Neil Gaiman - "Eikusagi", Varrak 2016, 408 lk, inglise keelest tõlkinud Sash Uusjärv Foto: Rahva Raamat
Raamat
26. juuni 2017, 08:02

ARVUSTUS | Kuulake Kivirähki! Neil Gaimani "Eikusagi" viib rentslirahva värvikasse maailma

Hoogne ja värvikas ehk veelgi napimalt väljendudes kaasahaarav on esimene mulje Neil Gaimani raamatust "Eikusagi". Seejuures haarab mind selle imede ja julmuse maailma sündmustest enamgi võikavõitu tegelaste ning olukordade detailne kirjeldus. Autor igatahes värve kokku ei hoia.

Kuidas ma maailma üheks populaarsemaks fantaasiakirjanduse autoriks peetava Neil Gaimani peale üldse sattusin? Juhtusin ühe raamatupoe reklaamlehest suvesoovitusi lugema, kus Andrus Kivirähk kiitis Neil Gaimani "Eikusagit". Vaatamata oma  ärapidisele ajuehitusele (kõigesse, mida reklaamitakse, suhtu kahekordse ettevaatusega!!) otsustasin raamatu siiski osta. Seda enam, et siinsamas raamatublogis soovitas seda suvel lugeda ka kirjandushuviline Tiina Intal, kes peab juba üheksa aastat lugemispäevikut raamatublogis "Bukahooliku märkmed".

Tõe huvides olgu kohe tunnistatud, et ma pole ka mingi fantaasiamaailmade vallutaja. Minu kontole kuulub vaid kolmesaja lehekülje ringis Terry Pratchetti Kettamaailma, kolm esimest köidet Harry Pottereid, lisaks esimesest noorusest üks kõhnemat sorti "Kääbik" ja "Alice Imedemaal". Võib-olla veel veidi ka mingit nipet-näpet. Nii et võite ette kujutada minu kõhklusi teemal – kuulata Kivirähki või mitte.

Kaks Londonit: turvaline, kuid tüütu Ülemine ning võikavõitu, kuid võluv Alumine

Kogu tema senine elu, jõudis Richard otsusele, oli ta oivaliselt ette valmistanud tööks väärtpaberitega, poeskäikudeks, nädalavahetusel diivanil jalka vahtimiseks ja kütte sisselülitamiseks, kui tal hakkas külm.

[Tema pruut] Jessica nägi Richardis tohutut potentsiaali, mis õige naise käes õigesti rakendatuna oleks teinud noormehest ideaalse abieluaksessuaari.

Kogu see maailm aga kaob, kui pruudiga restorani kiirustanud Richard leiab kõnniteelt verise tüdruku ja, vaatamata Jessica vastuseisule, otsustab teda aidata. Varsti pärast kummalise nimega tüdruku ehk Ukse lahkumist on Richard muutunud inimeste jaoks nähtamatuks ja tagasi "normaalsesse" ellu naasta on tal võimalik ainult läbi Alumise Londoni. 

"Noormees, püüa mõista: on kaks Londonit. On Ülemine London – see, kus elad sina – ja siis on Alumine London, Allpool, kus elavad inimesed, keda ei märgata ja kes on maailma pragudest läbi pudenenud," ütleb markii de Carabas Richardile.

Hetkest, kus endine pangaametnik fantaasiamaailma satub, raamat minu jaoks õigupoolest algabki. Kuigi see, mis algul tundub lihtsalt pikaleveninud sissejuhatus, laseb autoril lõpus oma muinasjutule ka sügavat mõtteainet sisse pikkida. Kas meie igapäevaelu on tõepoolest nii etteaimatav ja rutiinne, et sealt tuleks iga hinna eest põgeneda? Aga puhkuse ajal soovitaksin küll paariks päevaks grilli- ja käsitööõllede maailmast Gaimani rentslirahva juurde põigata.

Neil Gaiman - "Eikusagi", Varrak 2016, 408 lk, inglise keelest tõlkinud Sash Uusjärv Foto: Rahva Raamat

"Nii kurvastav on mõelda," ütles härra Croup, "et seal üleval tänavatel kõnnivad inimesed, kes ei saa iial tundma kanalisatsioonikäikude kaunidust, härra Vandemar. Neid punasest kivist katedraale* nende jalgade all." (Punasest kividest katedraalideks kutsutakse Alumises Londonis punastest tellistest laotud kivisaale, kus ühinevad paljudest solgitorudest tulevad vahused veed ning kus rentslirahvas saaki varitseb.)

Nad pöörasid selja pruuni vee poole ja läksid tagasi tunnelitesse. "Linnade, nagu ka inimeste puhul, härra Vandemar," ütles härra Croup nõudlikult, "on soolestiku seisukord kõige tähtsam asi üldse."

Kuigi algselt kirjutas autor oma linna-fantasy BBC telesarja stsenaariumi jaoks, olen rõõmus, et sattusin rotirääkijate, rentslirahva jt värvikate tegelaste maailma just raamatu kaudu. Sest ma ei usu, et telepilt suudaks midagi lisada näiteks raamatus minu lemmikuteks kujunenud kaabakatepaari elamise kirjeldusele. Autori maalitud pilt Härra Croupi ja härra Vandemari kodust peaks olema piisavalt värvikas, et see pilt ka lugeja peas nii-öelda jooksma hakkaks.

Härra Croupi ja härra Vandemari haigla aatrium valguskaevu ümber oli rõske ja rõõmutu paik. Hüljatud kirjutuslaudade, autorehvide ja kontorimööbli rusude vahel kasvasid rohututid. Üldjoontes jättis paik mulje, nagu oleks umbes kümme aastat tagasi hulk inimesi otsustanud oma kõrgel asuvate kabinettide sisu akendest välja heita ning jätnud selle siis sinna mädanema.

Seal oli ka klaasikilde, ohtralt klaasikilde. Ja mitu madratsit. Mingil mitte kuigi ilmsel põhjusel olid mõned neist madratsitest mingil ajahetkel põlema pandud. Keegi ei teadnud, miks, kedagi ei huvitanud. Vedrude vahel kasvas rohi. Ümber aatriumi keskel asuva dekoratiivse purskkaevu, mis polnud juba kaua olnud ei eriti dekoratiivne ega ka purskkaev, oli välja kujunenud terve ökosüsteem. Lekkiv mõranenud veetoru selle lähedal oli vihmavee pisukese abiga moondunud paljunemiskohaks suurele hulgale pisikestele konnadele, kes reipalt ringi kargasid, nautides pääsu kõigi looduslike kiskjate eest, kes ei suutnud lennata. Vareste, rästaste ja isegi mõne juhusliku kajaka jaoks omakorda kujutas paik endast kassivaba konnadele spetsialiseerunud delikatessiletti.

Samavõrd ilmeka pildi maalib Gaiman rentslirahva elust juba eelpool viidatud punastes katedraalides.

Dunnikin küünitus pika krevetivõrgu järele – üksainus harjunud käeliigutus ja ta sikutas veest välja üsna muserdatud mobiiltelefoni. Ta kõndis väikese rämpsuhunniku juurde nurgas ja pani telefoni sinna ülejäänud saagi sekka. Nende selle päeva saak oli järgmine: kaks eri kinnast, king, kassikolp, pornoajakirja Fiesta number, läbiligunenud pakk sigarette, kunstjalg, surnud kokkerspanjel, sarvepaar (alusel) ja lapsevankri alumine osa. See polnud hea päev. Nii et Dunnikin hoidis pilgu veel. Kunagi ei tea, mis võib välja ilmuda.

Kui Dunnikin istus reoveekanali serval oma plastmassist aiatoolis, haaras teda järsku rikkuse ja õitsengu eelaimus. Ta tajus, kuidas see läänest itta nende poole triivib.

Ta plaksutas valjusti käsi. Tema juurde jooksid teised mehed, naised ja lapsed, haarates jooksu pealt kaasa konksud, võrgud ja köied. Nad reastusid oma pragisevate laternate rohelises valguses libedale kanaliservale. Dunnikin osutas ja nad ootasid vaikides, nagu rentslirahval on kombeks oodata.

Markii de Carabasi laip ulpis näoli mööda reoveekanalit alla, vool kandis teda aeglaselt ja väärikalt nagu matusepraam. Nad sikutasid teda vaikides konksude ja võrkudega ning varsti oli markii üleval kaldaserval. Nad võtsid ära tema mantli, saapad, kuldse tasku-uuri ja kõigi taskute sisu, kuid jätsid ülejäänud rõivad laibale selga.

Dunnikini nägu säras, kui ta saaki vaatas.

Arvate, et stuudiotäied pappi ja puitu aidanuks teil elu Alumises Londonis paremini üles ehitada, kui sõnad seda suutsid? Kahtlen selles, pigem kirjutan kahe käega alla autori mõttele, et "romaan on kõige lihtsam võimalus saada see, mis oli minu peas, teiste inimeste peadesse. Raamatud on selles mõttes tõhusad."

Muide, laiba eest õõnestus rottidel laadal pudel Chanel nr. 5 hankida ja samasugune fantasy ja reality miksimine käib terves raamatus. Eelnimetud Chanel nr. 5 eest hangitud markiigi äratas Old Bailey hõbedase võlulaekaga ellu Londoni müüri ääres, mis pärimuse kohaselt ehitati 3. sajandil Rooma imperaator Constantinus Suure käsul. Või Kütt, kes jõuab unenäos Bangoki alumisesse linna, arutleb seal:

See on osalt labürint, osalt mets, sest Taimaa metsik loodus on taandunud sügavale maa alla, lennujaama, hotellide ja tänavate alla. Maailm lõhnab vürtside ja kuivatatud mango ning ühtlasi – ja üldse mitte ebameeldivalt – seksi järele.

Korduvalt viidatakse Alumises Londonis kohtadele, mis kannavad reaalsete metroojaamade nime, ning ka mitmed raamatutegelased, olles teel ühest fantaasiamaailmast teise, põikavad vahel Ülemisse Londonisse.

Lisaks kõlab messingist silt "Hoonete Julma Kohtlemise Ennetamise Kuninglik Selts" kaasaegsesse keelde tõlgituna kui "Muinsuskaitse selts" ja võiks eestlase jaoks pärineda isegi Tallinnas Pikal tänaval asuva salatirohelise maja seinalt. Rääkimata siis nii-öelda normaalsest Londonist. Tallinnale raamatust siiski viiteid ei leia, küll aga osutub ilus heledapäine tütarlaps, keda Richard Trafalgari väljakul kõnetada üritab, soomlaseks.

Kindlasti ei tähenda värvikas tekst plärabarokki. Värvika pildi olukorrast võib luua ka üsna napisõnaliselt, kinnitab kasvõi Richardi kohtumine rotirääkija Anesteesiaga.

Tüdruk heitis pilgu väikesele lõkkele ruumis. Siis vaatas ta uuesti Richardit. Ta naeratas uuesti. "Kas sa kasse armastad?" küsis ta.

"Jah," vastas Richard. „Mulle kassid päris meeldivad.“

Anesteesia näis tundvat kergendust. "Koib?" küsis ta. "Või rind?"

Võrdlused on pilgule sama hõrgud kui kalamari keelele  

Kõige lahjemaks jääb selle kireva kaabakate paraadi taustal minu jaoks loo peategelane Richard. Ehk ongi see autori taotlus, sest ka elu pragude vahelt Alumisse Londonisse pudenenult ihkab ta üles tagasi pääseda ("Mina isiklikult püüan tagasi pääseda tõelisse Londonisse ja oma vanu elu juurde.") ja esindab seega endiselt normaalset maailma ehk raamatu seisukohalt elu kiretut külge.

Kui millegi üle nuriseda, siis kohati oli kahju, et hetkel, kui oled ihust ja hingest kellelegi kaasa elama hakanud, satud juba järgmisesse tegevuskohta ja areenile astuvad järgmised tegelased. Kuigi see ühelt poolt tundub sündmuste tempot maha võtvat, on iga "vahepeatus" samas nii põnev, et ühestki neist ka loobuda ei raatsiks.

Aga võib-olla tuleneb see mind kohati häirinud hakitus sellest, et algselt kirjutas Neil Gaiman "Eikuhugi" seriaalina ning mul tasuks lihtsalt sagedamini "Õnne 13" ja "ENSV-d" vaadata. Samas tean, et seriaalikäekirjaga ma end harjutama ei hakka, hangin hoopis endale teisegi eesti keeles ilmunud Neil Gaimani raamatu "Ja tee lõpus on ookean" (kirjastus Varrak, tõlkinud Lauri Vahtre).

Võimalik, et neile, kes võivad peast lehekülgede kaupa tsiteerida "Alice'it Imedemaal", tuleb mõni süžeekäik ka tuttav ette, aga õnneks (või kahjuks?) minu sünniaasta seda ei soosi, nii et võisin rõõmuga sukelduda Neil Gaimani loodud imede ja julmuse maailma. Maailma, kus – nagu ikka ühes korralikus muinasjutus peabki – valitseb hea ja kurja vahel tasakaal.

Lisaks autorile kuulub aplaus kindlasti ka tõlkijale. Eriti hõrgud tundusid mulle  võrdlused, ja neid on raamatus ka ohtralt.

Härra Croup naeratas nagu madu, kellele on poolkuu lõugade vahele kinni jäänud.

Või

Tüdruk nägi välja, nagu oleks ta korraldanud kesköise röövkäigu Victoria ja Alberti muuseumi moeajaloo osakonda ning kannaks ikka veel kõike, mida sealt pihta pani, mõtles Richard.

Ka siin tekstis on palju Neil Gaimanilt pihta pandud tsitaate, aga ma usun,  et need annavadki minu muljeid raamatust kõige paremini edasi. Ehk nagu öeldakse "Don’t tell, show me" ("Ära räägi, vaid näita"). Siinkohal show ka lõpeb.