„Tulge ikka meid vaatama sinnapoole lahte ka! Teadke, et Eestis oodatakse teid!“ (1)

„Soome on minu lapsepõlvekodu ning Soome on nii ilus – kõik need kaljud ja järved ja saarekesed! Soome on mu lemmikmaa!“ põhjendab Jaagup, miks kutse eestlaste jaanipeole Porvoo taga Seikkailulaaksos Terminaatorilt hoobilt jah-vastuse sai. „Mulle meeldib Soome, mulle meeldivad need inimesed siin,“ tunnistab Jaagup, et tal on Soome suhtes nõrkus. „Siin tuleb alati kuidagi hea tunne sisse!“

Kui Jaagupil oleks vabu päevi jalaga segada, kargaks ta tsikli selga ning põrutaks Soome. „Olen mitu korda planeerinud, kas leian mõne päeva mootorrattaga Ida-Soome ja Karjalasse sõita. Kogu see kant on nii maaliline, et see on käsitamatu.“

Kui Terminaatori läikivmust Chevrolet` väikebuss Seikaailulaakso keskuse platsile sisse vuriseb, tõmbub rahvas aukartlikult kahte lehte. Õhtu nael on kohale saabunud. Piduliste nägudele valgub ebamaine sära. „Need, kes täna on siia tulnud, on enamasti külla eestlased, aga et nad on valinud endale koduks Soome, siis kujutan ette, et olen nendega väga ühisel lainel,“ tunnistab Jaagup. „Olen ka ise mõelnud, et kui peaks elu juhtumisi tegema mingisuguse keerdkäigu ja ma peaksin valima elupaigaks mõne teise riigi, siis Soome see oleks!“

„Alati läheb jamaks, kui jaanilõke süüdatakse!“

Eestlaste jaanipeol on Terminaator küll esimest korda, kuid Soomes on nad varemgi mänginud, lausa 4-5 korda. Sedapuhku on siis jaanipidu. Kuuldes, et Terminaatorile on lavaaega tund ja veerand, ilmutab Jaagup pisukest rahulolematust: „Meile öeldi, et kontsert peab kell 23 läbi olema, aga kuramus, kui juba nii kaugele tulla, siis tahaks ikka rohkem mängida! Aga jah, seda ei saa, sest siin võivad jubedad trahvid kaela tulla!.“

Enne, kui termikate lavaaeg kätte jõuab, tuleb süüdata jaanituli. Tulease on otse meres. Kaks meest kargavad paati, liuglevad tiidsalt kohale, kuid mis kuidagi süttida ei taha, on eestlaste peo lõke.

„Sütti, sütti, lõke!“ ergutavad hardunud pidulised, kuid tõrges puidukuhi ei näita märkigi, et kavatseks niipea lustlikult leegitsema hakata. Tossu tõuseb seevastu sama võimsalt kui Michael Jacksoni pöörasemates videotes. „Puhu peale! Puhu peale!“ ergutatakse kaldalt.

Lõpuks saavad soomlased tossu paiskavast puudevirnast tule kätte ning lõke lööb arglikult leegitsema ning eestlaste kisakoor lööb detsibellid lakke. „Alati läheb jamaks, kui lõket süüdatakse,“ tähendab Soome ainukese eestikeelse raadiojaama Finest FM juht Enari Maiste. „Üks aasta oli nii, et lõket ei tohtinud üldse süüdata. Keegi publikust pani siiski lõkke põlema, tuletõrje tuiskas kohale ja kastis igaks juhuks paagi tühjaks.“

Soome-Eesti jaanipeo juht Venno Loosaar meenutab seepeale mulluseid värvikaid hetki: „Eelmine aasta oli tuleasemeks neli-viis euroalust, siis tuli soomlasest skaudipoiss, käis veerand tundi ümber lõkke, kuid ei saanud seda põlema. Lõpuks lõke süttis, tuletõrjeauto seisis kõrval, tuletõrjujal oli kogu aeg voolik peos – kohe valmis kustutama!“

„Ma olen siin selleks, et teiega koos laulda!“

„Kus Taff on?“ pärib Jaagup lava taga enne pealeminekut bändikaaslastelt aru. Kitarrist Taavi Langi on puudu, mis puudu. Lõpuks ilmub põõsaste vahelt sulnil sammul välja. Termikas astub lavale. Kisakoor. Viimasena tuiskab kohale Jaagup. Kisakoord. Neiud on valmis piirdetara maha jooksma, kui neid turvamehi ees ei oleks. „Ma olen siin selleks, et teiega koos laulda, mitte et teile laulda,“ ergutab Jaagup, kes juba esimese kahe loo järel peene esinemispintsaku seljast viskab, innukaid fänne.

Rokitähe sõna on seaduseks. Publik laulab hardunult kaasa. Sõnad on vesiselged. Alates „Romulast“ ja „Muinasjutu metsast“ ning lõpetades grande finaleks kujunenud „Juulikuu lumega“. Terminaatori finaal võttis sõna otseses mõttes liigutuspisara silma. Soomlastest turvamehedki kuulasid ja vaatasid ümbertoimuvat ammulisui.

„Mina ise olen elanud Soomes neli aastat,“ pihib Jaagup pausi aegu publikule ja teenib vaimustusehüüde. „See oli nii ammu, et enamik platsilviibijaist polnud sündinudki veel!“ Fännid ei usu. „Veame kihla?“ naerab rokkar, kel on publik nii pihku püütud, et ta võiks vabalt terve platsitäie seltskonda oma tahtmist tegema panna. Üksnes sõrmenipsuga. Iga sõna, mis ta huulilt langeb, kõlab fännidele kui jumala sõna.

„Tulge ikka meid vaatama sinnapoole lahte ka! Teadke, et Eestis oodatakse teid!“ Vaatama võib see seltskond kodueestlasi ehk vaatama tullagi, kuid selge on see, et päriseks nad Eestisse tagasi ei kibele. Nende elu on Soomes. Nende silmad löövad Soomes särama, mitte Eestis. „Las Eesti rahvas pidutseb,“ tõdeb Venno platsitäit rõõmsameelseid inimesi silmitsedes. „Kuid nad võiksid pigem kodumaal olla, kui siin!“