GALERII | Kristiina Ehin pidas Toomemäel lugemispiknikku: "Lugemiseks tuleb üha rohkem lihtsalt aega võtta!" (7)

Vabas õhus kohtumist soosis päiksepaisteline ilm. Kohale tuli eri vanuses lugejaid, nii lapsi kui ka vanemaid inimesi.

Ürituse ellu kutsunud Kristiina Ehini sissejuhatavatele tänusõnadele järgnes tutvustusring, kus igaüks sai enda ja oma lugemiseelistuste kohta mõned sõnad öelda. Seejärel loeti kaasavõetud kirjandust ja aeti teiste kokkutulnutega juttu.

Raamatuid oli ühes võetud seinast seina, Kivirähki lasteraamatust „Kaka ja kevad“ kuni Tammsaare „Põrgupõhja uue vanapaganani“. Ehinil endal oli kaasas mitu raamatut, millest üks oli väliseesti kirjaniku Tõnis Migagu ehk Märt Raua „Punane hunt“.

„Esimese kokkukutsumise peale läks päris hästi,“ jäi Ehin lugemispiknikuga väga rahule. „Selle ürituse puhul ei ole inimeste arv määrav. Tähtis on kohtumise kvaliteet,“ rõhutab ta.

„Mõte tuli, ma arvan, vajadusest saada ise lugemiseks inspiratsiooni ja näha inimesi, kes samuti neid lugemisminuteid vajavad. Üha rohkem tuleb ikkagi lihtsalt lugemiseks aeg võtta, see on tegelikult prioriteedi küsimus,“ tunnistab Ehin, et ta on isegi kimpus sellega, et raamatute seltsis aja veetmiseks mahti leida.

Tänavu Tartu linnakirjaniku tiitliga pärjatud poetess märgib, et ühelt poolt on ürituse eesmärk tutvuda inimestega, kes armastavad lugeda nagu temagi. „Teiseks see, et ka ise lihtsalt lugeda. Leida see aeg, et lugeda. ja natuke seda ka teistega jagada, sest tihtipeale on lugemisega selline lugu, et kui oled algust teinud ja juba on kuskilt põnev hakanud, ei suuda enam lõpetada,“ lisab ta.

„Mitmeid luuleraamatuid vist jäängi elu lõpuni kätte võtma,“ kostab Ehin, kui küsida tema lemmikteoste kohta. „Mulle meeldib ka August Gailiti „Karge meri“. Selles on sellist tuuliste randade puhtust ning inimsuhete absurdi, ilu ja armastust.“

Küsimuse peale, miks inimesed tänapäeval vähe loevad, mõtiskleb Ehin: „Ma arvan, et interneti- ja nutiseadmete maailm on nii atraktiivne ja kergesti kättesaadav. Raamatu kätte võtmine võtab palju rohkem aega.“ Kirjanik lisab veel: „Ma usun, et raamatuid jäävad lugema need, kes ikkagi hindavad vaimset pikaajalist teelolekut ja viibimist sellise vaimse sõbra seltsis, kelleks on see ridadetagune kirjanik.“