Tänavu jaanidel särasid saarlaste silmad ka kõige suuremast lõkkest eredamalt (16)

Jaanipäevaga seostub paljudel eestlastel Saaremaa. See on koht, kus võib jaanipäeva nädalal iga päev erinevas külas lõkke ääres käia. Õhtuleht käis kohapeal uudistamas, millised need õiged saare jaanituled välja näevad.

Metsküla jaanituli

22. juuni õhtul oli väikesest Metsküla külast läbi jooksev tee autosid täis pargitud. Inimesed jalutasid puude vahele peidetud platsile, kus ootas neid lõke, bändiga lava ja mitu toidutelki.

Ilm oli jaanitule tegemiseks täiuslik. Tuulevaikne ja soe õhtu meelitas kohale üle 200 inimese, kes mõnusalt tule ääres seistes juttu ajasid või toidutelgist hapukapsast ja grill-liha ostma läksid. Kõlasid kossuplatsil mängivate noorte hõiked ja naerulagin.

Peale tule süütamist hakkas tuure tõstma ansambel Ska Faktor, mille muusika järgi tantsivad inimesed kohe lavaesise tantsuala ära täitsid. Traditsioonilise süldika asemel kõlasid inglise keelsed laulud, mida saatsid trompeti, trombooni ja saksofoni helid. Rahvast võõrkeelne muusika ei morjendanud ning varsti hakkas rohketel jala keerutajatel tantsuplatsil kitsaks minema.

Noored jäävad kodukohale truuks

Eemal seisis punase jopega külavanem Mati Maripuu, kes säravate silmadega kogu melu pealt vaatas. Temaga vesteldes kerkis mitu korda teema, et kohalikud noored on hakanud aina rohkem külaelusse panustama. Kui jutt liikus sellel aastal Vikerraadio miniturniiri võitnud Metsküla algkooli õpilastele paisus külavanema rind uhkusest.

''See teeb mind nii õnnelikuks. Ma olen nii rõõmus, et noored jäävad oma külale truuks. Isegi kui nad kuhugi mujale õnne otsima lähevad, siis vähemalt pühade ajal on nad alati platsis,'' rääkis Maripuu.

Külavanema sõnul on kohalik jaanituli iga aastaga populaarsemaks saanud. Põhjuseks toob ta selle, et lisaks väga mõnusale õhkkonnale on Metskülas väga hästi tunda kohalikku külavaimu. Sellest rääkides viitab ta lipuvardasse tõmmatud Metsküla rohe-valgele lipule. Samuti seletab Maripuu, et kuna nende jaanituli on juba 22. juunil, siis ei lange see jaanilaupäevaga ühele õhtule ja inimesed saavad südamerahus kohale tulla.

Leisi küla jaanituli

24. juunil pidas jaanituld Leisi küla, mis on palju suurem kui Metsküla. Ürituse suurust näitas juba see, et kohale oli tulnud üle 1000 inimese.

Jaanitule traditsiooniga läbi põimunud esivanemate rituaalid kumasid ka Leisis läbi. Inimesed kogunesid enne süütamist lõkke ümber, võtsid kätest kinni ning hakkasid koos kõikuma ja manama.

''Iii-ja-ja, iii-ja-ja..,'' ümisesid nad kooris kõikudes.

Meeste madalad bassid mürisesid üle kõikide teiste häälte, see nägi välja nagu nõidumine.

''AAAHH,'' hüüatasid nõidujad kõikumise vahel kummargile viskudes, justkui ürgse kombe järgi sõnudes.

Peale manamist süüdati plakustamise saatel rakett-tõrvikutega lõkke sisse peidetud saepuru ja ei kulunud palju, kui taeva poole tõusis paks suitsusammas.

Peale tule süütamist hakkas ansambel Untsakad kõigile tuttavaid laule mängima. Tantsima ei jooksnud vaid noored vaid ka üks vanaproua silkas läbi rahva, hüüdes oma sõbrannale,''mis sa istud seal, me läheme ka tantsima!''

Leisi jaanitule jahe ilm tõi õhtu jooksul pidulistele mitu sahmakat vihma krae vahele. Samuti oli platsil palju sääski, kes kohalolijaid sügelevate kupladega õnnistasid. Kuid pidulised ei hoolinud sellest, vaid läksid lihtsalt lõkke äärde riideid kuivatama ja ajasid sääsed kätega vehkides minema.

Üritust korraldasid kohalikud

Üritust korraldas kaks kohalikku perekonda, mille pereisad terve õhtu ringi sagisid ja kõigel silma peal hoidsid. Üks neist oli Aadu Grepp, kes kiitis meeleolu ja seletas naerdes, et ilma vihmata ei saagi õiget jaanipäeva olla.

''See on just väga hea, paneb tolmu kinni, kui suuremaks tantsuks läheb,'' ütles ta selgelt aimatavas saare murdes.

Grepiga intervjuu tegemine oli keeruline, sest kord pidi korraldaja jooksma toidutelki voolu taastama ja kord tormas kari tema sugulasi poole jutu pealt Greppi kallistama. Emblemisest hingetu Grepp seletas, et pidev tormamine ei käi talle üle jõu ja see on kõik suurepärase ürituse nimel.

Ka teine korraldaja Priit Nurk on üritusega rahul ja loodab, et kuigi järgmisel aastal enam Leisi valda ei ole, siis jaanituli toimub ikkagi.

''Jaanituli peab olema. See on tore kokkusaamine ja eesmärk ei ole siin teha terve öö kestvat pidu,'' kirjeldab Nurk üritust.

Kohale sõideti lausa Ameerikast

Leisi jaanituld oli Californiast nautima sõitnud ka väliseestlane Sean, kelle juured on just selles külas.

''Minu meelest on Eestis kõige lahedamad jaanituled just Saaremaal. Saarlased on teistest eestlastest erinevad,'' rääkis Sean, lisades, et tunneb endaski seda saare vaimu.

Sean jutustas loo, kuidas ka välismaal tunneb saarlane teise omasuguse ära.

''Kord sattusin Ameerikas Kukerpillide kontserdil ühe mehega rääkima. Tuli välja, et oleme mõlemad saarlased ja selle peale ütles ta, et nägi juba kaugelt ära, et see on oma kandi poiss,'' seletas Sean lõbusalt.

Kuigi tänavu on jaanitule tegemine läbi saanud, siis järgmisel aastal on kõigil huvilistel võimalik Saaremaale sõita, et läbi elada see ainulaadne elamus, milleks on jaanipäev saarlaste keskel.