Puukaitsjad aitasid Haabersti pajult 100 istikut võtta, aga mõtlesid siis ümber ja tallasid need jalge alla (52)

Rain Veetõusme pakkus Kakumäe Rahva Seltsi Facebooki grupis Haabersti paju kaitsjatele ja kaasaelajatele välja pisteoksade kampaania. "Tassime selle puu mööda Eestit laiali. Iga üks võtab ühe oksa ja torkab selle kuskil maasse. Sama võib teha ka suuremate pakkudega. See läheb ju kohe kasvama ja tollest puust saab sadu koopiaid," oli tema üdini positiivse tagamõttega algatus. Kui mõte meeldib, jagatagu.

Kakumäe seltsile meeldis. Eile kell 19.30 käis seltsi juhatuse esimees Tõnu Peit kuulsaks saanud puu juures esimest korda. "Ausalt öeldes puudus mul ka ettekujutus, et kus see puu täpselt asub," tunnistab ta, "eeldasin, et ringi lähedal, kui ette jääb. Üllatusega avastasin, et puu asub ristmikust üpris kaugel. Esimene mõte oli, et kas siis tõesti ei saa siin seda värki veidi nihutada puust mööda. Kaasavõetud oksakäärid jätsin esialgu autosse."

Kui Tõnu puu juurde jõudis, olid teised seltsi liikmed Liina ja Artur juba elava aruteluga algust teinud. Vestlus päädis nii ühe kui ka teise poole soovitusega linnast eemale elama kolida. "Võtsin siis jututeema üles, et istutaks 100 uut paju. Arvasin, et ilmselt seda puud päästa ei õnnestu, arvasid ka puukaitsjad, et nad jõule vastu ei saa ja pelgasid, et homme on neist politsei üle sõitnud. Ühtlasi saime nad nõusse, et igal juhul on tore, kui sellest puust 100 uut puud kasvama läheb."

Tõnu tõi käärid ja asus lõikama, puukaitsjad juhendasid, et ühest kohast liiga palju ei saaks.

Vaevalt oli 100 oksa lõigatud, kui äkki ilmus ei tea kust endast väljas paljasjalgne naisterahvas: "Mis te teete, kes lubas?“

Tõnu näitas puukaitsjate poole, sai ju kokku lepitud. "Kus sa sellega, tema ei teadnud, kohe lõpetada, kurjad jõud on nende puu juurde tulnud. Sellest ehmusid ka meessoost puukaitsjad ja toimus välkkoosolek, kus otsustati, et neid oksi siiski meile ei anta. Igaüks võib võtta ühe oksa ja kogu lugu," kirjeldab Tõnu.

Välja ilmus ka üks inglise keelt kõnelev onu ja kuulutas, et ei mingit äritegemist nende okstega. "Vist saime seletatud, et keegi ei kavatse nende okstega rikastuda. Toimus ka hääletamine, kus igaüks sai sõna. Tähtsa naisterahva argument oli endine, tema ei teadnud, kes me oleme ja mis kavatsused meil on. Endised jah sõna ütlejad ütlesid ka nüüd ei, vaid üks mõistlik habemik oli meie ideega nõus."

Aga mida teha 100 oksaga, mis puult võetud? "Grupi liider teatas, et temal on maad ja need istutatakse sinna. Mille peale mina teatasin, et suurepärane, meil tööd vähem ja saabki 100 paju istutatud. Veidi aja pärast nad enam nii kindlad ei olnud, et need oksad istutatud saab, jäävad hoopis puu alla kõdunema ja annavad väge puule. Küsimise peale, et kas me oma ühe oksa saame, vastas tähtis tädi, et ei saa. Mul oli tunne, nagu ma oleks võõras õunaaias raksus. Soovisime neile jõudu ja tulime tulema, et siis peale puu mahavõtmist tagasi minna ja oma oksad ikkagi võtta."

Artur ja Liina oli kahepeale ühe juba lõigatud oksa siiski näpanud. "Siis tuli üks tulihingeline puukaitsja, kes lükkas Liinat, võttis oksa ja lidus puu poole tagasi. Vaat sellised kaitsjad seal," räägib Tõnu.

Õnnetul kombel on Liina üle elanud selgroolüli murru ja mõnele väike tõukamine, tegi talle suurt valu. "Selline käitumine ei lähe kokku kuvandiga, mis nad endast loonud on," on Liina nördinud, kohale kutsuti politsei, kellele tõukleja kätte näidati. Nimi sai kirja ja homne päev teeb Liina politseisse avalduse. Läheks täna, aga tütrel lõpuaktus ja sekeldusi palju. "Eile pärast lükkamist oli selg väga valus ja ma pidin võtma valuvaigisteid."

Initsiatiivist "100 istikut" sai 100 kuivavat oksa puu all ja Liina endale seljavalu.

Üks puukaitsjatest, kes nimetab end Mart H-ks, saatis eile õhtul Tõnu Peitile kirja, milles vabandas, et pajupuu all läks asi emotsionaalseks.