Evelin (49) valmistub Hiiumaal Nasvarannas asuvas kaptenivillas avama kodurestorani Roog, et viia oma aastatepikkune jutt tervislikust ja energiat andvast toidust praktikasse. Koos sellega on koorumas esileediaegsest avalikust kleidist lõplikult keegi hoopis maalähedasem.
Ei mingit glamuuri ega uhkeid tualette. Kui Naisteleht ühe sooja maikuulõpu pühapäeval Nasva ja Orjaku vahel asuvasse restorani kohale jõuab, on korraks tunne, nagu oleksime sõitnud praamilt natuke teise maailma. Lähedal salus huikab lõunatunnist hoolimata armuvalus öökull ja kuskilt immitseb vast puhkenud toomingate uimastavat hõngu. Valevate juustega perenaine kõnnib külalistele vastu nagu murueide tütreke: napp hele kleidike päevitunud õlgadel, paljad jalad rohu- ja porikriime täis. Siim Rikker, tema hea kaaslane ja partner, tuleb selja tagant, käed verised, ja hoiatab, et kätt ta andma ei hakka – tal on kalapuhatus pooleli.
Mees torkab veel väga siira eneseirooniaga juurde: «Ausalt, ma ise ka ei tea, kuidas seda teha.» Ega ta seda ometi esimest korda tee? Siim muigab, et 40. juba, ja läheb taamale varjualuse juurde hommikust tuulehaugisaaki rookima. Eksperdistaatusest on tema hinnangul aga veel sadakond puhastuskorda puudu. Ent kui meri annab kala, tuleb vastu võtta, ära puhastada ja sügavkülma panna.
Siim tähendab ka, et kala rookimiseks peavad õiged riistad olema. Vaja on teravat nuga. «Mina ka kogu aeg kurtsin: miks noad nürid on,» nendib Evelin kõrvalt. Enam mitte, sest nad sattusid kohalikul laadal oma muret kurtma ühele vanahärrale, kes müüs neile pesuehtsa vana kooli luisu. Pärast seda lõikavad nende noad nii hästi, et naise sõrme ümber on väike plaaster.
Armastusele toitu
Kulgeme vaikselt tuppa. See on ilus ja armas hoolega tehtud suvemaja, mis on sel suvel Evelini käsutuses, kuna pererahvas viibib Eestist eemal. Ajutine perenaine ei proovigi rahulolu varjata. «Ausalt öeldes tunnen ennast siin nagu Ärmal! Siin on päriselt väga kodune – isegi kivipõrand on sarnane, nii silmale kui ka varbale!»
Ta lisab, et viimaks ometi on ruumi, mida tal Tallinna üürikodus napiks jäi. «Eks ole pisut kummaline kokkusattumus, et majas on täpselt samasugused köögimasinad nagu minul: sama bränd ja värv. Isegi serviis on täpselt sama!» Nüüd oli ometi koht, kuhu tuua juba mitu aastat Ärmal oodanud köögikraami täis kastid. Kas neid oli ära tuua ja lahti pakkida ka kuidagi ... kurb? «Ei, mis sa nüüd. Need toodi siia. Elu on edasi läinud. Olen kõige sellega siin ja praegu ega piilu pidevalt üle õla,» naeratab Evelin kohmetult.
15. juunil uksed avav kodurestoran Roog, mille nime saab lugeda kolmel eri moel – kui toit, kui selgroog ja pillroog –, hakkab koosnema kahest poolest: kohvikust ja restoranist. Härrastemajja saab ette tellida erilisi õhtusööke intiimsemale seltskonnale, varjualuses kohvikus pakutakse aga kiiremat hooajalist kõhutäidet, head kohvi ja kooki.
Naine lisab, et talle on oluline, et toit annaks peale kõhutäite ka muid väärtusi – maitset ja vitamiine. Toidu pealt ei kavatse siinne pererahvas teha ühtegi järeleandmist. See peab olema värske ja esmaklassiline. «Meie väiksus võimaldab meil kasutada päriselt kohalikku toorainet, mida suured tegijad iial lubada ei saa, sest siinsetes taludes massi ei toodeta. Keegi ei garanteeri sulle iga päev kümneid kilosid värsket kala või paarikümmend küülikut. Ent kaks kilo kala ja paar küülikut saab küll. Meie puhastame värsket kala ise, mida suured restod väga teha ei taha või lihtsalt ei jõua.»
Kala tuleb Hiiumaal loomulikult kohalikelt kaluritelt. Kodurestorani perenaine on isegi merel kaasas käinud ja aidanud kallist kraami paati sikutada. Samuti on menüüs kodutehtud pelmeenid, mida valmistavad kaks venelannat Läänemaal. Ports hakkab maksma umbes üheksa euro ringis. Kallis? Evelin tunnistab, et tegu on jumalike pelmeenidega. Need on puhas käsitöö ja sisaldavad kolme eri liha, nii et kui daamid nimetasid oma kilohinna, ei jäänud tal midagi muud teha kui nõustuda. Hea asja tegijad peavad saama väärilise tasu.
Värske restoraniomanik unistab vaikselt, et tahaks väga serveerida armastusetoitu inimestele, kes tulevad oma suhtesse sädet otsima. Või vast armunutele. Või lihtsalt neile, kes otsivad midagi maagilist ja ehedat. «Nasvaranna on erilise auraga koht. Kes iganes on meil külas käinud, unustab tsivilisatsiooni tundidega!» ütleb Evelin.
«Soovin, et restoraniosa oleks intiimne. Tõesti, mitte üle 12 inimese. Ega siia rohkem mahugi. Siiski – tegime ühele hiidlaste seltskonnale nii-öelda testõhtusöögi. Siis oli lauas 13 inimest. Tahtsime näha, kuidas me Siimuga hakkama saame, kui maja on nõudlikku rahvast täis,» nendib perenaine talle omase eneseirooniaga. «Kas meil üldse tasub siin pingutada? Kuidas me pinge all kokku kõlame. Väga hästi läks! Nõudlik kohalik publik jäi rahule. See julgustas uskumatult palju!»
Ent pinge? Iga päev koos restorani arendada on hoopis midagi muud! Kujuta ette, sul tuleb siia terve bussitäis turiste? Kuidas siis kahekesi hakkama saada? «Olen töötanud tudengina kolm aastat lastereanimatsioonis,» teatab kodukokk rahulikult. «Pärast seda ei aja ükski pinge mind endast välja. Mida raskem olukord, seda rahulikum olen ja kiiremini end liigutan. Lisaks – meil pole kiirsöögikoht. Meil on kõik aeglane ja armastuse pärast hinnaline!»
Esitan veidi hiljem sama küsimuse Siimule. «Noh, eks see võib keeruline olla. Kontserdiplaan on ju poolteist aastat tagasi paika pandud,» sõnab mees, kes on laiemale üldsusele tuttav kui muusik ja lõõtspillimängija. «Teenindan külalised ära, käin mandril mängimas ja üritan järgmiseks hommikuks taas platsis olla. Teeme ära,» teatab käsi puhastav muusik naeratades.
Jõude ei istu
Jälgides pererahvast õue peal askeldamas, jääb mulje hästi haakuvast masinavärgist. Napid küsimused – mida sa arvad?, kuhu ma selle panen? – näitavad, et suhtlus on asjalik ja lakooniline. Kui palun neil koos nunnult verandal poseerida, tõmbavad mõlemad ninad viltu. «Me ei harrasta jõude istumist. Meil on kogu aeg mingi tegevus käsil.»
Evelin lisab, et Kadri Keiu on samuti lubanud oma sõbrannadega appi tulla. Naise punapäine tütreke on väga põnevil kodurestost ja juba ette nautinud, et saab suvel laheda kogemuse. «Töökogemuse,» lisab ema rõhutatult juurde.
Hobikokk tutvustab oma valdusi. Ta nendib, et paljud kohvikuasjad ostis ta ise, kuigi maja oli üüritud täisvarustuses. «Eelistan alati kasutada oma asju – mulle lihtsalt meeldib nii. Nende hankimine on väga põnev periood olnud! Ma pole just alati väga kokkuhoidlik olnud. Niimoodi sente lugenud pole ma kunagi! Käisime mööda laohooneid ja väljamüüke ning leidsime täiesti olematu raha eest uskumatuid asju!» Evelin näitab uhkusega pitsiruudulisi toolikatteid, mis näevad välja nagu vanaema veimevakast, ja imekauneid raskeid klaaspokaale. Perenaine lisab, et üksikema lapsena üles kasvades oli taaskasutus ja isetegemine nende peres vägagi au sees veel ammu enne, kui niisugune elustiil moodsaks muutus.
Ka nüüd on säästuperiood uusi tuure võtmas. Näiteks kavatseb ta oma sõiduki välja vahetada. Auto – see on Evelini jaoks nii töö kui ka puhkus. Ent kui sa elad maal, siis lumivalge Mercedes ei sobi. Vaja on pigem Subaru Foresteri masti masinat. «Mercedest soetades unustasin ära, et olen ikka looduslaps – mulle meeldib metsas marjul ja seenel käia, koeraga looduses matkata ja üldse teha selliseid asju, millega peen maanteeauto lihtsalt ei haaku. Kui hakkasin Hiiumaal talukohta otsima, pidin juba esimese teeotsa peal oma Tähekese maha jätma ja jala edasi minema. Forester ei löö kusagil risti ette ja seenekorve mahub sinna ka hulga rohkem,» on Evelin oma premium-klassi sõidukist loobumisega üllatavalt rahul.
Endisele esileedile tundub juba pikemat aega, et minevik ütleb temast lahti. Praeguseks on tema garderoob üsna kokku kuivanud, sest suurema osa oma kaunitest kleitidest müüs ta maha. Esiplaanil on Indiast toodud valged kleidid ja hea sõbranna Kaja Kuristiku kaubamärgi artiSt sirelikarva taaskasutuskleidike.
Perenaine teatab ilmse rahuoluga, et temal lähekski nüüd vaja vaid paari valget kleiti. Valge on Evelini jaoks puhtuse, jõu ja tugevuse värv. «Mulle meeldivad valged lagedad väljad, jäätunud järved ja härmas puud. Valged loomad on kõige kaunimad. Olen lapsest saadik tohutult jääkarusid fännanud. Nende jõud ja graatsia on meeletult inspireerivad,» naeratab ta pisut kohmetult. Tõepoolest, pärast seda haarab silm toanurkadel palju eri jääkaruraamatuid ja isegi ühe valge kaisumõmmi.
Hiiumaa on uus Bali
«Mul on tunne, et aeg toob mind tagasi loomuliku elu juurde, sest see teeb kõige õnnelikumaks,» nendib Evelin, kontrollides vargsi käigupealt ahjus kooki. Ka see hakkab tema kohvikus näljaseid ootama. «Käisin aastad tagasi mitu korda Balil – nüüd käib seal eestlasi tuhandete kaupa, aga minul pole enam vaja. Olen siit oma Bali leidnud. Hiiumaa on samamoodi hingestatud saar – jumalad on lähedal ja energia aeglane.»
Siim astub samal ajal taas korraks tuppa ja noogutab. «Hiiumaal on eriline aura,» nendib ta. «Viskasime siin kella käe pealt minema,» nendib mees. Samal hetkel pahvatame naerma – Siimul on käe peal aktiivsusmonitor. Sest tegelikult tahab ta teada saada, kui intensiivne trenn see kohvikupidamine on. «Ohoh,» kiikab ta, «juhuslikult ongi päevane sammumõõt täis saanud! Täiesti märkamatult!»
Koht, kus aeg ja eelarvamused kaovad
Samal hetkel avastab meie autojuht Krister, et praami väljumiseni ehk tagasi reaalsusesse jõudmiseks on meil tegelikult aega vaid tunnike. Päev on möödunud nagu liblika tiivalöök – lihtsalt kulgedes, rääkides, maitstes. Viimaks ometi saame istuda ka pika laua äärde ja mekkida – äkist, koduleiba, ökomajoneesi, grillvorste ja viimaks imelist mahlast zabaglione-kreemiga* rabarberikooki. Toit on värviline ja täidab mõnusalt kõhtu. Miski ei tundu raske ega kummaline ning inimesed avastavad laua taga, et söövad asju, mida nad muidu suu sissegi ei võta.
«Hiiumaa on lihtsalt maagiline,» nendib Evelin. «Siin on tunne, nagu aeg seisaks. Aeg voolab siin teistmoodi. Aeg on sinu sõber ja sa oled sellega kontaktis. See paneb inimesi tahtma endast enamat anda. See paneb sind tahtma leppida maailmaga, sest tegelikult pole vaja loodusega tüli kiskuda, temaga tuleb vaikselt koos kulgeda. Pole tarvis võidu joosta ega võidelda. Kõik, mis peab, tuleb nagunii. Siin on kuidagi hästi lihtne mõista, et jumal on õiglane, aga tihti aeglane. Ja aeglus ongi voorus!»
Evelin nendib, et tegelikult on tal Hiiumaal tunne nagu väikesel tüdrukul, kelle suved möödusid maal vanaema juures, kes armastas üle kõige müstilisi lookesi ning loomulikult Aino Perviku Kunksmoori. Ja kes unistas üle kõige, et kui kasvab suureks, õpib samamoodi taimedega ravitsema ning rajab endale koos oma kapten Trummiga kaugele maagilisele saarele südamekodu. Üks ring on nüüd täis saanud.
