Margus Tsahkna: "Solvumine ei käi üldse poliitikaga kokku." (21)

Kas õigeaegne häälekas solvumine tuleb poliitiku karjäärile kasuks

Solvumine ei käi üldse poliitikaga kokku. 

See, mis te esmaspäeval Marko Mihkelsoniga tegite – teatasite parteist väljaastumisest –, oli ju valjuhäälne solvumine.

Ei olnud! See oli aus ja täiesti teadlik valik. Ma suutsin teha erakonnaga väljapoole väga palju muutusi: presidendivalimised, valitsuse vahetus, ma olin uue valitsuse üks põhiarhitekte – need olid päris suured poliitikad, mida me lubasime. Aga ma ei suutnud lõhkuda erakonnasisest toiduahelat ja suletust – seda vähkkasvajat, mis on erakonda aastaid painanud. 

Sa väidad, et olid valitsuse vahetuse üks põhiarhitekt ja võtad endale ka au, et meil on presidendiks Kersti Kaljulaid?

Mina ei taha endale ühtegi au võtta, aga meie roll oli väga suur selles, et ei tekkinud olukorda nagu tavaliselt: et valitakse üks kolmest Reformierakonna kandidaadist. Presidendiks tõusis hoopis inimene, kes ei ole ühegi erakonnaga otseselt seotud. Ta on olnud, jah, Isamaaliidu liige ja Mart Laari nõunik, aga maailmavaatelt minule väga-väga sobiv naispresident, kes on tark ja kes on näidanud juba väga suurt õnnestumist. 

Tegelikult on sul täielik õigus olla natuke solvunud, sest sügisel oli ju kõik tšill ja nirvaana – vahetasite Ossinovskiga välja peaministri, sinust sai kaitseminister, Eestil oli uus Isamaaliidu taustaga president. Kus ja milles lappama läks? Sult on nüüdseks võetud ära partei ja ministrikoht. Majapõlengust rääkimata.

Sa esitad lihtsalt totaalse hunniku valeväiteid. Esiteks parteid ei võetud käest, see oli minu selge otsus… 

Mis mõttes ei võetud käest? Sind ja sinu ettepanekud hääletati maha ju!

Jah, seda muutust ei lasknud toonane juhtkond – kes on ka täna juhtkond – läbi. Mitte mingit muutust ei lastud tekitada, sest see oleks löönud aastate jooksul tekkinud toiduahela puruks. [Aprilli alguses kogunenud IRLi volikogu ei toetanud Tsahkna ideed muuta põhikirja nii, et erakonna juhtkonna valimistel on igal hääleõiguslikul liikmel üks hääl; et lubada e-hääletust; et muuta eestseisus 15-liikmeliseks ning korrigeerida aseesimeeste valimist.] Kuna ma erakonna esimehena ei suutnud neid muudatusi läbi viia, siis on loomulik, et ma ei jätka enam esimehena ega kandideeri erakonna juhtorganitesse. Nii on lihtsalt enda suhtes aus. Ma olen neist ettepanekutest rääkinud 2010. aastast, kui suurkogul esimest korda näidati seda hääletusmasinat: Tunne Kelam ja muud väärikad poliitikud said juhatusse valituks viimastena. Siis tulid Peipsi kalurid, siis tulid Pärnu kriminaalid. See on ehe näide, kuidas juhtkond üleval on kinni, suletud ja esimesena kaugenevad erakonnast aktiivsed liikmed. 

Siis võeti sult käest ministeerium.

Sa puudutasid väga õiget kohta. Sa ütlesid, et sügisel oli kõik tšill. Ei olnud. Novembris muutus poliitmaastik – 17 aastat ainuvõimul olnud Reformierakond oli järsku opositsioonis. Täna on Keskerakond puhastustules. Me ei tea, mis saab Keskerakonnast, Reformierakonnast, IRL-ist [Tsahkna hääldab: "Irlist"], sotsidest ja Vabaerakonnast. Me ei tea üldse, mis saab, sest kogu poliitiline maastik on täiesti avatud, seda enne ei olnud. Toona ma ütlesin erakonna esimehena, et [Keskerakonna ja sotsidega valitsusse minek] on väga riskantne samm ja küsisin, kas te olete minuga. Ühehäälselt juhatus ja ühehäälselt volikogu – eesotsas Helir-Valdor Seederiga – hääletas selle muutuse poolt. See otsus tähendas minu jaoks seda, et me peame ka ise sisemiselt muutuma.Tegelikult ei saanud ma juba novembris täie rauaga teha ära ministrite vahetust ning tuua näiteks Marko Mihkelson kaitseministriks ja jääda ise fraktsiooni juhtima. 

Miks sina ei toonud kaitseministriks Jüri Luike?

Juba siis, kui mul oli võimalus kandideerida erakonna esimeheks, rääkisin ma Jüri Luigega, et tema tuleks kandideerima erakonna esimeheks. Ta keeldus. Tegelikult olen ma teda veel varemgi kutsunud erakonda juhtima. 

Jüri Luik saab lihtsalt Helir-Valdor Seederiga paremini läbi kui sinuga?

Seda, miks ta võttis vastu selle karika [kaitseministri koha], tuleb küsida Jüri Luige käest. Aga mul on endise kaitseministrina hea meel, et uueks kaitseministriks sai just Jüri Luik, kuna minu seisukoht oli väga selge: välis- ja kaitsepoliitikaga ei mängita ja meil ei saa olla kaitseministrit, kes peab [välismaa kolleegidega] suhtlema tõlgi vahendusel. Jüri Luik jagab teemat väga hästi… 

Kes oli see kaitseministrikandidaat, kes oleks pidanud suhtlema tõlgi vahendusel?

Ei hakka mina nimesid nimetama. 

Muide, mida mõtlesid USA kindralid ja admiralid, kui nad lugesid memost, et kohtuvad kaitseminister Tsahknaga, kellel on keskharidus ja kes pole päevagi teeninud kaitseväes?

Nad lugesid sealt, et ma olen Kaitseliidu liige. 

Sõduri baasõpe on läbitud?

Jah, ma tean, mida teha, aga ma ei ole olnud üliaktiivne kaitseliitlane. Kui ma ülikooli astusin, siis ma läksin seaduse järgi automaatselt reservi. Kaitseminister tähendab tsiviilvõimu ja kui ma vaatan kuut kuud kaitseministrina, siis ausalt öeldes: hea tunne on. Ma suutsin teha asju, mida mõnda aega ei suudetud teha. Näiteks otsust ehitada välja Nursipalu harjutusväli polnud tehtud 15 aastat. Pluss lisainvesteeringu programm. Meil on olnud tõsised probleemid sellega, et meil pole laskemoona, nüüd me saime lisaks kahele protsendile SKPst juurde veel 60 miljonit. Kaks miljonit saime noorte kasvatusprogrammile. Ja nii edasi. 

Mitmekülgse sõjaväelise kõrgharidusega kindralitega kohtudes ei tundnud sa end nagu üliõpilane teaduste akadeemias?

Me ei arutanud kindralitega sõjalisi operatsioone, milles nemad on absoluutsed tipud, vaid me rääkisime poliitikast. Sellest, et Eestisse on vaja rohkem panustada, et siia on vaja permanentset õhukaitset – kogu selles poliitilises pooles ei tundnud ma ennast kuidagimoodi kehvemini. Pigem vastupidi, sest need otsused tehakse mitte kindralite, vaid poliitilisel tasemel ja minu visiit USA-sse oli väga viljakas. 

Meenuta selle tulemusi, palun.

Me näeme neid tulemusi üsna pea. 

See on praegu veel riigisaladus?

See on veel riigisaladus. 

Küllap on ka see saladus, aga ma küsin ikka: NATO tegelikult kardab Venemaa peatset sõjaväeõppust Zapad 2017?

Ei karda, ja see ei ole saladus. Eestil on praegu suurepärane positsioon. Kui rünnati Gruusiat, siis tegelikult läänemaailm ei reageerinud. Järgmise sammuna mindi siis Ukraina kallale. Eestit võeti kogu aeg kui väikest idariiki Venemaa külje all, kes paanitseb. Tänaseks on selgunud, et kahjuks oli meil õigus. Meie sõna kuulatakse nüüd väga tõsiselt.Ka Zapadi suhtes oleme me praegu pigem eksperdid, kes annavad väga adekvaatset pilti, kuidas venelased tegelikult valmistuvad selleks õppuseks. Minu sõnum on olnud see, et me ei tohi seda õppust karta. Meie ei ole paanikas, vastupidi – me peame kasutama Zapadit selleks, et ennast testida, kuidas me oleme valmis käituma. Kasutame selleks NATO ja nüüd ka Euroopa Liidu taset. Mul on väga hea meel, et võeti vastu otsus, et Euroopa Liit hakkab esimest korda ajaloos ise panustama oma kaitsevõimekusse. Me ei ole mitte kunagi olnud nii kaitstud kui täna. 

Ja ikkagi on ekraanid, mis peaks näitama liiklust meie piiridel, kümnete tundide kaupa pimedad…

Meil on väga hea pilt! 

PPA politsei- ja piirivalveameti räägitakse, et Vene eriväelased harrastavat vahel üle piiri hüppamist – et vaadata, kui kiiresti ja kuidas me reageerime.

Selles suhtes ma küll rahustan inimesi, et meil on väga hea pilt sellest, mis toimub teisel pool piiri. Ja väga kaugele.