Koit Toome: "Väga lihtne küsimus, sõbrad: kas täna rokime väljas?" (3)

Rokkimise ajaks on kunagine Code One – Koit (38) ja Sarah (43) – Star FM suvekontserdi lavaesise rahvast vaikse järjekindlusega täis meelitanud. Otse Koidu silme ees hõljuvad väikeste fännide fuksiaroosad trolli-õhupallid. Pesapallimütsiga vanakoolifänn filmib telefoniga üles nii esinejaid kui publikut. Õllesõbrad löövad platsil tantsu säärase osavusega, et topsist ühtegi tilka kallist märjukest maha ei loksu. See üksi on vaatamist väärt meistriklass.

"Jube lahe on olla Sarah´ga laval koos,“ särab Koit. „Sarah nägi lihtsalt alati nii kena välja, et mind ei vaadanud keegi! Sain vaikselt laval omi asju toimetada ja ükskõik, mida teha ja laulda! Sellepärast on Sarah´ga alati laval väga hea olla!“ Sarah, naeratus näol, võtab omakorda enne lugu „Kuu“ kõnelda, kuidas nad 22 aastat tagasi selle tarvis pöörast koreograafiat harjutasid. Et Sarah rõhutab just 22 möödunud aastat, võtab Koit ohata: „Miks sa pidid selle haava lahti kiskuma?!“ Noorpõlves selgeks õpitud tantsusamme ei kibele aga kumbki omaaegne teismeliste iidol taasesitama. Seda teeb duo eest aga kogu lavaesine, omaaegsed Code One´i fännid ning nende järeltulijad.

Täismeestest fännid vaatavad Sarah't suu ammuli

„Nägin lava ees mehi, kes vaatasid Sarah’t suu ammuli,“ naeratab Koit pärast etteastet, kui kõik autogrammisoovijad on ihaldatu kätte saanud. „Mulle tuli tõesti meelde, et Sarah võttis alati kogu sära enda peale, sest ta lihtsalt oli nii sarmikas ja ilus! Ning praegu on Sarah ikka veel sama kena kui kunagi 90ndatel.“ Koit tõdeb, et tegu on vahva nostalgiahõngulise õhtuga, mis talle endalegi rõõmu teeb. „Tore tunne on sees, sest inimesed mäletavad neid Code One´i laule ning laulavad neid kaasa. Muidugi ma nostalgitsen, sest 90ndail tuuritasime kõik lauluväljakud läbi. Kõik mälestused tulevad ju meelde ning see aeg oli ju minu noorusaeg samamoodi nagu tänasel publikul. Mäletan, kuidas ma 16aastaselt põdesin, et ma nii noor ja kleenuke olen ja endale särgi alla patśokke peitsin, et rohkem mehem välja näha!“

Sama elegantselt kui Koit ja Sarah tantsitavad publikut ka austerlased Michael Scheickl (60), Andy Schweitzer (57) ja Manfred Temmel diskobändist Joy. „Tere,Tartu!“ hüüavad nad tervituseks ning pidu läheb lahti. Uskumatu, millise kergusega punases sametkuues Michael diskotada lõhub. Hitist „Japanese Girls“ saab kontserdipaika arvestades sujuvalt „Estonian Girls“ ning kultuslugu „Touch By Touch“ jõuavad energilised härrad esitada õige mitu korda. Pausi aegu pihib hõbedaselt sillerdavas jakis klahvkamees Andy, et tal on Eesti ja Tartuga eriline side: „Minu naine on Tartust pärit, siin elab tema sugulasi!“ Joy nunnumeeter viskab end tartlaste jaoks sekundiga lakke. „Tal on Tartus sugulasi, seetõttu tervitan onu Kalevit!“ hüüab Andy. „aga jah, onu kalev ei ole täna kontserdil, ta on Soomes!“ Michael ja Manfred nõuavad häälekalt aru, miks tervitatud onu Soomes viibib, kui Andy Eestis kontserte annab. „Ta töötab Soomes,“ kõlab Andy napp vastus. Möll läheb edasi. Õhkkond kopeerib täpipealt kirglikke diskosaale koolides ja kultuurimajades 30 aastat tagasi. Üksnes artistid ja tantsijad on leebelt öeldes õige pisut vanemaks jäänud.

Boney M tõstab publiku pinkidelt püsti

Õhtu nael, diskobänd Boney M, astub lavale kui sädelev unistus. Kogu publiku jaoks. Väärikad vanapaarid vaatavad kunagisi lemmikuid silmade särades, kuid mitte üksnes nemad. Sarnane elevus paistab nendegi silmist, keda kultusbändi tippaegadel veel sündinudki polnud. Pikisilmi oodatud neliku liidriks on 64-aastane Liz Mitchell, diskobändi algkoosseisust tänaseni laval püsinu. „Kas olete „Daddy Cool´iks“ valmis?“ pärib Liz lavaesiselt aru. Vastuseks kostavad vaimustuskiljed. „Trepirahvas, kas teie olete ka valmis?“ Kui kõik on valmisoleku kohta kinnituse andnud, kõlab sillerdavas kostüümis diivalt palve: „Daamid, käed üles!“ Seepeale läheb lahti vanakooli disko, mis toob vägisi meelde nõuka-aegsed suvelaadad, kus parisnike käest sai ostetud Boney M´i piraatsingleid ja bändi plaadiümbristelt maha pildistatud paraadpilte. Liz ei taltu. Pidu paistab talle liig tagasihoidlikult kulgevat. „Trepirahvas, tõuske püsti! On ju puhkus, kõik peavad tantsima!“ Pinkidelistujad nihelevad ebalevalt. Liz on järjekindel: „Tõuske minu pärast! Kuidas seda eesti keeles öelda?“ Lavaesine seltskond aitab staari järje peale. „Touske pusti!“ naerab solist kähinal, kui eestikeelseid sõnu pisut kandiliselt kuuldavale toob. „Touske pusti!“ proovib ta korra veel ning ime on sündinud. Trepirahvas viskub pinkidel üles ning disko võtab uue, veel pöörasema hoo sisse.

Särtsakal nelikul on ülesköetud publik nii pihus, et kontserdi lõpulaule tuleb õige mitu. „Nüüd tuleb „Bahama Mama“ ja siis läheme kõik koju,“ poetab Liz. Asjatu lootus. „Ma enam ei mäletagi, mitmes lõpulugu see on,“ naerab artist ning seejärel kõlab tõesti viimane: „No Woman No Cry“. Selle loo lõpuakord sulgeb ka lauluväljaku diskosaali uksed. Järgmise korrani.