PILDILOOMAAED: Eesti karikaturisti naljapiltidel lõdiseb lõdismadu ja supleb jõetobu (2)

Karikatuure hakkas Marko (30) joonistama esmalt koolilehe jaoks, kui ta õppis Kolga keskkoolis. "Joonistasin sinna karikatuure ja muid augutäiteid. Kui ei olnud lehte midagi panna, siis ikka küsiti, et Marko joonista midagi," muigab ta. Pildid sündisid koolielust ja -tegelastest ning kõik kiitsid takka. "Kuigi endal on tagantjärele lausa piinlik vaadata neid joonistusi."

Pärast keskkooli tahtis kunstnik õppima minna Eesti kunstiakadeemiasse – ei saanud. Siis proovis sisse saada Tartu kõrgemasse kunstikooli – ka ei saanud. "Eks ma polnud vist õigesti ette valmistunud. Valisin ka vale ala – graafilise disaini – ja ma päris hästi ei teadnudki, mis see graafiline disain on," nendib Marko. Nüüd on ta ometi graafilise disaini peale õige mihkel – teinud mitmeid logosid, kujundanud plakateid ning voldikuid.

Kuna kunstikoolid Marko annet veel hinnata ei osanud, läks ta selle asemel, et niisama passida, õppima mööbli restaureerimist. "Paralleelselt ikkagi joonistasin ning pakkusin ennast ajalehtedele ja ajakirjadele kunstnikuks, aga enamikel oli oma kunstnik juba olemas," räägib ta. Jala sai ukse vahele Nelli Teatajas, kus oli karikaturist just ära läinud. See oli Marko esimene tasustatud töökoht, kus leivaraha tuli joonistamisest.

Mööbli restauraatori paberid kätte saanud, läks ta siiski veel Tallinna Ülikooli kunstiõpetust õppima. "Seal öeldi, et mul on tugev graafiline joon, ning sellest tekkis tahe hakata raamatutele illustratsioone tegema." Esimene raamat, mille Marko illustreeris, oli Evi Risti noorsoojutustus "Külakoolikell" (2009). Nii algas tema karjäär illustreerijana.

Omapärase stiiliga Marko maalib suurema osa ajast vesivärvidega. "Alguses oli mul täiesti teistsugune stiil – joonistasin värvi- ja tindipliiatsitega, proovisin akrüüligi, aga siis leidsin, et just akvarell on see, mis mulle kõige paremini sobib," räägib ta. Noore kunstnikuna oli tal suur valik, mis materjale kunstiks kasutada, sest äraelamiseks töötas Marko joonistamise kõrvalt kunstipoes ja -galeriis.

Trulla tüdruku nimeks ei passi

Marko tahtis kunagi kangesti oma pildikestesse kindlat põhitegelast, nagu on Lotte, muumitrollid või Sipsik. Nüüd on neid tal lausa kaks, Trulla ja Tralla – siilsarnased loomakesed, keda ta aastaid joonistanud on. "Arenenud on nad kaelkirjakust, siilist, hobusest ja koerast kokku. Ma ei teagi õieti, kes nad tegelikult on," naerab ta. Päris kindel pole Marko ka tegelaste vanuses ja soos. "Trulla on vist ikka poiss, sest kuidas sa ütled tüdruku kohta Trulla," muigab Marko. See tähendab, et Tralla puhul on tegu tüdrukuga. "Ma usun, et nad on pigem paar kui õde ja vend," lisab Marko. "Eks neis on hästi palju mind ennast ka."

Marko sõnul tulevad tema lihtne ja lapselik joonistusstiil ja humoorikad kalambuurid juba lapsepõlvest. "Nii, kui ma lugemise selgeks õppisin, lugesin palju lasteraamatuid. Siis polnud veel arvuteid ja ma aina istusin ja lugesin," räägib ta. "Usun, et see on väga palju mõjutanud minu kõnelemise ja kirjutamise oskust."

Kunstnik tõdeb, et viimane aasta on tööalaselt väga tihe olnud. "Lõpetasin oma põhitöö kunstigaleriis ära ning nüüd elangi oma piltidest," räägib ta. Viit aastat kunstipoes meenutab Marko ainult heaga, aga nendib, et see on ka pikim aeg, mis üks noor inimene seal veeta võiks. "Igatahes oli see töö väga õpetlik!" kinnitab Marko. "Sain palju targemaks igasuguste materjalide osas ning leidsin ka palju kontakte – seal liikus pidevalt palju kunstnikke." Nüüd ei ole Markol pikk tee tööle minna – töötab ta ju nüüd kodus.

Tellimusi on kunstnikul palju ning vahepeal paneb ta välja ka mõned näitused. Eriti hästi mäletab Marko oma kõige esimest näitust. "Panin ühe enda jaoks olulise töö sinna üles hinnaga, mida ma uskusin olevat liialt kõrge, et keegi selle ostmise peale mõtlekski," muigab Marko. Eestis polnud siis veel eurotki, aga tema pani oma pildi hinnaks 999 eurot. "Siis tuli aga üks soomlane ja ostiski pildi ära!" naerab ta. Suure summa eest müüdud pilt oli noorele kunstnikule kõva tunnustus. "Käisin seda isiklikult Soomegi viimas. Üks eredamaid müügimomente minu noores elus."

"Onu Raivo jutupliiats" täiskasvanutele

Vahel käib Marko üritustel joonistamas. "Umbes nagu "Onu Raivo jutupliiats", aga täiskasvanutele," seletab ta. Siis kuulab ta konverentsidel ja koosolekutel inimeste juttu pealt ja ammutab sellest inspiratsiooni. "Mahlakamad palad panen kirja ja joonistan mingi onkli kõrvale," muheleb Marko.

Kunstnikule on jäänud mulje, et kalambuurid ja sõnamängud on hetkel kuidagi eriti moes. "Tunnen, et mul on konkurente," muigab Marko.

Humoorikate pildikeste joonistamine pole aga alati nii rõõmus tegemine, kui arvata võiks. "Vahel on öeldud, et ma teen mingit lastekunsti," nendib Marko. "Tahtsin siis natuke tõsisemat asja teha ning hakkasin loodust maalima." Noor kunstnik sai aga aru, et naljapildid ja sõnamängud on need, mis talle meeldivad ning jõudis ringiga algusesse tagasi. "Kui ma seal galeriis töötasin ja kunstnike näituseid käisin vaatamas, siis tead, need olid nii kontseptuaalsed teosed kõik. Ma ise vist ei tahakski ikkagi selline tõsine kontseptualist olla," tunnistab Marko ja tõdeb, et jääb pigem naljapiltide juurde.

Navitrolla õpipoiss?

Karikaturist Marko Pikkati stiili võrreldakse tihti ühe teise tuntud kunstnikuga. "Käin tihti laatadel, et end tutvustada ja töid müüa, sealt tuleb ka palju kontakte, aga millest ma aru ei saa, on see, et miskipärast tahavad inimesed mind alati võrrelda," räägib ta. Nii võrreldakse Markot väga palju Navitrollaga. "Küsitakse lausa, kas ma esindan Navitrollat või olen tema õpilane."

Marko on Navitrollaga aga kunstigaleriis töötades kohtunud ning nad on isegi oma pilte võrrelnud. "Jõudsime mõlemad arvamusele, et mul on ikkagi natukene teistsugune stiil," räägib Marko. Kunstnik kinnitab, et pole oma loomingut kelleltki maha vehkinud ja tunnistab, et oma pildikestega alustades ta Navitrollast midagi eriti ei teadnudki. "Inspiratsiooni saan pigem lasteraamatute illustraatoritelt. See on Eestis väga rikkalik," kiidab ta.