Foto: Aldo Luud
Saund
22. juuni 2017, 09:10

"Olen korra elus näinud Koidu ja Hämariku kohtumist – müstiline vaatepilt!" (4)

"Ma olen väga tagasihoidlik inimene, aga minu nimepäeva, näed, tähistab igal suvel kogu Eesti," naerab ooperiartistist rokisõber Jaan Willem Sibul, kes oma imepäraseima jaaniõhtu on veetnud Emajõe ääres rabaserval. "Olime abikaasaga paadimatkal, tegime lõket ja mul ei lähe elu lõpuni meelest, kuidas päike hakkas loojuma ja teiselt poolt juba tõusma. Tekkis tunne, et meil ongi kaks päikest! Tegelikult said Koit ja Hämarik korraks kokku! Müstiline vaatepilt!"

Jaan Willemi sõnul oli see unustamatu kogemus juba üksi tänu sellele, et säärast imet näeb ainult kuiva ilmaga. Tavaliselt kipub aga jaanide aegu sadama, sestap jääb Koidu ja Hämariku põgus kokkusaamine halli vihmaloori varju. "See oli uskumatu, mina olen seda korra näinud ja see pilt on eluks ajaks meeles," tõdeb mees.

Jaaniussikeste tantsu ja tagaajamist pole ta aga kunagi elus kaema sattunud. "Ega ma ole neid jaaniusse otsinud ka, mina olen oma jaani-ime kätte saanud," poetab Jaan Willem muretu naeratuse saatel.

Kuidas te panete lapsele platnoide nime?

Oma topeltnime esimese poole sai Jaan Willem isalt. "Tahtis mulle Jaan nimeks panna ja panigi. Jaane on meil perekonnas ennegi olnud: vanavanaisa oli Jaan ja minu vanavanaonu oli ka Jaan. Tema oli väga kuulus Jaan, tema läks pärast pärast 1905. aasta revolutsiooni Ameerikasse, muutis nime ja sai kirjanikuks – temast sai Ivan Narodnõi."

Kuulsast Ivan Narodnõist kirjutas 1917. aastal kaTallinna Teataja: "Ivan Narodnõi kohta toob Georg Lurich, kes hiljuti Ameerikast tagasi tuli huwitawaid teateid. Nagu hr. L. kõneleb, seiswat Iwan Narodnõi, kodumaal Jaan Sibula nime all tuntud, Põhja Ameerika Ühisriikides õige tähtsal kohal. Ta olla ühe Wene-Ameerika ärikompaania wiitse-direktor. Wene-Ameerika kaubandusepalati sekretär ja sellejuures Ühisriikide ministrite, tähtsamate ärimeeste ja seltskonnategelaste hea tuttaw. Narodnõit peetawat Wenemaa asjades autoriteediks ja rehkendatawat tõsiselt tema arwamistega. Narodnõi abikaasa on omal ajal laiemalt tuntud Eesti lauljanna Marie Milier."

Kirjanik Ivan Narodnõist on Jaan Willemi perealbumis isegi foto, kus poseerivad Mark Twain, Ivan Narodnõi ja Maksim Gorki koos pojaga. "Ivan Narodnõi oli ikka väga kõva Jaan," muheleb Jaan Willem.

Oma topeltnime teise poole sai Jaan Willem sakslannast emalt Adelina Ballachilt, kes soovis, et eestipärase Jaani kõrval oleks tema esikpoja nimes saksapärane Wilhelm. "Ametnike juures käis aga isa, kes pani hoopis Willem."

Jaan Willemi vanemad, ohvitser Karl Lembit ja lauljanna Adelina, kohtusid väljasaadetuina Venemaa vangilaagris ja seal, Sverdlovski oblastis Verhoturjes, sündis ka tulevane ooperilaulja. Kohalikud ametnikud ei tahtnud esiotsa topeltnimest kuuldagi ja seletasid Karl Lembitule järjekindlalt, et Venemaal kaht eesnime ei panda. "Kuidas te panete lapsele nime nagu pätile", küsiti – kaks nime olevat platnoide tava. Kuidagi sai see nimi siiski pandud. «"Kui 16aastaseks sain, kirjutati mu nimi passi sidekriipsuga, sest teisiti ei tohtinud Nõukogude Liidus topeltnime panna," naerab Jaan Willem. Et aga kirillitsas puuduvad võõrtähed, kandis Jaan Willem Eesti vabariigi taastamiseni nõukogude ametnike loodud nimekuju Jaan-Villem.

Eesti vabariigis sai nime tagasi

Vaevalt oli Eesti vabariik uuesti välja kuulutatud, kui Jaan Willem tõttas endale esimesel võimalusel uut passi vormistama. "Pidin Saksamaale omastele külla minema ja mul oli kiiresti passi vaja," meenutab mees, kelle ema-isa ja vend elasid Saksamaal. "Siis sain ka õige nime tagasi." Jaan-Villemi nime kandes tuli kogeda ka õige markantset nimeväänamist. 1988. aastal sõitis Estonia Pariisi külalisetendustele ja selleks tuli kõigil vormistada välispass ametnike mekas Moskvas. "Suhtumine nimedesse oli seal ikka väga veider," itsitab Jaan Willem. "Minu nimi tehti ümber täpselt nii, nagu ametnikud pähe võtsid. Ma ei oleks seda tähelegi pannud, aga mu tädi saatis mulle Saksamaalt Pariisi natuke taskuraha. Läksin Pariisis postkontorisse, andsin passi, aga sinna oli kirjutatud mingi prantsuspärane nimi. Jaanist näiteks oli saanud Jean – aga rahakaardil seisis Jaan-Villem."

Foto: Aldo Luud

Saksamaa tädi raha õnnestus kätte saada tänu ungarlasele, kes prantsuse keele oskajana hädisele Nõukogude artistile appi tõttas ning veenis postkontori rahvast raha kätte andma. "Tõnis Mägi ja Peeter Volkonski siiamaani narrivad mind selle prantsuspärase nimega," muigab Jaan Willem.

Seda õnne aga, et saanuks kordki elu jooksul muusika- või draamalaval mõnd Jaani kehastada, pole Jaan Willemil olnud. "Keiser Napoleoni olen mänginud, aga Jaani mitte – see juba niisama lihtsalt ei õnnestu."

"Vaata, et sa seda rokki tegema ei lähe!"

Kui Jaan Willem konservatooriumisse astus, tahtis ta õppida estraadi-, mitte klassikalist laulu. Et aga vanameister Teo Maiste oli ääretult karismaatiline õpetaja, tudeeris Jaan Willem lõpuks siiski klassikalist laulu nii mis mühises. Rokkmuusika ei kadunud aga tudengi hingest kuigi kaugele: klassikalise laulu õpingute vahele mahtus hevibänd T-klaas, mille koosseisus Jaan Willem atsaka rokkarina tibukollaste sukkpükste välkudes mööda 1986. aasta Tartu levimuusikapäevade lava ringi tuiskas.

Maestro Maiste ilmutas sellise hääle rappimise peale leebet pahameelt. Aastal 1988, pärast diplomilavastust Vanemuise laval, tuhises Jaan Willem juba järgmisel päeval T-klaasiga esinema – ehkki maestro oli pärast etendust vannutanud: "Vaata, et sa seda rokki tegema ei lähe!" Tudeng Sibul lubas, et ei lähe, aga murdis sõna ja rokkis Tartu lauluväljakul, kus Tklaasi etteaste aegu sinimustvalgedki välja toodi, kogu hingest. "Ikkagi käisid," pahandas Maiste päev hiljem. Sibul eitas ausa näoga. "Sa petad mind, poiss!" lajatas Maiste lauale ajalehe Edasi, mille esikaanel laiutas hiiglaslik pilt laval põlvitavast Jaan Willem Sibulast. Tudengi näovärv kiirgas sama erksates toonides kui jaaniöö päikeseloojang. Rokilavalt kadusid aga nii T-klaas kui ka kollastes sukkpükstes Jaan Willem. Tee viis teatrilavale. "Hinges möllab rokkmuusika küll siiamaani!"

Suvel käed-jalad ja hääl tööd täis

Kui kevadhooaeg Vanemuise teatris lõpeb, on Jaan Willemil kohe asja Põlvamaale Lutsu külla. Sealsel külaplatsil on tema suveteatri tegemise paik. Praegu möllab seal suvetükk "Täiesti salajane" Veikko Täärist James Bondi ja ehtsa lennukiga, juuli esimesel päeval esietendub aga muusikaline kogupereetendus "Kapiukse kollid". "See Heiki Vilepi lasteraamat on väga populaarne ja Heiki pakkus välja, et teeme sellest muusikali," sõnab Jaan Willem, kes hoobilt ideega kaasa läks. Kampa kutsuti Tartu muusik Alar Salurand, kes lõi lavaloole muusika. "Kutsusin kokku kohalikud muusikastaarid, näiteks Karmen Puisi võtsin ema mängima. Ise olen olude sunnil natuke aega karu," muigab Jaan Willem. "Kosmikute solist Meelis Hainsalu mängib isa ja peakolli, pisikesi poisse kehastavad aga kohalikud poisid. Tuleb rokkiv värk, igas mõttes!"