Muretsemisel lõppu ei paista
Heade soovide juurde käib paraku ka muretsemine – mida rohkem lapsest hoolime, seda rohkem kipume panema tähele kõike negatiivset, mis meie last ähvardab. Lõpmatu inforuumiga, mis meie ellu paratamatult kuulub, käib kaasas see, et enam ei muretse vanemad lapse vahetu keskkonna pärast: kes on tema mängusõbrad maja ümber; kas konkreetne koolitee on turvaline; kas lapsele koolis või lasteaias antav söök on enam-vähem normaalne; kuidas just minu lapse tervisega lood on.
Me saame palju infot ka kõikvõimalikest hüpoteetilistest ohtudest. Laste vaimse ja füüsilise tervise näitajad maailmas on nii- ja naasugused, murekohad on sellised ja sellised – ja juba saab hooliv lapsevanem mõelda, et kas siis tema laps on ka depressioonis ja üle- või alakaaluline. Uus arvutimäng, mis Eestis võib-olla veel levinud polegi, aga ühtede arvates on väga tore ja arendav, teised kardavad lapsi monstrumiks muutuvat – ja juba mõtlevad ema ja isa, kuidas nende laps sellega kokku puutub. Koolikiusamine võib tähendada tõsiseid vaimse tervise probleeme täiskasvanueaski, kuuleme. Seepeale mõtleme, et oot-oot, võib-olla need naginad, mis lapsel sõpradega koolis on, on tegelikult märk millestki palju tõsisemast, aga ta lihtsalt ei taha rääkida?
Ja üldse, võivad ju tekkida kahtlused, et näe, meie peres tunduvad asjad enam-vähem korras, aga kuskilt jõudis pärale infotükk, kuidas õigetes peredes justkui tehakse mingeid asju teisiti kui meil. Näiteks koos matkatakse rohkem ja isad mängivad lastega rohkem ja emad on malbemad ja sada asja veel, ja et kodus kogetud pereelu normaalsuse kipub laps oma täiskasvanuikka ja paarisuhtesse kaasa võtma. Ning meid tabab hirm, et võib-olla endagi teadmata, oma tavalist pereelu elades, oleme lapsele midagi väga valet kaasa andnud ja tema veel sündimata lapsedki lootusetult ära rikkunud.
Me saame hoolivate vanematena lõputult võimalusi mõelda ja muretseda, kuidas siis last kõikide võimalike probleemide eest kaitsta. Ja kui me muretseme, siis tahaks ju kohe midagi teha, et lapsel oleks parem, see on nii normaalne. Me hoiame silma peal koolil ja lasteaial ning lendame kohale korda looma, kui midagi natuke valesti on. Me üritame ette võtta salateenistuse tasemel taustakontrolli kõigile oma lapse sõpradele ja unistame sellest, et saaks nii sõprade kui oma lapse peal neile märkamatult valedetektorit kasutada. Kõrgemad puud, pimedamad tänavad ja kartulikrõpsud peidame lapse eest ära. Nutiseadmesse lubame ainult need rakendused, millele oleme saanud heakskiidu (kirjaliku, koos allkirjaga) vähemalt kolmelt sõltumatult lastepsühhiaatrilt.
Õpetame lapsele kõikvõimalikke turvalise elu reegleid ja teame juba ette, et see nimekiri ähvardab tulla lõpmatu – sest uusi võimalikke ohte lisandub iga päevaga. Näib, nagu oleks tegu lootusetu võitlusega ja lohega, kus ühe mahalöödud pea asemel kasvab seitse uut – kui ühe võimaliku ohu saad endale ja lapsele selgeks ja kontrolli alla, näivad kohe ilmuvat uued.
Esmatähtis on vanema vaimne tervis
Võib-olla kõlab see julmalt, aga vanematena peame me paraku aktsepteerima seda, et ohud ja haigetsaamised ongi elu osa ning me ei saa iga viimast kui praegust ja võimalikku tulevast valu ära hoida. Me saame aga valmistada lapsi ette selleks, et nad elu keerdkäikudes igas mõttes terveks jääks, ideaalis neist keerdkäikudest õpiks ja veel paremateks inimesteks saaks. Selle ettevalmistuse alus on aga meie enda, vanemate, vaimne tervis ja oskus probleemidega toime tulla.
Ei, me kohe kindlasti ei pea olema säravalt õnnelikud ja üliedukad, meil võivad olla masendushetked ja pahameelehood, aga me peame näitama, et ellu ja inimeseks jäädakse väga erinevates oludes. Kas me probleemidega kokku puutudes kaotame pea ja hakkama närviliselt sahmerdama või üritame teha nägu, et probleeme üldse pole või siiski püüame aru saada, kas on võimalik mureolukordi ära lahendada ja milliseid võiks vältida – need meie viisid jäävad külge lastelegi. Laps näeb vanemate pealt, kas ja kuidas eluraskusi ning negatiivseid emotsioone aktsepteeritakse ja kas suudetakse rahulikult mõelda, kuidas nendega hakkama saada. Laps saab õppida ka seda, et kui vaimne tervis head toimetulekut ei võimalda, siis otsitakse abi, olgu siis hea sõbra, psühhiaatri või psühholoogi juurest.
Meie enda vaimne tervis ja rahulik meel on olulised sellekski, et üldse suuta olla lapse jaoks emotsionaalselt olemas. Lapsel peab olema kindlus, et tema vanemad ei lähe katki, kui nad tema muredest kuulevad ega torma ka tema eest oma suures ärevuses kõiki probleeme ise lahendama, vaid mõtlevad rahulikult koos lapsega, mida ette võtta. Ei piisa vaid meie sõnadest: tule ja räägi. Kui laps tajub, et tema suured ja väiksed probleemid viivad ema või isa masendusse, siis ta rääkima ei tule. Laps peab saama olla laps, mitte vanemaks oma vanematele. Vastasel juhul püüab ta nui neljaks oma muresid varjata, iga hinna eest tubli paista – ja see paistmise-püüe võib lõppeda suure krahhiga. Kui laps teab, et olgu tema elus mis tahes mure, ta saab vanemate juurde minna ja sellest rääkida, uks on alati lahti – sellest teadmisest saadav enesekindlus on lapsele parimast terasest turviseks eluraskuste vastu.
kui ilma isiklike asjadeta, hirmunud, ärevil ja nuttev laps koju jõuab?
Kas pead paitada ja sõnada: pole sul häda midagi, küll kõik laheneb ise.
Kuidas kiusajatega toime tulla, on ääretult raske.