"Eks ta kartulite võtmine oli, ma pakun. Me käisime sellel ajal väga tihti ju kooliklassidega kartuleid võtmas sügiseti," meenutab Saaremäe oma esimest töökogemust. "Aga ega selle eest vist palka ei saanud. Esimene kord, kui ma käisin ise raha teenimas, siis ma käisin heina ladustamas palga eest." Heinatöö peale sattus ta tänu klassivennale, kes head palka kiitis. Järgmisel suvel oli ka Saaremäe kohal.
Palgaraha suurust ta ei mäleta, ent saadud summa ja kahe õpilasmalevas veedetud suve tulemusena ostis ta endale lintmaki. "See maksis 600 rubla sellel ajal. See oli selline püstiseisev makk, mille nimi oli Jupiter. See makk on mul siiamaani alles – ega ta enam ei mängi, aga ta oli väga vajalik," lisab Saaremäe, hääles rõõmunoot.
Saaremäe naerab, et malevasuved ja töö vabas looduses andsid arusaama, et ta pole loodud füüsilise töö jaoks. "Selline kell seitse tõusmine, kella kaheksast müüriladumine ja viiest koju – see ei ole ikka kahjuks minu töö, või õnneks."
Lehelaste töö kohapealt jääb Saaremäe mõtlikuks: "Siin tuleb kohe see kõnekäänd eksole: lehepoisist miljonäriks. Ju tuleb need sammud alguses ikkagi astuda. Minu nooruses kahjuks sellist varianti ei olnud, nii et ma tegelikult ei tea, mida see täpselt tähendab."
Tema sõnul on lehelapsed tegutsenud nii kaua, kui lehti trükitud ja lehelapse tööd keelavad inspektsioonid ja seadused võiksid tema arvates käia kuu peale.
Kommentaarid