Palju õnne, Artur Rehi! Esimene eestlane, kel oli au vastu võtta Hollywoodi ühe legendaarseima filmikooli lõputunnistus (19)

"Akadeemia moodustab 75st lõpetanust 20-liikmelise Kompanii-aasta eliitgrupi, mis esindab kooli Hollywoody filmitööstuses. Mul oli au osutuda valituks," rõõmustab Artur. 

Kes on eestlane Ameerikas, Artur Rehi? Kuidas ta pääses legendaarsesse AADAsse? Milline oli workshop Adam Scotti käe all? Miks sai mees endale nimeks „Big Estonian“? Viis kuldset reeglit auditioni edukaks sooritamiseks. Nendele küsimustele oli Artur nõus lahkelt ka vastama. 

Kes sa oled ja kust tuled, Artur?

Olen 21-aastane ja õpin filminäitlemist Ameerika ühes vanimas filmikoolis American Academy of Dramatic Art`s, mis asub Hollywoodis, Los Angeleses.  

Olen pärit väikelinnast Jõgevalt, neljalapselisest perest. Vanem vend Andreas õpib Tartu Ülikoolis arstiteaduskonnas teisel kursusel, noorem vend Aapo oli ajateenija Eesti Kaitseväes Kuperjanovi pataljonis  ja õde Anni õpib Tartus Hugo Treffneri Gümnaasiumis. Olen oma vanaisalt, Ants Pajult pärinud pika kasvu, laiad õlad ja unistava hinge. Pean tema mälestust väga kalliks. 

28. mail seisin koos teiste draamakooli lõpetajatega lõputseremoonial Dolby Theater`is Hollywood Boulevardil. Samas saalis, kus jagati veebruaris Oscareid. 20 õnnelikku meie hulgast valiti  õpingutejärgsesse Kompaniiaasta eliittruppi. Eliittrupi etendusi jälgivad meelelahutustööstuse professionaalid. filmidirektorid, agendid,  kes värbavad näitlejaid.

Noored näitlejad saavad olulise kogemuse intensiivsetest 10-12 tunnistest tööpäevadest ning suure eelise vajalike kontaktide näol tööturule sisenemisel. Kool tagab Kompaniiaasta lõpetajatele töölepingu agentuuriga ja garanteerib aastase tööloa Ameerika Ühendriikides. Osutusin valituks ning olen järgmisel aastal Kompanii eliittrupi liige.  

Kuidas see imeline teekond alguse sai? 

Ja alguses oli... Näitekunstimaagia. See on lummanud minu meeli nii kaua, kui end mäletan. Minu lugu algas Tujurikkuja filmivõtetel, kus ma osalesin sketši "Klass-elu enne" filmimisel. 2012 alustasin oma YouTube`i kanaliga, millele olen tänaseks videoid teinud juba ligi viis aastat. Praegu teen Los Angeleses oma kanalisse inglisekeelseid videosid. 2013 osalesin Los Angeleses New York Film Academy suvelaagris. Kolm nädalat kaamerate ees tekitas kindla soovi tulla LA-sse filminäitlemist õppima.  

Abituriendi aasta keskel valmistasin ette dramaatilise ja koomilise monoloogi inglise keeles ja läksin Londonisse sisseastumiskatsetele. Valmistusin pikalt, ehitasin päev- päevalt üles kõikuvat eneseusku. Teadsin, et kool võtab vastu Ameerikast 100 ja väljastpoolt Ameerikat vaid 50 tudengit. Teade, et olen vastuvõetud tõi nii rõõmu, kui mured: kuidas leian rahastuse, keelebarjäär, kas jagub vaimset valmisolekut ületada raskusi, kuidas talun üksindust, koduigatsust võõra rahva keskel.  

Mingit kindlustunnet omamata võtsin siiski selle uskumatu teekonna ette. Ka võimatuna näivates olukordades kõlas kusagil meeltes „MA SUUDAN SEDA!“  Kauguste kutse... kaks aastat üksinda gigantses Los Angeleses oma kohta leida õpetas hindama elu põhiväärtusi - perekonda,  kodu, kodumaad. Õpetas alandlikkuse ja tänulikkuse jõudu. Nukrusehetkedel mängisin hämaras akadeemia saalis klaverit ja laulsin silmad pisarais isamaalisi laule, mida meie kodus sageli lauldi. See kujunes rituaaliks mille kaudu taastus olemise vägi. Ühendusin vaimselt oma väikese rahvaga seal kaugel pimedas ja külmas Põhjalas ja teadsin, kes ma olen.  

Teisel aastal tegi akadeemia karmi valiku. Tagasi kutsuti vaid pooled tudengitest. Hinnati töövõimet, distsipliini ja talenti. Rõõm oli suur, kui osutusin valituks. Esimesel aastal võttis minu pere Eestis õppemaksu katteks pangalaenu, teisel aastal seda teha enam ei saanud.

Kuidas oli võimalik leida rahastus? Näitlemisõpinguid ei toeta Eestis ju ükski fond.  

Ameerika fondid eeldavad kodakondsust või residendist käendajat. Hakkasin tööle, helistasin Eestisse sadadele ettevõtte juhtidele ja palusin abi. Sain sadu sageli teravalt eitavaid vastuseid. Iga eitus halvas tahet. Kahtlused ahvatlesid alla andma. Kas üldse saan jätkata või tuleb õpingud katkestada? 

Abi tuli sealt, kust oskasin seda kõige vähem oodata. Vanaisa Ants Paju hea sõber, skulptor Tauno Kangro käis välja idee heategevusoksjonist ning tegi esimese annetuse, pronksskulptuuri " Viiuldaja". Fluidumis viiulimängija sirutub kõrgustesse. See skulptuur leidis hiljem oma koha ühe Tartu kardioloogi kodus ja sai minule uue lootuse sünnitajaks. 

Võtsin oma kitarri õlale ja külastasin paljusid Eesti nimekaid kunstnikke nende ateljeedes ja kodudes. Kohtasin eranditult kõikjal sooja, toetavat suhtumist. Kui nägin kahtlevat pilku, võtsin kohe pilli ja laulsin, kuni südamed sulasid. Andsin seda, mida oskasin. Mõnega  sai koos Viljandi paadimeest või Saaremaa valssi lauldud, teisega teetassi taga inimhinge sügavuse üle filosofeeritud. 

Vanameister Endel Taniloo, endine pallaslane, annetas skulptuuri "Armastajad". Omi taieseid heategevusoksjoniks andsid  NERVA, Epp Maria Kokamägi, Ilmar Kruusamäe, Mart Sander, Hille Palm, Eevi Nerva, Olav Maran, Mari Roosvalt, Liis Koger, Katrin Karu ja Piret Rohusaar. 

Oksjonipaiga leidmiseks pöördusin Tartus restoran "Atlantis" omaniku Olga Aasavi jutule. Kartsin, et  ta saadab mu juba ukselt tagasi. Olga võttis välja ennustamiskaardid ja pendli ning pidas aru kõrgemate jõududega ning jäi mõttesse. Küsisin ruttu, kas tohin talle ühe laulu laulda. Võtsin pilli kotist ja laulsin "Goluboi vagon" multifilmist "Krokodill Gena". Olga Aasav organiseeris kõik oksjoniks vajaliku koos Tartu Ettevõtlike Daamide Assotsiatsiooniga ja Tea Taliaruga. Jään neile elulõpuni tänuvõlglaseks.   

Veel oksjonipäeva hommikul olin sügavas masenduses teades, et see on minu viimane võimalus õppemaksuks raha leida. Kas leidub kunstiostjaid? Vastasel juhul pean õpingud katkestama. Oksjon toimus Eesti taasiseseisvumisepäeva eelõhtul, 19.augustil. Mart Sander hoidis oksjonihaamrit ning laekunud tulu aitas mul õpinguid jätkata, kuid kohustas ka mitmeid kordi enam pühenduma. 

Kuidas jätkusid sinu õpingud ühes Ameerika elitaarsemas filmiakadeemias?

Teine aasta akadeemias on olnud oluliselt intensiivsem. Koreograafiklassid, häälekool, ümberkehastumistehnikad, lavastused, kärjääriarendamise ained. Eranditult kõik meie õppejõud on meelelahutustööstuses väga kaua tegutsenud professionaalid, oma ala tipud. Akadeemia treenib tudengeid, teades täpselt filmitööstuse karme vajadusi. 

Õnneks leidsin tasakaaluks hea sõpraderingi Los Angelese Eesti Majas. Liitusin sealse laulukooriga. Enamus on minu vanaema-vanaisa põlvkonnakaaslased ja pajatavad põnevaid lugusid. Kandsin iga päev kooli minnes särgil sõlge, mille mulle Tiina Eesti Majast kinkis.   

Mõtteid Piia Ausmanilt ,"Haus" galerii perenaiselt, heategevusoksjonist, mis aitasid Arturil õpinguid jätkata:

Eesti kunstnikkond oskab respekteerida maailmaklassiga näitekunstialast haridust. Arturist on kujunemas kultuurisaadik, kel avaneb Eesti tutvustamiseks võrreldamatult laiem auditoorium. 

Näiteid, kus lavakunst annab võimaluse kujutavale kunstile puudutada avaramat publikut on Eesti ajaloos palju. Akvarellist Agu Pilt on mitmele Tallinna Linnateatri etendusele kavandanud kostüümid. Voldemar Peil, Pallase kunstnik oli Eesti lavakujunduse suurmeister.

Teatrid korraldavad kunstinäitusi, et avada kunstile laiem auditoorium teatripubliku näol. Näiteks Estonia teater, Vene teater. Estonia teatri kumera lae maalisid 1946 Eesti kunstnike paremik: Okas, Kits ja Sagrits. Roman Nyman, tunnustatud maalikunstnik oli üks esimesi kutselisi teatrikunstnikke. Kunstil on mõjujõudu tasakaalustada materialistlikku ühiskonda kujundades suhtumisi ja hoiakuid. 

Antud sündmus tõstab esile kunstniku ja kunsti rolli ühiskonnas. Kunst ei ole suletud kinnisesse ruumi ja mõistetav vaid eriharidusega väikesele grupile vaid suhtleb aktiivselt kogu ühiskonnaga. Kunstnikud on astunud välja suletud ruumist, stuudiost, näitusesaalist, koduseinte vahelt, et  toetada teist loomingulist inimest, tema haridusteed. 

Meie tunnustatud Eesti kunstnikkonna ühine toetus Arturile on kui loomingulise ringkonna suhtumise väljendus, manifest, üleskutse mõistmisele. Kui keegi loojana tahab jõuda kaugemale, ulatuda Eesti piiridest väljapoole, oleme valmis koos teda abistama.