Rõõmsameelne ja nooruslik Eduard räägib, kuidas ta nooruspõlves salajaste eesti üliõpilasorganisatsioonidega seotud oli. "Aeti taga, pidin plehku panema ja siis läksin jala Tabivere jaama, ootasin seal rongi ja sain siis sellega Tallinnasse," kirjeldab ta Tartus sakslaste eest põgenemist.
Soome viimist ootas Eduard sõbraga Salmistu rannal kolm päeva, aga lubatud paat poistele järele ei tulnudki. Tänu tuttavatele pääseti Soome Tallinna Miinisadama kaudu. Soomes pandi põgenikud esiti vangimajja, et selgitada, kes nad on ja mis on nende kavatsused. Sealt vabanedes seadsid noored sammud otse sõjaväe vabatahtlike vastuvõtupunkti.
Sõjaväekogemuseta noored said karmi väljaõppe ning läksid siis lahingusse. Eduard meenutab, et kõige kangemad võitlused peeti ära Karjalas. Eduardist sai lipnik ja rühmaülem.
Nõukogude ajal pidi Eduard oma tegevuse eest ka vangis istuma. "Kondid klõbisesid," kirjeldab Eduard kohutavat nälga Sahhalini sunnitöölaagris. Tagasi Eestis sai Eduard tööd tänu vennale.
Soome riigile on Eduard pisarateni tänulik. Põhjanaabrid ei ole eestlastest kangelasi unustanud ning pakuvad neile rahalist toetust, ravivõimalusi ja korraldavad tänuüritusi.
Kommentaarid