Mart Sander - "Lux Gravis. Raske valgus", Kirjastus Paradiis, 2017, 320 lkFoto: Rahva Raamat
Raamat
14. juuni 2017, 14:41

ARVUSTUS | Mart Sanderi ajalooline ulmeromaan: kuidas kõlaks küsimus kõigile vastustele? (6)

Hea raamatu tunneb kohe ära. Ta haarab su oma lummusesse juba esimestest lehekülgedest ja hoiab tugevas haardes lõpuridadeni välja. Mart Sanderi romaan „Lux Gravis. Raske valgus“ on keerukalt konstrueeritud jutustus: ühtaegu ajalooline põnevik ja ulmemüsteerium.

„Lux Gravis“ valmis algselt ingliskeelsena („Lux Gravis or Heavy Light“) ning ilmus piiratud tiraažis. Üks romaani esimesi omanikke oli Inglise kuninganna Elizabeth II, kellele see kingiti tema 2006. aasta Eesti visiidi ajal. Nüüd töötas Mart Sander teksti põhjalikult ümber ja andis selle välja eesti keeles.

Romaani tegelaste hulgas astuvad lugeja ette reaalsed isikud. Enne lugema hakkamist soovitaksin läbi vaadata selgitava lisa: „Lux Gravis – kes on kes?“

Lugu saab alguse 4. sajandi lõpus Britannias, kui Rooma leegionär ja viimane tsentuurio Octavianus leiab metsas paiknevast sügavast koopast metssea pea suuruse kummalist valgust kiirgava kivi. Ta näeb unes, et tema missiooniks saab selle kivi kaitsmine. Järgmisel päeval näeb ta, kuidas kivi taha tuleb üks mees, kes asub kirjutama.

Octavianus üritab meheni jõuda, kuid satub pimeduse teise dimensiooni: tema käelabad ja randmed muutuvad läbipaitstvaks, vere voolamise suund pöördub ning pimedus üritab temast õhku välja imeda. Octavianusel on tunne, nagu seisaks ja hingaks ta tohutu veeseina all, külma ja sügava ookeani põhjas maailma serval.

Vaevaline on tema teekond tagasi reaalsusesse. Enda teadmata on ta aktiveerinud kivi energia. Roomlasesest saab aastasadadeks kivivalvur. Tema juurde tuleb hüljatud lapsi, kuni neist saab vennaskond. Tulevikust lausutakse talle ennustus: „Octavianus, suur ja üksildane, kui päike läänes loojub, tullakse sinu juurde.”

Sünge vaade tulevikku

Romaani tegevus toimub kolmes paigas ja ajastus: 383. aastal Britannias, 1037. aastal Inglismaa kloostris ja 2345. aastal agentuuris. Meid ümbritseb tuleviku ja mineviku võrgustik. Tulevik saadab minevikku õpetavaid sõnumeid. Minevik talletab kõik sõnumid ja juhindub neist. 2000 aastat saadeti minevikku sõnumeid. Viimaks pidi saabuma 0 päev.

Mart Sander - "Lux Gravis. Raske valgus", Kirjastus Paradiis, 2017, 320 lk Foto: Rahva Raamat

Maal on elanud süütu põlvkond, kes oli õnnistatud teadmatuse ja arusaamaga, et aeg ei lõpe eal. Talle järgnes kahtlev ehk sõjakas põlvkond, kes enda peaaegu hävitas. Siis tuli leppiv põlvkond, kes laskis end peaaegu maamunalt minema pühkida. Ning viimane põlvkond, kelle ülesanne oli lahendada mõistatus, avastada ellujäämise võrrand või leida õigustus välja suremiseks.

Kivi lubas surelikel ükskõikselt tulevikku vaadata, jagades tõrksalt oma teadmisi. Vennaskond oli muutunud nimetute ja tundetute ametnike maailmaks ja elas nagu ennast taastootev mesilaspere. Nad olid alati rahul oma pealtvaatajarolliga. Nende arust ei juhtuks 0 päeval mitte midagi.

Vennaskond ei osanud aimatagi, et tänutäheks sõnakuulelikkuse eest võivad nad saada võimaluse vaadata pealt omaenda hävingut. Sest ajaloo jooksul olid paljud uuenduslikud ideed maha surutud ja ohtlikuks tembeldatud. Oli muututud pelgalt alalhoidlikeks, etteantud piirides mõtlevaiks ettureiks.

Rahutablett oli rahvad tasalülitanud. Hingemasin oli pärssinud mälestused tegelikkusest ega lasknud saavutada kontakti kõiksusega. Elati ja oldi nagu loomad mugavas puuris, unustanud, et kusagil laiuvad metsad ning kõrguvad mäed. Olid agendid ja välisagendid, laboratooriumid ja uurimiskeskused, hierarhia ja range kontroll. Küsimusele, mis lõpetab maailma, saigi olla vaid üks vastus – inimesed ise.

Kohtumine Newtoni, Constantinuse ja Octavianusega

Maailma pöördeliste sündmuste keskel seisavad agent Trevor, ajuporteeruda suutev surrogaatkehade kaudu ilmuv agent Nowan, Renegaat Nirtrim, minevikku, olevikku ja tulevikku üheaegselt nägev poisike Ethan, meister Smith, agent Wilson, Kartaago Constantinus, Isaac Newton ja Octavianus. Ei puudu ka värvika minevikuga šotlane, jakobiit ja Peeter I sõber Patrick Gordon.

Muuhulgas saab lugeda, kuidas Newton, Constantinus ja Octavianus ühel ja samal ajal erinevates ajastutes kahe paralleelse päikesevarjutuse tõttu tekkinud pimeduse asemel kahekordse valguse tekitavad.

Mart Sander aprilli lõpus HÕFFil Haapsalu kultuurikeskuses uut raamatut esitlemas. Foto: Martin Ahven

Nii mõnigi kord on mehed küsinud lugemissoovitust, kurtes, et pea kogu kirjandus on suunatud naistele. Siin see nüüd on – raamat, mille tegelased on eranditult mehed. Kirjeldatakse meeste maailmu. Samas on see korralik lugemisvara kõigile ulme- ja fantaasiakirjanduse fännidele soost hoolimata.

Lugedes hakkadki kaasa mõtlema, nagu autor seda soovitab. Milline põlvkond oleme meie?  Kui me usaldame seda, mida meile kõrgemalt poolt öeldakse, ja täidame kuulekalt kõik käsud, kas siis ei või me alandlikkuse ja isemõtlemise puudumise tõttu hävida?

Kui kaovad inimlikud tunded ja tõeline elu, jääb järele illusioon elust. Ikka rohkem ja rohkem virtuaalmaailma kadudes, tööl, kodus ja puhkehetkel nutiseadmetes surfates, võõrandume me reaalsusest ja isendast. Tuleks hoopis õppida tundma iseennast.

Kui me teame, kes me oleme ja mida me oma elus teha tahame, siis oleme pimeduse endas ületanud. Kui tuleme toime iseendaga, on aeg hakata tegelema elu korraldamisega omal maal, Euroopas ja tervel  planeedil Maa, et maailm hakkaks kulgema pisut teises suunas.

Lisapunktid annaksin raamatule maitseka kujunduse eest. Kiidaks ka autorit ja toimetaja Anu Rooseniiti viimistletud, ladusa ja trükivigadest prii teksti eest. See viimane pole kahjuks üldsegi sage nähtus.