Inimesed

Julia Samoilova: "Uskusin viimase hetkeni, et sõidan Eurovisionile." (2)

Liana Turpakova, 26. mai 2017, 04:00
ARMASTUS: Julia Samoilova ja tema mees Aleksei (keda Julia hüüab Ljošaks) on koos olnud kaheksa aastat, 2014 nad ka abiellusid. «Meil läheb kõik korda, kui me koos tegutseme. Eraldi mitte,» ütleb Julia.Foto: Stanislav Moškov
Kõmuline Vene lauljanna Julia Samoilova osales neljapäeval Tallinnas fondi Donum Vitae hea­tegevusüritusel. Piiriületusega tal probleemi polnud – Julia saabus Eestisse turisti­viisaga. Andnuks ta aga kontserdi, võinuks probleeme tekkida.

Julial on väga tugev hääl. Pisike naine katsetas ratastoolis istudes saali akustikat, ilma et oleks üldse pingutama pidanud. Laulis ta aga sedasama laulu, mida võinuks esitada Eurovisionil. Seejärel võtsid Julia ja tema mees Aleksei koha sisse laua taga, et teed juua.

"Me ei maganud terve öö," räägib Ljoša – just nii kutsub Julia oma abikaasat.

Samal teemal

Ljoša kallab oma naisele hoolitsevalt teed, paneb selle sisse kaks lusikatäit suhkrut, nihutab tassi, et Julial oleks seda mugavam kätte võtta. Ta teeb seda harjumuspäraste liigutustega. On näha, et ratastoolis abikaasa eest hoolitsemine pole tema jaoks koormav.

Julia ja Ljoša on koos olnud kaheksa aastat ning kirjutavad ise laule, mida Julia esitab. Vahel võtavad valmisteksti, aga muusika on alati nende loodud.

Mänedžer on palunud mitte esitada Juliale küsimusi, mis puudutavad Eurovisioni ning Ukraina ja Vene suhteid. Seetõttu räägime armastusest. Noored räägivad läbisegi, kuidas nad tutvusid. Juttu veab Ljoša, Julia langetab tagasihoidlikult silmad ja häbeneb.

Ljoša: Nägin Julia fotot "Vkontaktes" (sotsiaalvõrgustik – toim) ja armusin. Ta on ilus. Mis siis veel ühele 18aastasele noorukile vaja on? Teadsin, et on selline laulja nagu Julia Samoilova, aga ei saanud aru, et see Julia, kellesse ma armusin, ongi seesama inimene. Internetis polnud aru saada. Üks päev enne meie esimest kohtumist sain seda sõprade käest teada. Mõtlesin: hea küll, pole midagi hirmsat. Ega ma siis ei teadnud, kuivõrd tõsiseks meil asi läheb! Mõtlesin, et kohtuda on vaja. Olin ju kuu aega üritanud Juliaga kokku saada, aga tema, kaunitar, andis mulle kogu aeg korvi! Ma ei meeldinud talle, rääkisin igasuguseid rumalusi: "Ma loen Teile luuletusi!", "Olge nii lahke..."

Arvatavasti mõjus selline ülespuhutud jutt talle eemaletõukavalt. Olime mõlemad rokifännid, ta ju laulis rokk­bändis. Mõtlesin, kuidas sellele tüdrukule muljet avaldada. Ja läksingi ühel palaval päeval, 28. augustil 2009, ise üleni mustas ja kettidega, higistades kohtuma oma saatusega.

Julia: Armastasin isevärki poisse, kes riietusid ebatavaliselt. Mul endal olid ka juuksed mustvalget värvi, ninas ja kulmus oli rõngas. Aga Ljoša nägi täiesti absurdne välja ja see peletas mind temast veelgi rohkem eemale. Pärast hakkas mulle meeldima, et ta reageeris kõigile mu kapriisidele – ja ma olen poistega üpris kapriisne ja nõudlik – adekvaatselt.

Ljoša: Ta armastab ajudele käia.

Julia: Armastan jah. Aga Ljoša pidas end väärikalt ülal. Rahustas mind mõistlikult maha. Ta ei hakanud karjuma, ei olnud tuhvlialune. Targalt talitas minuga.

Millal te abiellusite?

Kuidas teie pereelu seatud on?

Ljoša: Julia ütleb, et on aeg kodu korda teha. Mina vastu: "Järsku homme?" Tema: "Ei, täna." Julia paneb rütmi paika, taob trummi, kamandab. Ja mina teen tema juhtimisel kõik ära. Köögis on Julia nagu keemik: istub kokaraamatuga, segab maitseaineid, ütleb, mida millal võtta.

Julia: Meil läheb kõik korda, kui me koos tegutseme. Eraldi mitte.

Usud sa saatusesse?

Julia: Saatus on olemas. Olen veendunud: see, mis on sulle saatusest määratud, ilmutab end tingimata. Tahtsin mitu korda laulmise sinnapaika jätta, aga saatus tõi mind tagasi, ei lasknud sellelt rajalt lahkuda. Teisalt usun, et kõik on inimese enda kätes. Ma võin laulda. Aga on iseasi, kas ma laulan restoranis või kutselisel laval. Tähendab, tuleb end käsile võtta ja ise oma saatus üles ehitada.

Ljoša: Saatus on teerada, mis on vahel käänuline ja mida mööda sa astud omaenda sihiga. Kui suundud tuletorni poole, jõuad igal juhul kohale.

Mis tunded sind valdasid, kui said teada, et ei saa Kiievi Eurovisionil esineda?

Julia: Oli ebameeldiv, et nii välja kukkus. Uskusin viimase hetkeni, et kõik keelud on niisama, kära tegemiseks. Ja et mind lastakse. Jah, oli ebameeldiv, aga mitte niivõrd, et käsi rüppe lasta.

Ljoša: Nüüd on meil Ukrainasse sõit kuueks aastaks keelatud. Algul oli kolmeks, pärast 9. mai esinemist Sevastopolis veel kolmeks.

Julia: On olnud erinevaid ajajärke. Enne 15. eluaastat oli selline unistus, siis unistasin saada psühholoogiks, võib-olla disaineriks. 19aastaselt tahtsin jälle laulda. Ma ei laulnud kaks aastat ja mõistsin, et lauluta on igav elada. Ma olen ju lapsest saadik tähelepanu armastanud: kogunud enda ümber inimesi, midagi jutustanud, esinenud. 22aastaselt otsustasin meil Uhtas osaleda ühel heategevuskontserdil. Helistasin, tuletasin ennast meelde, sest varem oli kohalik televisioon ja ajakirjandus minust tihti rääkinud. Aga mind ei mäletatud. Ja mind ärritas see üles. Hakkasin jälle laulmisega tegelema, osalesin konkursil ja võitsin grand prix’. Konkursi toimumispaigaks olnud kultuuripalee direktor pani väga imeks, miks ma ei esine. Aga sellesama palee eelmine juhatus ütles mulle: invaliide pole meil vaja, meil on ju pidu, mida te siin tegema hakkate? Varsti tulime Ljošaga Moskvasse projekti "Faktor A" [Vene superstaarisaade – toim], mida viis läbi Alla Pugatšova ("Lokirullid võtsid pool kotti enda alla," lisab Ljoša), ja jõudsin finaali.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee