiljuti räägiti sinuga seoses teemal, et Ilona Kaldre paneb ameti maha. Ajakirjanik mõistis sind pisut valesti, tegelikult suundusid väikesele väljateenitud puhkusele. Kuid, mis peaks juhtuma päeval, mil sa tõepoolest tunned äkki, et enam ei suuda või ei taha selgeltnägemise ja ravitsemisega tegeleda? Kas sa saaksid selle võlumantli lihtsalt seljast heita ja elada täiesti tavalise inimese elu?

Kallikesed, see pole reaalne. See on suurepärane näide, kui ütlesin kõigile STOP, mina lähen nüüd puhkama. Valisin välja suurepärase hotelli päikesepaistelises Kreekas ja kujutasin juba vaimusilmas ette, kuidas lähen sinna lõbutsema, tantsima, unustama argipäeva. Mille ma kahjuks unustasin oli tõik, et mind tuntakse ja teatakse igal pool üle kogu maailma. Loomulikult juhtus see ka Kreekas. Ja mida ma peaksin tegema, kui mulle lähenevad inimesed oma valu, oma muredega? Ma ei saa ju neile selga keerata, neid endast eemale peletada. Kuidas ma ütlen, et olen väsinud ja tahan puhata. See on minu sisse kodeeritud, et pean inimesi kuulama, neid võimalusel aitama.

Hea näide - tantsisin ühel õhtul ennastunustavalt, kui mulle lähenes meesterahvas Valgevenest ja vedas mind ühte vaiksemasse alkoovi, et oma muret kurta ja nõu paluda. See oli tema jaoks elu ja surma küsimus. Ja ma mõistan teda. Inimene näeb juhuslikult Ilona Kaldret ja see on tema elu võimalus. Võib-olla juhtub selline asi vaid kord elus ja see tuleb iga hinna eest ära kasutada.

Aga inimesed ei tohiks unustada lihtsat asja, ma ei ole röntgen, ma ei skaneeri pidevalt kõiki inimesi, keda enda ees näen. Kui ma hakkan kellegagi tegelema, siis pean selleks valmistuma, oma meeleolu õigele lainele viima, see on väga filigraanne kunst. See pole ju võimalik, et tõused hommikul üles ja oled krapsti töölainel. Vahel oled halvas tujus, teinekord ülevoolavalt õnnelik.

Mul on ka vahel nii, et ma ei taha mitte kui midagi teha ega kedagi näha, see on inimlik. Kuidas ma saan hakata ennustama näiteks toidupoes saia-leivaleti ees? Ka seda on juhtunud. Inimesed ründavad mind igal pool. Siis ma loomulikult ütlen, et vabandust, ma ei saa teid hetkel aidata. Tõsiste probleemide lahendamiseks on teine koht ja aeg. Töö, mida teen pole lihtsalt seiklus või meelelahutus, mida justkui möödaminnes teen, see on väga tõsine töö. See, mida ma kellegile ütlen võib ju muuta terve tema edaspidise elu.

ILONA KALDRE Foto: Martin Ahven

Rahu, ainult rahu! Kuhugi ma ei kao! Olen alati koos teiega! Jään alatiseks Eestisse!

Puhata ja oma isiklikest argipäevamuredest ei õnnestunud mul ka seekord eemalduda. Isegi puhkusel mitte. Kummaline, et Eesti press mõistis mind seekord vääriti ja kirjutas suure hurraaaga, et Ilona Kaldre paneb ameti maha. Ärge mitte lootkegi! Olen sündinud selgeltnägijaks ja olen seda kuni oma elupäevade lõpuni!

Peale uudise avalikuks tulekut oli minu mobiil loomulikult punane. Kõik tuttavad ja pooltuttavad helistasid ja olid mures, mis neist nüüd saab. Kuhu nad oma probleemidega edaspidi pöörduma peavad. Rahu, ainult rahu! Kuhugi ma ei kao! Olen alati koos teiega! Jään alatiseks Eestisse!

Ilona, kuhu või kelle poole sina oma muredega pöördud? Kes on sinu usaldusisik? Kas sul on sõpru-sõbrannasid, kellega võiksid rahulikult maha istuda, kohvi juua ja kes ei tahaks pidevalt sinu käest nõu ja abi välja pressida?

Pole vaja mulle kaasa tunda ja minu pärast muretseda. Elan tegelikult ju väga imelist elu ja kui see ei pakuks mulle rahuldust, siis ma ju ei elaks niiviisi. Keegi ei saa ennast sundida tegema asju poolvägisi. Kordan veelkord, minu jaoks pole kunagi keeruline inimestega suhtlemine, mul pole raske abivajajaid aidata, ega endast tükikest anda.

Jah, ka mul on vahel probleeme ja muresid. Ka mul oleks vaja kellegi pooole nendega pöörduda, aga selliseid sõpru mul enam kahjuks pole. Mul ei ole lähedast sõbrannat, kelle juurde minna, maha istuda ja südamest südamesse oma isiklikest asjadest rääkida. Miks? Sest kõikdest minu sõbrannadest on saanud minu kliendid. Kahjuks. Isegi kui ma oma väga heade sõpradega võtan aja maha ja üritan puhata, siis juba poole tunni pärast kutsub keegi neist mind kõrvale ja hakkab oma probleemidest rääkima ja lahendusi neile nõudma. Ja nii ongi. Samal ajal, kui teised lõbutsevad pean mina kuskil nurgas kellegi valupunkte lahti harutama ja hindamatuid nõuandeid jagama.

Midagi hirmsat selles pole, väljaarvatud üks nüanss. Ma ei taha arutleda teemadel kes kellega magab, kes kellega keda petab, kellega tasuks lahku minna või kokku kolida. See olgu igaühe isiklik asi. Eriti tuttavate või pooltuttavate puhul, kellest ma tean ju tegelikult kõike, ei taha ma sekkuda sellistesse eraelulistesse probleemidesse. Kaasarvatud intiimsed valdkonnad. Need on elus need asjad, millele tuleks inimestel ise lahendus leida. Minult nad ses osas abi ärgu lootku. Selle jaoks on psühholoogid, sotsioloogid, perenõustajad. Tarige need probleemid nende juurde. Miks teie mees teid petab, seda mina teile mitte iialgi ei ütle, punkt. Sest see pole minu asi.

Anna palun üks lihtne soovitus meile kõigile, kuidas end elus hästi ja õnnelikuna tunda.

Inimestel soovitaksin teha asju, mis neile päriselt ka rahuldust pakuvad. Ärge kunagi peljake alustada nullist. Ärge kunagi sundige ennast millekski, mis teile ei meeldi. Kui tahate alustada tänast hommikut rahulikult kohvitassi taga naudeldes, siis tehke seda. Kui tahate homme varahommikul mägesid liigutada, siis miks mitte. Ärge elage koos inimesega, keda te ei armasta. Kui soovite enda järel sulgeda mõne ukse, siis tehke seda. Tahate vahetada töökohta, ärge peljake. Soovite vahetada korterit, sest te pole seal enam õnnelik, siis tehke seda kohe. Ka mõttemaailma on võimalik muuta. Mina olen suur muutuste pooldaja. Näiteks ei oska ma rahulikult kulgeda. Kui me liiguksime kõik elus edasi vaikselt ja rahulikult, siis meie suured unistused ei täituks ju mitte kunagi. Mõelge selle peale pisut.

Vaata meeleolukat videot Ilona Kaldrega!

ILONA KALDRE  Foto: Martin Ahven