Lugu depressioonist: lootusrikas teekond tunneli lõpus kumava valguseni (5)

Vaimse tervise probleemid mõjutavad igaühe elu - nii nende all kannatajate kui ka probleemidega kimpus olevate lähedaste või töökaaslaste oma. Ometi kiputakse neid probleeme häbenema ning eelistatakse sageli neist vaikida, kartuses häbistatud saada.

Seepärast on äärmiselt kiiduväärne kirjastuse Varrak ettevõtmine tõlkida eesti keelde Matt Haigi otsekohene ja avameelne teos oma kogemustest. Raamatut võiksid lugeda nii need, keda depressioon painab, kui need, kellele see haigus on seni mõistatuseks jäänud. 

Nii, nagu Doris Kareva on kunagi kirja pannud read sellest, et ka kõige hallima taeva all on peidus sinine lapike taevast, nii tuletab ka Matt Haig meelde, et alati leidub põhjuseid, miks valida elu. 

Lootusrikkus ning tunneli lõpus paistev valgus ongi seda teost läbivad märksõnad. Kuid seejuures ei ole tegu ülepaisutatult ja võltsoptimismiga. Hoopis vastupidi - autor on usutavalt kirjutanud ilmselt väga paljusid elus kummitanud tunnet, et mis ei tapa, ei tee sind tugevamaks, vaid hoopis nõrgemaks ja panna elu lõpuni lonkama. Ja ei saa mööda ka enesetapust.

Raamatu suur väärtus on selle lähenemine depressioonile laiemalt. See tähendab, et see ei ole vaid ühe inimese haiguse lugu. See on hoopis ühe depressioonist väljatulnu lugu, kes oma haigust põdedes soovib seda läbi ja lõhki tundma õppida ning oma teadmisi ka teistega jagada. Sestap leiab raamatust ka peatükke depressiooni kui haiguse kohta, selle ravi ja seda põdenud kuulsate inimeste kohta. Samuti lihtsaid näpunäiteid eneseabiks (alati ei pea jalgratast leiutama, kui seda on keegi teine juba varem teinud) ning ka 40 nõuannet elamiseks. Need, muide, mõjuvad jõustavalt kõigile.

Elus on oluline oskus mõista, mitte hukka mõista. Mõistmise teel ulatab see mõnusalt ka väiksesse käekotti mahtuv raamatuke kõigile abikäe.