Üllar Saaremäe poeg Karl Robert lõpetas Viljandis teatrikunsti eriala (17)

"Aga kui enda sisse sügavamalt vaadata ning küsida, mida Viljandi mulle andis, siis viimase ülesandena koolis läks mul selle vastuse jaoks vaja 20 000 tähemärki, sest lõputööks oli põhjalik eneseanalüüs, milles tuli anda hinnang enda õpingutele ja arengutele läbi nelja aasta," tõdeb ta samas.

Püüdes eneseanalüüsi tulemusi siiski lühidalt kokku võtta, sõnab Karl Robert, et ta õppis teatrit ja teatriteadust laiemas mõttes, mitte vaid näitlemise algtõdesid. "Sest teatri mõistmine on veel keerulisem ja veel huvitavam ning mind huvitab eelkõige see süsteem tervikuna, mitte ainult mina selles süsteemis. Seda ma Viljandis neli aastat ka õppisin: õppejõud eesotsas Kalju Komissaroviga õpetasidki ennekõike väärtushinnanguid ja tutvustasid elu noorele keskkoolist tulnud õpilasele, kuigi mina otse koolipingist Viljandisse ei läinud. Aga ma siiski õppisin analüüsima elus tehtavaid valikuid ja mõistma, et tulevik on meie enda kätes."

Samas tunnistab Karl Robert enda lähitulevikku vaadates, et seal pole veel midagi paigas. "Minu tulevikuplaan, mis on paigas, ongi see, et ma ei tee tulevikuplaane. Jätsin ennast täiesti ula peale, valisin vabakutselise tee. Seega ka ühtegi suuremat projekti ees ei terenda, kuna mul oli kindel soov puhata ja ennast laadida. Saan aru, et rauda tuleks taguda niikaua, kui see on veel kuum, aga kui mu sepakäed võiksid väikesest puhkusest tugevamaks saada, siis ma pigem lasen neil korraks puhata, et siis juba mõne aja pärast uuesti haamer kätte võtta," kõneleb Karl Robert. "Loomulikult ei saa see olla suur paus. Et ma nüüd kümneks aastaks lõpetan teatritegemise ära. Aga esialgu, vähemalt kogu suve, kavatsen mitte mõelda tulevikuplaanidele ning ollagi metsas, vegeteerida ja lugeda raamatuid, mis ammu öökapil lugemist ootavad."

Ometi tegi Karl Robertile ahvatleva pakkumise nii mõnigi teater. "Ent ma pidin need pakkumised tagasi lükkama ja endale piduri peale panema. Mitte sellepärast, et ma ei oleks tahtnud mõne teatri või projektiteatriga ühineda. Vastupidi, oleks tahtnud. Kuid tundsin, et hetkel on mõlema poole huvides kõige õigem otsus, kui ma ei tee kiirustades mitte ühtegi otsust, vaid võtan pigem aja maha ja vaatan, mis siis saab." Küsimus, milliste teatrite uksed oleksid Karl Robert Saatemäe ees avanenud, jääb vastuseta. "Ühtegi teatrit ma nimetada ei taha," jätab ta selle teadmise endale.