Inimesed

Lugu ilmus esmakordselt Õhtulehes 22.06.2017

ÕL ARHIIVIST | Heli Lääts: „Mu kohal on kogu elu olnud juhtiv ja kaitsev käsi.“ (28)

Jaanus Kulli, 16. veebruar 2018, 12:49
Jäägitult saatusesse uskuv armastatud laulja Heli Lääts ütleb, et igal inimesel on oma kaitseingel, kes teda juhib ja õpetab. "Nii on ka minu kohal kogu elu olnud juhtiv ja kaitsev käsi," on ta kindel.

Lauludega "Mälestus", "Värvilised vankrid", "Koduigatsus", "Tsirkus", "Tänav, pink ja puu", "Kuhu küll kõik lilled jäid" ning veel kümnete ja kümnete lugudega ennast jäägitult rahva südamesse laulnud Heli usub, et saatuse sõrm viis ta kokku ka Peeter Sauliga, kuniks abikaasa surm neid kolm aasta tagasi lahutas. "Mul on selgelt meeles, kuidas ta ükskord istus siin toolis, pani pea viltu, vaatas mulle otsa ja küsis: "Heli, kas sa usud, et ma sind armastan", mille peale ma vastasin, et muidugi ma usun.

Pärast seda oli Peeter tükk aega mõttes ja ütles siis: "Heli, ma enam ei taha, ma enam ei jaksa", meenutab Heli hetke, kui ta sai aru, et pole jäänud enam palju aega, kui ta peab üksi hakkama saama.

Ja kange saare naine ka saab. Mitmete operatsioonide kiuste. Tegelikult pole Heli ka täna üksi. Suureks toeks on talle kaks poega ja lapselapsed.

Heli LäätsFoto: Alar Truu

Samal teemal

Avalikkuse ees esinesite viimati pea tosin aastat tagasi, pärast Eino Baskini viimast etendust "Viimane sent" 22. veebruaril 2006. Kas kodus duši all oma lõbuks ikka laulate?

Mõttes laulan, aga kui suu lahti teen, panen kohe kinni. Sellepärast, et mis sealt välja tuleb, kõlab hoopis teisiti kui see, mida ma oma sisekõrvaga ehk siis mõttes kuulen. Kui oled 55 aastat ja natuke veel rohkem laulnud, siis seda on piisavalt palju. Arvan, et tegin õigesti, kui jätsin laulmise, ma ei kahetse seda. Kõik see – pärast puusaoperatsiooni narkoosist väljatulek, mis mu hääle viis – juhtus nii ootamatult ja nii lõplikult, et enda taas vormi ajamine oleks olnud suurem töö ja vaev kui muusikakooli lõpetamine. Mõtlesin, et ei ole mõtet vaesuse tunnistusele alla kirjutada. Eesti rahvas peab mind mäletama sellisena, nagu ma lavale tulin ja kus ma aastatega tasapisi kosusin.

Kas mõnikord unenägudes näete ennast esinemas?

Just täna (13. juunil – JK) tuli mulle meelde unenägu, mida nägin 60 aastat tagasi. Olin äsja tulnud Tallinnasse, astunud muusikakooli ja elasin oma tädi Anna juures tädipoja toas. Nägin unes, et minu toa sein on korraga kadunud, et see on nagu suur lava, kust läksid alla trepiastmed, mis edasi muutusid teetammiks, mille kõrval kahel pool kasvasid ulmelised, ilmekaunid, suured ja kõrged lilled. Mina laulan ja sammun trepist alla imeilusas vateeritud telliskivipunases kleidis.

Nägite ette oma tulevikku?

Tulles unenägude maailmast tagasi reaalsusesse, siis kuidas elab teie põlv? Pärast operatsiooni olite vist sunnitud mitu kuud koduarestis olema?

Jah, aasta alguses, talvel, ei käinud ma üldse väljas, kuna pelgasin kukkumist ja libedat. Pärast puusaoperatsiooni kukkusin Hõbeda tänava nurgal nii õnnetult, et ei saanud enam ise püsti. Juba siis mõtlesin, et aitab küll, ei sea enam ei ennast ega oma luid rohkem ohtu. Isegi kõva tuulega ei taha välja minna, sest teinekord on ka tasakaaluga probleeme. Nii et olen väga alalhoidlik.

See on vist saare naise jonn ja visadus, mis ei lubanud teil aastatele vaatamata alla anda – nüüd käite taas omil jalgel?

Asi oli selles, et parem jalg oli enne operatsiooni muutunud x-jalaks ja hakkas käima vastu vasakut põlve, nii et iga samm oli põrguvalu. See oli vist vanem poeg, kes ütles, et nüüd võtad telefoni, helistad doktor Kööbile ja lepid kokku operatsioonis. Mis mul muud üle jäi, see oli nii range käsk! Kummalisel kombel oli minu põlveoperatsioon mu ema sünnipäeval, 24. jaanuaril eelmisel aastal. Aga nüüd käitub ta minuga päris normaalselt. Kuigi ilmamuutusele reageerib, annab tunda, muutub hellaks, nagu oleks keegi kuuma vett peale kallanud.

Heli, olete elanud suurepärast elu, mis on olnud täis armastust ja muusikat. Kui mõtlete tagasi nendele aastatele, siis mis oleks see üks ja ainus tähtsündmus või märksõna, ilma milleta olnuks teie maailm palju vaesem ja värvitum?

Eks see ikka muusika ole. Teismelisena kõndisin ma Kuressaares oma koduaias ja kogu aeg oleks mul justkui keelpilliorkestrid kõrvus mänginud. Millegipärast on nad ära kadunud, ma ei kuule neid enam (naerab). Olen eluaeg džässorkestritele stringorkestreid eelistanud. Nende muusika on hingemuusika. Sest inimese hingekeeled ei ole mitte trompetid ja trummid, vaid ikka keelpillid.

«Olen poolunes vegeteerides Peetriga ka telefoniga rääkinud. Saan sellest virgudes aru, et käsi on püsti ja ma hoiaks nagu telefoni käes.»Foto: Alar Truu

Abikaasa Peeter Sauli surmast möödub paari nädala pärast kolm aastat, aga ainuüksi teie silmist on näha, et sellest minekust pole te üle saanud.

Korraga oli kogu maailm segamini pööratud. Ei jõudnud ma enam Tartusse eksamitele ega saanud ka muusikakooli sisse ning nii ma olingi ühe aasta Viktor Kingissepa nimelises Kingissepa keskkoolis kolmanda klassi juhataja. Muusikakooli astusin siis järgmisel aastal. Küllap mõeldi, et võtame selle hullu saarlase vastu, muidu tuleb veel kolmas kord (naerab).

Kui tihti leiate ennast Peetrile mõtlemast?

Kui mul on tegevust, siis ma nii palju ei mõtle, aga kui kuulan muusikat, tahaksin tema käest justkui küsida, et mis sina sellest asjast arvad ning kui ma teinekord magama ei jää, olen poolunes vegeteerides Peetriga ka telefoniga rääkinud. Saan sellest virgudes aru, et käsi on püsti ja ma hoiaks nagu telefoni käes. Siis taipan, et ei ole kellegi käest midagi küsida.

Peetri nahktooliga siin suures toas on ka huvitavad lood. Kui keegi selles istub ja püsti tõuseb, siis tooli nahk nagiseb. Mõnikord kuulab poeg siin muusikat ja kui ta viimaks ennast püsti ajab, mina aga juhtun samal ajal köögis olema, on tunne, et kohe-kohe tuleb ka Peeter kööki.

Mõnikord küsin, et miks sa ära läksid ja jätsid mind üksinda siia, ma ei taha üksinda olla. Need on hetked, kui vesi kipub üle pea kokku lööma.

Kui korraga tuleb peale suur masendus, mis siis aitab? Kui üldse midagi aitab?

Jällegi aitab mingi tegevus. Teinekord jääd hommikul sooja teki alla kauemaks lebama, aga see pole hea. Kohe hakkavad pähe ronima igasugused mõtted. Ei tohi voodisse nukrutsema jääda! Õnneks tuleb hommikul telekast üks tore seriaal, mida ma vaatan. Mis tähendab seda, et hiljemalt pool üheksa ajan ennast voodist üles, panen kohvivee tulele ja marjad mikserisse, et siis viis enne üheksat kohvi ja smuutiga teleka ette istuda.

Öeldakse, et jagatud mure on pool muret. Kui tihti te haarate telefonitoru ja purskate südamesõbrannale hinge tagant kõik välja? Või jätate pigem kõik enda teada?

Ei, telefoni ma ei haara. Natuke aega lihtsalt pahandan iseendaga, võib-olla poetan mõne pisara, aga siis saan aru, et jäta järele, see ei muuda mitte midagi.

Olite Peetriga abielus 56 aastat. Aukartustäratav arv, seda enam, et teie mõlema esinemised ja kontserdid viisid teid tihti pikaks ajaks lahku. Kui paljudele muusikutele mõjuvad pikad turneed pere mõttes laastavalt, siis teie mõlemad suutsite karisid vältida?

Aeg-ajalt abielupaarid peavadki lahus olema. Kuna Peeter polnud üldsegi kerge natuur – üsna resoluutse ja minu jaoks ehk isegi liiga tugeva iseloomuga –, siis mulle olid lahusolekud abielupuhkused, pärast mida kokku saades oli kõik jälle värske.

Eks me üritasime teineteisele ka kirjutada, kuigi Peetri kirjad olid alati väga lühikesed ning hiljem hävitas ta need üldse ära. Pidin ikka väga mõtlema, kuidas pärast romantilist taaskohtumist Peetriga uuesti argiellu sukelduda.

Kui sa arvad, et suudad mõnda inimest muuta või ümber kasvatada, on see illusioon. Tuleb leppida tema puudustega ja nendest voorused teha. Kui sa inimest armastad, suudad sa selle inimese puudusi mõista, suudad tema mätta otsa pugeda, tema käitumist analüüsida ja seda lahti mõtestada. Abielu ei ole üks lõputu lillepidu, see on teineteise mõistmine ja oskus partneri loomust lahti hammustada. Abielu püsimiseks tuleb iseenesega kogu aeg tööd teha.

Elasite veerandsada aastat koos siin korteris, kust igast nurgast vaatab vastu Peetri vari. Kas see häirib või manab pigem silme ette magusvalusaid mälestusi?

Kuna me koos seda korterit sisustasime, siis kõik need maalid ja esemed siin räägivad minuga ja ma arvan, et kunagi kõnelesid ka temaga. Ei kujuta ette, et ma kuskil mujal peaksin elama, sest see on mälestuste mälestus, nagu Tammsaare on kirjutanud. Tunnen siin ennast turvaliselt.

Muidugi, Peetri haigus lõpus progresseerus ja ma kogu aeg mõtlen, et tema äraminekus oli minu jaoks ka mingi lohutus – ta läks väga õigel ajal, sest ta isiksus hakkas muutuma ja tema arusaamine asjadest hakkas muutuma, tal tekkisid igasugused kinnisideed ja mõttehälbed.

Mul on selgelt meeles, kuidas ta ükskord istus siin toolis, pani pea viltu, vaatas mulle otsa ja küsis: "Heli, kas sa usud, et ma sind armastan", mille peale ma vastasin, et muidugi ma usun. Pärast seda oli ta tükk aega mõttes ja ütles siis: "Heli, ma enam ei taha, ma enam ei jaksa."

Viimased nädalad oli ta Hiiul diakooniahaiglas ja sealt ta parematele jahimaadele ära läkski. Aga mu hing on rahul, et ta ei pidanud kaua vaevlema. Ta läks ära väga õigel ajal, sest tema töö siin maailmas oli tehtud. Saatus oli ta vastu helde. Ma veel helistasin diakooniahaiglasse, et kas tulen sinna, aga doktor Leibur ütles, et pole vaja, see ei anna mitte midagi, kui ma Peetri minnes ta kätt hoian, et me helistame teile, kui on õige aeg. Nii oligi. Kui me vanema pojaga Hiiule jõudsime, oli ta juba kabelisse viidud, kus ma temaga veel rääkisin. Kui jumal on olemas, siis on ta halastaja jumal, kes ta õigel ajal siit ilmast ära kutsus.

Olete öelnud, et kui hinges on kitsas, olete ikka mere äärde läinud. Mis nüüd merd asendab?

Jah, meil on tõesti suvekodu Eru lahe kaldal ja meri on käeulatuses, aga sel aastal pole ma seal tõesti käinud ja ka ilma Peetrita pole see koht enam see, ei tunne enam tõmmet sinna minekuks. Aastaid tagasi põdesin rängalt läbi puukborellioosi, mis annab tänini liigestes tunda, minu jaoks on seal natuke niiske.

Aga see on tõsi, et kui hinges on kitsas, on meri see, mis lohutab. Samas täiesti vait ja sile meri on minu jaoks natuke hirmutav. Kui merd ei kuule, on selline tunne, et maailmalõpp on lähedal.

Saan aru, et armastus teeb pimedaks ja sestap on Peeter kunagi kinnitanud, et mida iganes teete, on nendel tegemistel juures jumala õnnistus. Nii et teie elus pole ühtegi põrumist?

Olen kindel, et igal inimesel on oma kaitseingel, kes teda juhib ja õpetab.

Nii on ka minu kohal olnud kogu elu juhtiv ja kaitsev käsi. Mu kaitseingel on kogu aeg istunud mu vasakul õlal ning alati on ta juhtinud mind selles suunas, kus olen suutnud ennast kõige paremini teostada.

Siis võib öelda, et see jumala käsi või kaitseingel pööras teid näoga ikka muusika poole, kuigi teist oleks nooruses võinud saada ka väga tubli sportlane või arst.

Kui minust poleks saanud lauljat ja Peetrist heliloojat, oleks meist parimal juhul saanud kaks normaalset sporditreenerit.

Heli, teil on sünnipäev imelisel ajal, jaanipäeval. Kui tihti te nooruses Peetriga sõnajalaõit otsimas käisite?

Sõnajalaõit pole me otsimas käinud, aga jaanitulel käisime alati oma suvekodus Eru külas, kus tehti küla jaanituld. Ühel jaanitulel "Horoskoobi" aegu oli seal koos palju lapsi ja mul paluti lauda. Sel ajal kirjutatigi väga palju lastele. Näiteks Eino Tamberg kirjutas mulle 54 lastelaulu. Kokku oli mul sadakond lastelaulu erinevatelt heliloojatelt. Nii et repertuaariga probleeme polnud. Laulan, laulan, kui korraga vaatan, et üks väike tüdruk nutab ja küsib: "Miks te, Heli Lääts, ei laula "Korraks vaid"?"

Teie üks tuntumaid lugusid on "Oma laulu ei leia ma üles". Ma arvan küll, et te olete kõik oma laulud üles leidnud. Või jäi siiski mõni konkreetne lugu omal ajal salvestamata?

Küllap neid on. Üks neist on "I’ll Never Fall In Love Again", mida laulsid Anita Harris ja veel mitmed lauljad. Samas on salvestatud ka lugusid, mida poleks vaja olnud. Kuigi tegelikult olen südamelt laulnud ära kõik laulud ja nendega öelnud oma rahvale ära kõik, mida olen tahtnud öelda. Kui ma enam ei saanud laulda, ei olnud see katastroof. Ka süda ütles, et nüüd on õige aeg uhkelt vasakule ära minna. Arvan, et olen oma elutööga hakkama saanud ja küllap ka kõik laulud üles leidnud. Usun, et rohkem ei oleks ma suutnud inimesele anda, kui olen andnud. Hakkab selgeks saama, et midagi on ka ära tehtud. Tegelikult olen ma õnnelik, et olen suutnud öelda seda, mis mu hinge on kriipinud.

Kui tihti te panete plaadimasinasse näiteks "Eesti kullafondi" sarjas välja antud kolmikplaadi "Heli Lääts"?

Väga harva. Aga kui panen, siis ühe imeilusa laulu pärast, milleks on "Jääkristallid".

Ei saa ju kogu aeg elada minevikus ja mälestustes, kui õrnad ja helged need ka poleks. Kange saare naisena suudate vaadata ka kindlasti tuleviku, kus Peeter paratamatult üha enam maha jääb ning teil üksinda edasi tuleb minna?

Aga ma ei ole ju üksi, mul on lapsed ja lapselapsed, nendest on palju rõõmu ja nad annavad jõudu.

Jaanipäeval tähistate oma 85. sünnipäeva. Mida te endale ennekõike soovite?

Kalmer Tennosaarel oli üks väga tore ütlemine: "Ma soovin, et meil kõigil oleks tuba soe, leib laual ja lapsed terved." Mäletan, et ka minu isa ütles, et sibulasoolvesi peab alati laual olema ja kartul peab maas kasvama. Kui sul on sibulasoolvesi laual, keedetud kartul kõrval ning kõrvale rüüpad hapupiima, on sul kõht täis ja sa oled saanud kõik, mida tarvis.

Armastus on elus üle kõige

Täna esitlevad Heli Lääts ja lauljanna mälestused kokku kirjutanud Hille Karm Rahvusooper Estonia talveaias kirjastuses SE&JS välja antud raamatut «Heli Lääts. Armastusega». Lääts kiidab mälestustekogu pealkirja ning ütleb, et ta ise poleks sellise nimetuse peale iial tulnud. «Armastus on elus üle kõige! Lisaks ligimesearmastusele peaks armastama ka loodust, loomi ning ükskõik millist elusolendit. Nii et kogu maailm on täis armastust. On täis hääbumist, on täis tärkamist ja üle kõige selle on armastus. Kui me oma hinge jaoks armastuse üles leiame, oleme õnnelikud inimesed ja nii on meil siin maailmas ka kergem elada,» ütleb tänane juubilar.


Raamatu kaasautor Hille Karm märgib, et armastatud lauljanna Heli Läätse mälestusteraamat on mina-vormis kirjutatud lugu 384 leheküljel. «Seda teost võiks oma faktikülluse poolest nimetada ka dokumentaalromaaniks, kuna tähelepanu keskpunktis on nii Heli enda elu kui ka aeg, sündmused, inimesed ja ajastud. Ning kuigi «ei me ette tea, mis elu meil tuua võib», võib end samas ka turgutada mõttega, et «valsist saab kaugeisse aastaisse sild, kus naeru on palju ja nukrust vaid kild».

Pikka aega paljudele iidoliks olnud laulja Heli Läätse mälestusteraamatu lehekülgedel avanevad mõnedki suured saladused – siin on õnne ja armastust, kurbust ja naeru, ilu ja muusikat, põnevust ja seiklusi.»

28 KOMMENTAARI

m
16. veebruar 2018, 19:46
Mina küll olen noorem. Aga tema laulud olid väga toredad. Kaastunne. Puhaku rahus!!!
v
v v v 16. veebruar 2018, 18:27
Kurb hommik , kurb päev ... On lahkunud mulle väga kallis inimene. Ma ei ole temaga kunagi kohtunud , kuid tema sametiselt helisev hääl on mu kogu aeg...
(loe edasi)
Loe kõiki (28)

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee