Inimesed

"Arvo tuleb!" Eile lennutati Kukumäe tuhk tema kodukohale (2)

Sirje Presnal, 26. juuni 2017, 04:00
Arvo KukumägiFoto: Mati Hiis
Üks pool, mis legendaarse filminäitleja Arvo Kukumägi maisest kehast järele jäi, puistati eile lennukilt tema sünnikoha Setumaa kohale. Teine pool läks puhkama maamulda isa-ema ja pisikesena surnud õe kõrvale. Just nii, nagu Arvo oli eluajal soovinud.

"Ma tahan, et mind pärast surma ära põletataks, roosipuuga. Või tamme või saare või mingi eestimaise väärilisema puuga. Valus tuli, et midagi järele ei jää. Ja tuhk puistataks helikopterilt Setumaa peale," oli end Eesti filmilukku rohkem kui 40 filmirolliga mänginud Kuku eluajal rääkinud.

Eile tema soov täituski.

Ootusärevalt on umbes viis-kuuskümmend nägu pööratud pilvede poole. Kohe peaks taevalaotusse ilmuma lennuk, et puistata Saatsele laiali Arvo Kukumäe tuhk. "Lennuk pidi tagasi minema, raadiosaatja ütles üles," hüüab Kukumäe lesk Marit Meri.

Tuleb veel oodata. "Kuku korraldab veel nüüdki asju," naerab Marit.

"Staari järele peabki ootama," muigab Kukumäe õde Ilme.

Kukumäe tuhapuistamise rituaalile on kogunenud lähedased, parimad sõbrad-teekaaslased ning vist küll kõik Saatse inimesed.

Arvo KukumägiFoto: Mati Hiis

Keskpäeval sai pool Kukust pandud "isa sülle" nagu Marit muhedalt väljendab. Kukumäe soov oli see, et pool tema tuhast sängitatakse isa-ema kõrvale Saatse surnuaial. "Et oleks koht, kuhu naised saaksid kusema tulla!" Nii olevat olnud Kuku enda põhjendus.

Setumaal surnuaiale minnes järgis Kuku ise ikka kohalikku kommet: kallas isale pitsi viina hauaplatsile ning pani ema ja õekese hauakivile kommi. Nüüd saavad lähedased temale pitsi panna.

Samal ajal kui pool Kukumäest pereringis mulda pannakse, kogunevad näitlejat teele saatma tulnud naabrid-sõbrad-tuttavad Saatses külaplatsile. Igaühel on Kuku kohta hea sõna öelda. "Ega ta siin väga tihti ei käinud, aga kui käis, siis suhtles kõigiga," meenutab üks Saatse proua.

"Kuku oli kuldne inimene."

"Uhkeks ta ei läinud," kinnitab vahva nokamütsiga härra.

"Ja seto keelt pani ta puhtalt."

Seltskonnaga liitub veel üks härdailmeline härra – see on Kuku naabrimees Volli. "Mul on pisarad silmas jah," tunnistab ta härdalt.

"Nii hale meel on! Kuku oli kuldne inimene. Aga sääne sõber oli, et silma lõi siniseks."

"Ega meil, õigeusklastel, seda tuhastamise kommet ei ole," ütleb üks külameestest.

"Meil ikka öeldakse, et see ei ole õige. Aga kuna Kuku nii soovis, siis järelikult peab nii olema."

Ja nii ongi. Kuku oli eriline inimene, kes võib endale ekstravagantsusi lubada, isegi kirik aktsepteerib seda. "Isa Afrat oli nõus kõike kaasa tegema, ta tegi ilusa pühitsuse ja kirikukella löödi ka," räägib Marit.

"Handsi saite?" küsib ta teemat muutes.

"… kui et ma armastan sind!"

"Kõigepealt võtame ühe pitsi Kuku mälestuseks," hüüab Marit kõigile.

"Suppi ja pirukat on ka. Teeme täna teistmoodi ärasaatmise, kus reegleid ei ole."

Sedagi oli soovinud Kuku, tema soov enda matuste kohta oli uljas, nagu see talle omane: "Et mu matused oleks täis lõbu ja lusti! Ma ei tahaks mingit ulgumist ega võltspisaraid. Pigem olgu tantsu ja tralli, häid jooke ja sööke ja tüdrukud löögu kankaani."

Foto: Robin Roots

Enne Kuku tuha tuuldeheitmist tehakse veel väike sissepõige andeka näitleja ellu ja loomingusse. Sõber Ivo Felt oli kokku pannud filmi Kukumäe esimestest ja viimastest kinolinal ülesastumistest.

"Minu elu käib mäest üles ja mäest alla," ütleb Kuku ekraanil.

"Kord kuristiku serval, siis põmdi põhjas. Aga mul on kiirendusvõime!" Tundub nii täpne ja kohane – tuli ju Kuku lõppki otsekui kiirluubis. Jõudis kätte enne, kui keegi oskas oodata.

Teistmoodi peied: «Kõigepealt võtame ühe pitsi Kuku mälestuseks,» hüüab Marit kõigile. «Suppi ja pirukat on ka. Teeme täna teistmoodi ärasaatmise, kus reegleid ei ole.»Foto: Robin Roots

"Ma tunnen temast puudust," tunnistab õde Ilme.

"Ei suuda veel kuidagi harjuda, et ta enam ei helista. Et ma ei kuule temale nii omast hallot. Ta ei öelnud kunagi tsau või tere, ta ütles alati hallo, rõhk esimesel silbil. Ma pole siiani suutnud tema numbrit telefonist ära kustutada – ikka ootan, et helistab."

Kuku elukaaslane Marit naerab mõistvalt, endal pisarad silmas. "Mind häiris, et ta mulle nii palju tööle helistas – vahel neli-viis korda päevas. Ega ta ise ka ei soovinud segada ja siis teataski ainult: "Ega ma muud ei tahtnudki öelda, kui et ma armastan sind."

Kukuga pähe

Õe sõnul oli Kuku üliemotsionaalne. "Silmad olid tal märja koha peal, kuigi ta võis vahel olla ka ülbe ja isekas. Teda ei huvitanud teiste arvamus (kui see oli halb arvamus), aga ta toitus tähelepanust ja joovastus kiitusest. Vahel ma suisa pahandasin temaga, et mida kurja sa oled jälle ajalehele kokku rääkinud – kolmsada paari kingi! Aga Kuku naeris talle omast naeru: "Kui usuvad, las siis kirjutavad.""

"Aga tal oligi kolmsada paari kingi!" naerab Marit.

"Ja oma tuhat paari teksaseid. Väljanägemine oli tema jaoks väga tähtis. Kuigi ta võis ka vabalt vana vatijopega poodi minna."

Enne tuhapuistamist: Sõber Ivo Felt oli kokku pannud filmi Kukumäe esimestest ja viimastest kinolinal ülesastumistest.Foto: Robin Roots

Maritil heliseb telefon. "Lennuk tõusis!" teatab ta. "Viieteist minuti pärast on siin."

Taas vaatavad kõik ootusrikkalt taeva poole. Ja lennuk tulebki, teeb uhke kaare ümber meie, laskub pisut madalamale… Ja seal ta ongi!

"Arvo tuleb!" hõikab keegi, kui tuhk lennukist välja lendab ning taevasinasse lahustub. On ühtaegu nukker ja rõõmus. Ja küllap just nii nagu Kuku soovis.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee