KUULSUS KUTSUB KÜLLA | Ain Mäeots soovitab: kuhu minna Võrus ja Võrumaal?

Kütiorg ja Tammetsõõr

"Kui Võrumaale minna, siis võiks kindlasti Kütiorus ära käia, et näha seda kogu tema ilus," sõnab Ain, kes saadaks tulija hoobilt kilomeetrite pikkusse ürgorgu.

"See on võimas koht, kus enne Põhjasõda oli üks Lõuna-Eesti tihedamaid asustusi. Põhjasõja ajal notiti seal praktiliselt kõik maha, praegu saab seal avastada sõjaeelseid müürijäänuseid, mida on üsna tihedalt. Enne Põhjasõda elas seal ju tuhandeid inimesi. Üks külalegend räägib, et Kütioru taasasustamine sai pärast Põhjasõda alguse tänu ühele haavatud Rootsi sõdurile ja metsa põgenenud külatüdrukule."

Ain lisab, et Kütiorus on üks eriti võimas paik, mil nimeks Tammetsõõr. "See pidavat olema väega koht," teab ta.

"Legend räägib, et rootslased jätnud maha terve pundi surmavalt haavatud sõdureid, kes vedelenud Tammetsõõris – nemad kõik olla terveks saanud. Inimesed teavad kõnelda, et Tammetsõõris istudes võid kaotada täielikult ajataju: enda arvates istud paariks minutiks maha, aga kui tõused, on möödunud terve päev. Ise ma seda kogenud ei ole. Igal juhul on see selline koht, kuhu jaurama ja niisama laaberdama ei tasu minna, aga avatud meelega tasub seal käia küll."

Kel plaan terve 9,6 kilomeetri pikkune Kütioru matkarada läbida, varugu heaga jõudu ja kannatust: maastik on küllaltki järsk ja raske, sestap tuleks raja läbimiseks varuda tubli neli-viis tundi aega.

Võrukate kohtumispaik Õlle 17

"Midagi ei ole teha, pean ütlema samamoodi kui Indrek Kalda, et kolmas koht, kuhu Võrus minna, on kesklinnapubi Õlle 17," muigab Ain.

"Seal näeb alati kaht-kolme vana tuttavat ja kuulsat Everesti vallutajat Alar Sikku ka! Selle pubi populaarsus on aegade jooksul kõikunud, kuid see on jäänud. See on lahe! Pealegi on see viisakas ja demokraatlik kohtumiskoht: Õlle 17 pole udupeen ega mingi urgas ega wannabe-koht. On hea, kui mõned asjad ei muutu ja mõned kohad ning mõned inimesed on kogu aeg olemas. See on meie hektilises maailmas üks ankrupaiku."

Esimest korda elus väisas Ain oma mäletamist mööda pubi juba 1990. aastatel. Täpset hetke ei meenu: "Minu meelest on see koht kogu aeg olemas olnud."

Enne pubi oli tos majas laste muusikakool, kus tulevane lavastaja paar kuud kitarri õppimas käis. "See oli üks arusaamatu aeg mu elus," naerab Ain.

"Sain üsna kiiresti aru, et Eric Claptonit minust ei saa. Muusikaõpetaja ütles, et minust saab asja küll, kui kõvasti tööd teha. Kaalusin siis, et olen võimeline kõvasti tööd tegema, oleneb, mis alal. Valisin teise ala ja arvan, et tegin õigesti. Ma ei kahetse!"

Roosisaar

"Kui Tamula järve kaldalt vaatad Roosisaare poole, kuhu viib Brooklyn Bridge, paistab see nagu väike koopia mõnest New Yorgi sillast," jutustab Ain vaatepildist, mille peategelaseks on 180 meetri pikkune rippsild.

"See on heas mõttes väga urbanistlik ja võrulik!"

Eesti pikima rippsillana tuntud Brooklyn Bridge asub Tamula rannapromenaadi lõpus ja on ilmselgelt parim paik, kus päikeseloojangust viimast võtta. "Kui saare peale jõuad, taipad kohe, miks kütid ja korilased otsustasid sinna pidama jääda," lausub Ain, viidates faktile, et asula oli praegusel Roosisaarel juba kiviajal.

"Sealt vaadates on Võru nagu peo peal! Aga enne seda, kui Roosisaarele minna, tasub läbi lugeda Olavi Ruitlase raamat "Vee peal". Kindlasti kohe!"