Tekstimeister Heldur Karmo töötas ööpäev läbi (5)

Kui tekstilooja Heldur Karmo pani punkti laulu "Lõke preerias" salmidele-refräänile, kuulis ta tsensorilt kriitikat: "Siin on sotsiaalset tausta natuke vähe, vaja oleks ikka avardada seda meeleolu."

Karmo vaikis, kuid otsustas, et ei muuda silpigi. Kolm nädalat hiljem näitas ta ette sama teksti ning sai ametnikult kiita: "No näed, paremaks on läinud! Kasu on ikka, kui inimene teksti kallal põhjalikult töötab!"

"Lõke preerias", mille laulis tuntuks Uno Loop, on tänini käibel tolle algvariandina, mida tuli tsensori nõudel sotsiaalsemaks kõpitseda. Karmo, kelle sünnist möödus mais 90 aastat ja kelle surmast möödub täna 20 aastat, muigas kolm aastat enne oma lahkumist ETV saates "Tarmo album": "Kui tekst läbi ei läinud, tuli lihtsalt teha niisugune nägu, et teed midagi ümber ja pärast läks see ikkagi läbi."

Väidetavalt lõi ja tõlkis Eesti viljakaim laulutekstide autor Karmo sõnad üle 3500 laulule, kuid tunnistas, et arvepidamine läks juba 2500. teksti juures sassi. Laulusõnu hakkas Karmo tõlkima pärast sõda, esimeseks lauluks oli "Stardust", eestikeelsena "Tähetolm".

"Tundsin kirjanduse vastu huvi ja püüdsin nooruses midagi kirjutada ka: luuletusi ja lühijutte, poliitilisi epigramme Õhtulehte, aga sain aru, et sellest midagi suurt välja tule," rääkis Karmo telesaates.

"Aga olid tuttavad poisid: Uno Naissoo, Aleksander Rjabov ja Peeter Saul. Nemad tegid muusikalise kollektiivi Swing Club. Nad tahtsid pidudel mängida, aga oli vaja laule ja neile tekste. Nii nad mind kaasa tõmbasid." Toonase loomingu kohta tavatses Karmo laulja Uno Loobi sõnul naljagi visata: "Karmo ütles, et kirjutas niisuguseid tekste, kus oli mõte vahuga pooleks ehk roosamannat! See talle ei istunud, sest ta teadis, et tõelised tekstid on teistsugused."

Igas tekstis oli väikene lugu

Swing Clubile sündis ka Karmo esimene algupärand "Arglik brigadir", mis valmis aastal 1949, aga linti pääses 1957. aastal. Raadios mängitamisele järgnes laiem populaarsus. "Karmo igas tekstis oli väikene lugu," tõdeb Loop tekstimeistri kohta, kelle lemmikheliloojad olid Arne Oit, Uno Naissoo ja Gennadi Podelski. Veel enam – need heliloojad olid Karmo sõbrad.

Väidetavalt küsis Karmo alati ka nooti, kui temalt meloodiale tekst telliti. "Eks muusika autor andis talle vihje ka, millest lugu võiks kõnelda, aga Karmo oli väga musikaalne autor, ta oli ju vaikselt ka viiulimängija. Kui talle pandi meloodia ette, sai ta sellest kohe aru – tema jaoks ei olnud keeruline panna noot ja sõna koos kõlama."

Loop tähendab, et Karmo tekstid istusid lauljate suhu hiilgavalt. Kordi, kui tuli mõni üksik sõna muuta, oli napilt. "Laulus "Mis värvi on armastus" ma vist ühe sõna muutsin," muigab Loop.

"Enam aga ei mäleta täpselt, millise."

Haigus aheldas töökabinetti

Ka lauljanna Els Himma, kes käis Karmo juures endale tekste tellimas, tunnistas ETV saates "Ob-la-di, Ob-la-da", et Karmo tekstid olid hästi lauldavad. "Kui tema juurde jõudsin, siis ootas laua ääres alati muhelev Karmo," kirjeldab Himma.

"Ta oli väga sõbralik, rääkis juttu ja armastas nalja visata. Tagatist, et ta nüüd täpselt niimoodi teeb, nagu mina tahan, ta ei andnud. Tema jäi ju looga kahekesi ja tegi ikkagi nii, nagu ise tahtis. Aga tema tekstid olid hästi lauldavad, sest ta tunnetas muusikat ning püüdis sõnade vältust muusikaga ühendada, et need muusikaga vastuollu ei satuks. Karmo püüdles selle poole, et kirjutada väike stoori või olustikupilt."'

Ehkki Karmo oli teismelisena põdenud lastehalvatust, mille tüsistused tema liikumist äärmuseni piirasid, oli ta saatejuht Reet Linna sõnul ülimalt rõõmsameelne inimene, kes tõukas haigust endast eemale: "Samas ei saanud ta kunagi väljas käia ega osa ühegi oma tekstiga laulu esiettekandest."

Ajakirjanik Vello Mikk, kes tegi Karmoga eluajal mitu intervjuud, lisas telesaates "Ob-la-di, Ob-la-da", et Karmo kõndis päris tükk aega jalgu järel lohistades kepi toel, enne kui ratastooli vajus. Miku väitel suutis ta aga kodus siiski kätega seinalt tuge võttes liikuda niipalju, kui hädapärast vaja oli. "Samas oli tema töötuba nagu kosmoselaeva keskus," kinnitab Mikk.

"Ta oli oma ratastooliga tegutsemas: võttis plaadi siit, kasseti teiselt ja sõnaraamatu kolmandalt riiulilt. Tema ümbrus töökabinetis oli nii läbi mõeldud ja täpselt paigas. Seal põhiliselt tema laulutekstid sündisidki."

Et Karmo oli kabinetti justkui kinni aheldatud, oli ta ka alati tekstitellijaile kättesaadav. Temale võis helilooja helistada mis kell tahes – Karmo suhtles ja töötas ööpäevaringselt. Ja kui tarvis, oli ka hommikuks tekst valmis. "Karmo oli püstol-tekstitegija," lausub Mikk, kes pärinud kirjutajalt, kui tihti teda inspiratsioon külastab.

"Mõnikord, tunnistas ta, plahvatab tõesti mingi taevalik inspiratsioon, aga teinekord pead teksti sulepeast välja imema. Tema tekstides pole mõttetut sõnademängu, igas laulus on mingi kujund või iva sees ja see jääb kuulajale kohe meelde.

Samal moel sündisid Eurovisioni võidulaulude tekstid. Kui õhtul oli Soome televisiooni kaudu näha, mis sealt tuli, siis Peeter Saul võttis kiirelt muusika maha ja öösel kell üks helistati Karmole ning telliti tekst. Nõnda sündis näiteks "Tänav, pink ja puu". Järgmisel päeval oli laul eestikeelsena valmis ja läks esitamisele. Kui oli vaja, kirjutas Karmo hiilgava teksti ka ühe napi ööga."

Suutis tekste tõlkida 10–15 keelest

Poleks Uno Naissoo 1949. aastal, kui džäss oli juba ametlikult keelatud, asutanud ansamblit Swing Club, ei teaks me ehk suurt midagi Heldur Karmost. "Tundub, et tema elu loominguline laboratoorium oli Swing Club, mille eestvedajaks oli Uno Naissoo," avaldab ajakirjanik Vello Mikk. "Kõik olid noored, kuulati salaja välismaa jaamu ja analüüsiti seda muusikat."

Esimesed Karmo käe alt tulnud laulutekstid olid tõlked. Esiotsa inglise keelest, seda oli ta Jakob Westholmi gümnaasiumis õppinud. Oli ka saksakeelsete laulude tõlkeid. Need valmisid Karmo enda sõnul sõnaraamatu toel. Tegelikult suutis Karmo nõnda tekste tõlkida 10–15 keelest. "Ega ma neid ei oska, aga sõnaraamatu abil tegin," meenutas Karmo saates "Tarmo album". "Kui üldse midagi aru ei saa, siis teed omast peast."

Miku sõnul valdas Karmo tekstiloomet nii võrratult, et kui võõrkeelse loo idee talle selgeks sai, leidis ta tänu heale rütmivaistule ning fraasi- ja meloodiatunnetusele tõlke tarvis õige iva üles: "Kenamaid leide on tal ingliskeelse laulu "Lucky Lips" eestikeelne versioon "Kikilips"."

"Enesekiitust ei saa teiste hooleks jätta!"

"Kõik tekstid on hästi õnnestunud, ega ma siis halvasti teinud!" sõnas Heldur Karmo 1994. aastal laulja Tarmo Pihlapile intervjuud andes. "Lähtun sellest, et enesekiitus on nii tähtis asi, et seda ei saa teiste hooleks jätta!"

Karmol polnuks vaja ennast ise upitadagi, aastail 1950–1970 oli ta ajakirjanik Vello Miku sõnul Karmo nii ehk naa Eesti muusika au, südametunnistus ja ideede generaator: "Kõik toonased heliloojad tellisid temalt tekste. Ta oli kindel garantii heliloojale: kui Karmolt tekst telliti, siis kehva teksti ei tulnud."

 Pole ka ime, et Karmo nii nõutud oli, sest kui 1959. aastal kutsus helilooja Arne Oit elule võistluskontserdid, siis säärast hooaega ei olnudki, kus Karmo sõnadele loodud laul polnuks esimese kolme hulgas. Juba esimesel aastal noppis võidu Karmo tekstiga laul "Meie Mall". Mõistagi pälvisid esikohad ka hilisemad "Suveöö" ning "Unustuse jõel". Neid kaht pidas ta oma tippsaavutusteks. Kahjuks ei saanud ratastoolimees Karmo ise kunagi oma triumfidest kohapeal osa.