"Politseiakadeemia"Foto: pressimaterjal
Televeeb 31. mai 2017 16:19
Lapsena filmide vaatamine oli hoopis teistsugune kogemus kui nüüd täiskasvanuna. Siis tundusid kõik vähegi meelelahutuslikud filmid suurepäraste linateostena. Seetõttu on arusaadav, miks inimesed lapsepõlve lemmikfilme siiani hea sõnaga meenutavad, olenemata sellest, et tegelikkuses need täiesti jamad on.

DigitalSpy on kokku pannud nimekirja filmidest, mis lapsepõlves kõigi lemmikfilmide hulka kuulusid, kuid kui neid nüüd veidi kriitilisema pilguga vaadata, tuleb pikalt nuputada, mis siis nende juures kunagi nii head oli?

1. "Politseiakadeemia"

Nooremana tundus see ju täielik komöödia tippteos ning ka Eesti telekanalites, on nagu aamen kirikus kindel, et vähemalt korra aastas näidatakse ära kõik "Politseiakadeemia" osad. Mõned vaatavad neid igal aastal ikka ja aina uuesti ja uuesti, olenemata sellest, et kõik naljad ja sündmused on pähe kulunud. Kui asja sügavuti vaadata, ei ole nendes filmides ju midagi väga naljakat, tegu on lihtsalt homofoobilise, "tort näkku" naljadega filmiga, mille teevad naljakaks tissid ja mees, kes teeb suuga naljakaid hääli.

2. "Kolm meest ja beebi"

Peaosas mänginud Steve Guttenberg tundus lapsena hea näitleja olevat. Ja miks peetakse üldsegi naljakaks filmi, mis räägib sellest, kuidas kolm täiskasvanud meest ühe lapsega hakkama ei saa? Ning naised/emad teevad lõppude lõpuks ikka kõik hästi ära. Jah, film on küll üsna armas (sest beebi!) aga üldiselt ei ole tegu mingisuguse meistriteosega.

3. "Mask"

Tol ajal ei olnud Jim Carrey veel väga kuulus ja tema huumor ei olnud veel vananenud. Kuid täna seda filmi vaadates, tekitab see pigem naerupahvakaid seetõttu, et see on liiga halb. Carrey ülepingutatud näoilmed ja sunnitud hullumeelne käitumine tundub nagu keegi tõmbaks küüntega mööda tahvlit.

4. "Billy Madison"

Adam Sandler oli sajandivahetusel alguses tõeline filmistaar ning filme, kus ta mängis või peaosas oli, tuli kui Vändrast saelaudu. Lapse tundusid kõik tema komöödiad ülimalt naljakad ja lõbusad. Kuid kui nüüd, täiskasvanuna neid vaadata, ei suudakski vist ühtegi filmi lõpuni vaadata. Nii ka "Billy Madison", mis räägib ühe rikkuri lapsikust ja laisast pojast, kes peab kogu koolitee, esimesest kaheteistkümnenda klassini, isa hotelliimpeeriumi endale saamiseks läbi tegema. Lapsena võis see film ju tore ja naljakas tunduda, andes isegi lootust, et olenemata sellest, kui loll või laisk sa oled, lõpuks läheb sul ikka hästi ja sa saad ikkagi miljonäriks. Siiski on filmis täiesti ajuvabad ja mittenaljakad naljad (nagu näiteks: päikesekreem on mulle hea! Sina kaitsed mind, hee-hee-hee). Asja teeb veel kurvemaks see, et Sandler, kes selliseid lasteaialapse nalju filmis tegi, oli filmi tegemise ajal 29-aastane.

5. "Flubber"

Tegu on filmiga, mille peaosas on kindlasti paljude lapsepõlve lemmiknäitleja, Robin Williams. Antud filmi näol on tegu "Hullumeelse professori" uusversiooniga, mis räägib hullumeelsest leiutajast, kes leiutab "flubberi" ehk lendava kummi. Film oli lapsena naljakas, kuid praegu – kindlasti ei. Sama võib öelda ka mõningate teiste fimide kohta, kus Williams kaasa lõi. Näiteks "Mrs, Doubtfire" – kui paljud nüüd naiseks riietatud mehe peale naeravad?