Rammsteini kitarrist Paul Landers: igaüks võib meie kontsertidel teha, mida tahab, meie mängime nagunii!

Te olete Eestis juba neljandat korda. Mis teid tagasi toob ja siin võlub?

Kuna mängime üle terve maailma, siis sõidame hea meelega igale poole, kuhu meid kutsutakse. See on meile oluline, sest me ei taha, et argipäev võimust võtaks. Eestis teame kõige paremini Tallinna, mis on väga ilus linn. Meile meeldivad siinsed inimesed, nad on väga sõbralikud.

Eestlane on üldiselt introvertne rahvas. Kuidas teile siinne publik meeldib?

Tegelikult on kõige introvertsemad šveitslased, sakslased ja loomulikult kogu Skandinaavia. Lõunaameeriklased karjuvad võib-olla rohkem, kuid see ei tähenda, et neil lõbusam on. Igaüks võib meie kontsertidel teha, mida tahab, kas või magada või süüa, meie mängime nagunii.

Kauaks plaanite Eestisse jääda ja mis te pärast kontserti edasi teete?

Tulime siia päev varem ja käisime mere ääres jalutamas, see oli väga ilus. Pärast kontserti teeme suure peo.

Olete varemgi siin eestlastega pidutsenud. Mis on selle juures kõige meeldejäävam olnud?

Ma ei mäleta nendest eriti midagi.

Kas teil on siin ka silmarõõmud tekkinud, kellega kohtute ja kes teid tagasi ootavad?

Meil on neid igal pool. Tegelikult pole see nii ja kui ka oleks, siis ei räägiks ma sellest avalikkusele.

Rammstein on 23 aastat tegutsenud. Mis on teid koos hoidnud, et te pole liikmeid vahetanud ega laiali läinud?

Kas tõesti?

Teadaolevalt alustasite bändiga 1994. aastal.

Need põhjused on erinevad. Näiteks mõned paarid on abielus ja õnnelikud 30 aastat, teised on kolm kuud koos. Seda mõjutavad mitmesugused teguri. Esmajoones on see õnn. Meil on olnud õnn kokku saada.

Teiseks maagiline arv kuus (bändis on algusest peale olnud kuus liiget – toim). Kui kellelgi meist on raskusi, siis teine aitab ta jälle jalgadele ja toob maa peale tagasi. Põhiline on siiski olnud õnn.

Mis on suure muusikatööstuse pahed ja kuidas selles kõiges ellu jääda?

Minul on nendest pahedest natuke raske rääkida, sest selle küljega puutuvad rohkem kokku nooremad bändid, kes alles otsivad oma kohta. Meile on see olnud nagu unistus. Peaksime tegelikult iga päev olema tänulikud selle eest, kui hästi meil on läinud. Meil on selle üle väga hea meel ja naudime igat päeva.

Kui suur väljakutse on sellise kuulsuse juures elada täisväärtuslikku pereelu?

See pole sugugi kerge, sest oleme sageli kodust ära. Me siiski püüame seda teha. Seda siis suurema või väiksema eduga.

Rammsteini on läbi aegade saatnud ka ohtralt skandaale. Milline on olnud sinu meelest kõige raskem ja meeldejäävam?

Nädal tagasi pidime Saksamaal 70 000 inimesele kontserdi andma. Tund enne algust jäeti see turvalisuse kaalutlustel ära. See kurvastas mind väga.

Praegu on maailmas terrorismi tõttu ärevad ajad. Kui palju sina ja bänd terrorismi kardate? Mis on parim viis sellele vastu seista?

Mul pole terrorismi ees hirmu. Kardan seda sama palju kui haikalu – see tähendab, et üldse mitte. Palju rohkem kardan seda, et autoga sõites midagi juhtub.

Sa oled öelnud, et teile meeldib halva maitse piiril balansseerida. Millega oleks see piir ületatud?

See on kõigi puhul natuke erinev. Minul on see piir väga kaugel, aga otsustame selle ikka kõik koos.

Te tundute karmide meestena, aga kuidas te ise end ja oma imagot näete?

See on igaühe puhul erinev, aga meil kõigil on oma halvem ja tumedam pool. Igaüks ei julge seda välja näidata, aga meil on suur õnn, et saame seda laval ühiselt teha. Ka tavaline pangateller võib end välja elada.

Ma ei näe, et see, millised me oleme laval ja eraelus, oleks vastuoluline. On ju ka väga häid näitlejaid, kes võivad suurepäraselt mängida Mefistot, aga see ei tähenda seda, et nad lähevad koju ja peksavad naist.

Rammsteini kontsert algas mürtsuga!

Pool tundi enne väravate avamist ja kuus tundi enne peaesineja tulekut olid järjekorrad vihma trotsides juba metsikud. Paljud külastajad olid varustanud end vihmakeepide ja soojade riietega, kuid oli ka neid, kes pidasid lühikesi pükse täiesti piisavaks.

Lauluväljaku poole liikusid rahvamassid, mõnel seljas Rammsteini kirjaga riided, umbes kolmveerandil aga näpus õlu või mõni muu vägijook, mis tuli enne väravatest sissetulekut ära manustada. Järjekordi oli kõvasti – WCde, õllelettide ja loomulikult ka pangaautomaadi juures.

Vihmasadu ei morjendanud kedagi. Inimesed sättisid end niiskele murule istuma ja ootasid esimesi esinejaid. Kell 20.30 oli lauluväljak rahvast juba täiesti täis, kuid publikut tuli väravatest aina juurde. Kell veerand kümme oldi Rammsteiniks valmis.

Lava oli kaetud musta riidega. Järsku hakati ekraanidel lugema numbreid 59st allapoole ja see tähendas vaid üht – Rammstein tuleb! Rahvas huilgas ja plaksutas tervituseks.

Alustuseks lasti taeva poole korralik pauk punast tossu. Lavale tuli valges kostüümis Till Lindemann ja esimese kümne sekundiga tehti juba peaaegu sama palju pauku kui aastavahetusel. Sekundiga oli publik bändil peos ja kohe hakati ka kaasa laulma. Loe lisa homsest Õhtulehest ja vaata galeriid.