Inimesed

VIDEO | Aita Artur Rehil jätkata teekonda Hollywoodi tippnäitlejate rivvi! 

Anu Saagim, 27. juuni 2017, 15:35
Artur Rehi koos AADA direktrissi ja näitleja Theresa Hayes´ega
Los Angeleses, Dolby teatrisaalis, kus filmimaailma parimad võtavad vastu Oscareid, oli esimesel eestlasel, Artur Rehil tänavus mais au vastu võtta American Academy of Dramatic Arts (AADA) lõputunnistus ja kraad filmi-, teatri- ja telenäitlemises.

Artur Rehi on 21-aastane ja õppis ning soovib edaspidigi õppida filminäitlemist Ameerika ühes vanimas filmikoolis American Academy of Dramatic Art`s, mis asub Hollywoodis, Los Angeleses. Jäänud on veel vaid üks aastake, et jõuda tippude hulka. Kahjuks ei jagu noormehel selleks piisavalt raha.  

Vaata Arturi pöördumist inimeste poole, kes usuvad nooruse ilusse, uljusesse ja julgusesse!

Kes on see humoristliku juutuuberina tuntust kogunud, energiline ja loominguline noormees, kel nimeks Artur Rehi?

Viimased kaks aastat on Artur veetnud Ameerikas, Los Angeleses – linnas, kus elu keeb ja mis noore mehe sõnul peidab endas tuhandeid võimalusi, tuleb need vaid üles leida.

28. mail sai ta diplomi Dolby teatri selles samas saalis, kus filmimaailma parimad võtavad vastu Oscareid. Koolist, mis filmimaailmas vähimatki tutvustamist ei vaja – American Academy of Dramatic Arts õpetab noortele näitlejakutsest unistajatele filmi-, teatri- ja telenäitlemist.

„Tujurikkuja“ võttis sõrme, filmilaager LAs terve käe

Kui Artur käis põhikoolis, kutsus „Tujurikkuja“ noori uusaasta-sketši võtetele. Ta läks ja naasis sealt uue inimesena. „Sain sealt vankumatu huvi filmimaailma ja näitlemise vastu. Igal juhul liitusin ma kohe pärast seda Jõgeva kooliteatriga Liblikapüüdja,“ ütleb ta. „Tegutsesin aktiivselt ka Youtube’is. Tegin loendamatul arvul humoorikaid sketše, esialgu eesti keeles.“

Tema eestikeelseid videoid ei saatnud kuigi suur edu. Artur mõistis, et tema huumor on pisut teistsugune. Ta proovis samas võtmes naljadega, ent ingliskeelsele auditooriumile suunatuna. „Murrang tuli päevapealt,“ sõnab Artur niisuguse energiaga ja viisil, mis ei jäta vähimatki kahtlust, et tema sees põleb päris ehe tuli. „Vaatajate arv kasvas meeletu kiirusega ja ma saavutasin juutuuberite maailmas teatava tuntuse.“

"Abituriendi aasta keskel valmistasin ette dramaatilise ja koomilise monoloogi inglise keeles ja läksin Londonisse sisseastumiskatsetele. Valmistusin pikalt, ehitasin päev- päevalt üles kõikuvat eneseusku. Teadsin, et kool võtab vastu Ameerikast 100 ja väljastpoolt Ameerikat vaid 50 tudengit. Teade, et olen vastuvõetud tõi nii rõõmu, kui mured: kuidas leian rahastuse, keelebarjäär, kas jagub vaimset valmisolekut ületada raskusi, kuidas talun üksindust, koduigatsust võõra rahva keskel.  

Mingit kindlustunnet omamata võtsin siiski selle uskumatu teekonna ette. Ka võimatuna näivates olukordades kõlas kusagil meeltes „MA SUUDAN SEDA!“  Kauguste kutse... kaks aastat üksinda gigantses Los Angeleses oma kohta leida õpetas hindama elu põhiväärtusi - perekonda,  kodu, kodumaad. Õpetas alandlikkuse ja tänulikkuse jõudu. Nukrusehetkedel mängisin hämaras akadeemia saalis klaverit ja laulsin silmad pisarais isamaalisi laule, mida meie kodus sageli lauldi. See kujunes rituaaliks mille kaudu taastus olemise vägi. Ühendusin vaimselt oma väikese rahvaga seal kaugel pimedas ja külmas Põhjalas ja teadsin, kes ma olen.  

Teisel aastal tegi akadeemia karmi valiku. Tagasi kutsuti vaid pooled tudengitest. Hinnati töövõimet, distsipliini ja talenti. Rõõm oli suur, kui osutusin valituks. Esimesel aastal võttis minu pere Eestis õppemaksu katteks pangalaenu, teisel aastal seda teha enam ei saanud.

Artur Rehi

Kuidas oli võimalik leida rahastus? Näitlemisõpinguid ei toeta Eestis ju ükski fond.  

Ameerika fondid eeldavad kodakondsust või residendist käendajat. Hakkasin tööle, helistasin Eestisse sadadele ettevõtte juhtidele ja palusin abi. Sain sadu sageli teravalt eitavaid vastuseid. Iga eitus halvas tahet. Kahtlused ahvatlesid alla andma. Kas üldse saan jätkata või tuleb õpingud katkestada? 

Abi tuli sealt, kust oskasin seda kõige vähem oodata. Vanaisa Ants Paju hea sõber, skulptor Tauno Kangro käis välja idee heategevusoksjonist ning tegi esimese annetuse, pronksskulptuuri " Viiuldaja". Fluidumis viiulimängija sirutub kõrgustesse. See skulptuur leidis hiljem oma koha ühe Tartu kardioloogi kodus ja sai minule uue lootuse sünnitajaks. 

Vanameister Endel Taniloo, endine pallaslane, annetas skulptuuri "Armastajad". Omi taieseid heategevusoksjoniks andsid  NERVA, Epp Maria Kokamägi, Ilmar Kruusamäe, Mart Sander, Hille Palm, Eevi Nerva, Olav Maran, Mari Roosvalt, Liis Koger, Katrin Karu ja Piret Rohusaar. 

Oksjonipaiga leidmiseks pöördusin Tartus restoran "Atlantis" omaniku Olga Aasavi jutule. Kartsin, et  ta saadab mu juba ukselt tagasi. Olga võttis välja ennustamiskaardid ja pendli ning pidas aru kõrgemate jõududega ning jäi mõttesse. Küsisin ruttu, kas tohin talle ühe laulu laulda. Võtsin pilli kotist ja laulsin "Goluboi vagon" multifilmist "Krokodill Gena". Olga Aasav organiseeris kõik oksjoniks vajaliku koos Tartu Ettevõtlike Daamide Assotsiatsiooniga ja Tea Taliaruga. Jään neile elulõpuni tänuvõlglaseks.   

Veel oksjonipäeva hommikul olin sügavas masenduses teades, et see on minu viimane võimalus õppemaksuks raha leida. Kas leidub kunstiostjaid? Vastasel juhul pean õpingud katkestama. Oksjon toimus Eesti taasiseseisvumisepäeva eelõhtul, 19.augustil. Mart Sander hoidis oksjonihaamrit ning laekunud tulu aitas mul õpinguid jätkata, kuid kohustas ka mitmeid kordi enam pühenduma. 

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee