Aatomik oli pisike poisike... (1)

Lühikese ajaga saavutas Aatomik tohutu populaarsuse, temast sai tuhandete laste lemmik ja nii edasi, kuid tuleb möönda, et tema hilisemast elust on räägitud väga vähe ning ajast, mil poisist sirgus mees, pole üldse kuulda olnud.

Kusagil kirjutati, et see väike veider sell olevat tänapäeval habemesse kasvanud, meisterdavat tootmisjääkidest harju ja elavat väga tagasitõmbunult Vastseliina kandis, teisalt tuli teade, et Aatomik resideerub hoopis Brooklynis New Yorgis ja töötab happesuse regulaatorina.

Kord nähti Aatomikku siiski ka avalikkuse ees, Pärnu rannas. Mehike ulpis suletud silmil selili lainetel, liigutas loiult käsi ja sülitas aeg-ajalt vett taeva suunas, triivides aga kogemata kaldasse. Iga normaalne inimene oleks vastu maad põrkamist muidugi tundnud, aga Aatomik oma tugevuse tõttu mitte, sest nii maismaa kui vesi olid tema jaoks võrdselt ujutavad. Pisike mees jätkas laisalt kätega vedamist, supeldes tempos kaotamata läbi liiva edasi ja kündes rannaliiva nii sügava vao, et sellesse hakkas vett nõrguma.

„Onu Aa-too-mikk!” hüüdsid lapsed ja jooksid kuiva liiva üles keerutades jõumehe kõrval. „Au-to-gramm-mii!”

Kuuma päikese tõttu oli Aatomik aga üsna uimane ega kuulnud laste hõikeid. Ikka ja jälle kerkis üles üks ja siis teine lühike, liivane ning atleetlik käsi, kadudes seejärel uuesti maa alla. Aeglaselt kuid järjekindlalt liikudes jõudis ujuja võrkpalliplatsini, mäng katkes ja päevitunud sportlased jälgisid pall kaenlas, kuidas raamatukangelane risti üle väljaku aerutas, pressis end läbi rannapromenaadi sillutise ja jätkas juurte raginal mändide all pargis. Rahvast oli nüüdseks juba kõvasti kogunenud ja koos Aatomiku kannul liikudes jälgiti, kuidas see keskmise koera kasvu mees staadioni ees põiki läbi asfalttee ujus ja siis tribüünihoone alla ära kadus.

Pärast seda ei ole temast jälle keegi midagi kuulnud.

---------------------

Miks ta seda teeb?

Igapäevaseid uudiseid jälgides saab aimu, et maailm on üsna masendav paik ja tekib mõte, et kuskil võiks kogu sellele jamale mingi vastukaal olla. Pinged vajavad leevendust, tavaelu vaheldust. „Voolaid vestab” oma lõtvade füüsikaseaduste, kummaliste karakterite ja äärmuslike situatsioonidega võikski seda kõike pakkuda. Just selleks on need tekstid kirjutatud.