Foto: Daisy Lappard
Inimesed
10. august 2018, 14:38

Arvo Kukumägi viimane intervjuu: „Ma võiks vabalt juba minna.“

Arvo Kukumägi oleks 9.augustil olnud 60 aasta juubel. Avaldame Naistelehes 26.06.2017 ilmunud viimase intervjuu Kukumäega.

***

Kui Arvo Kukumägi aprillis helistas, et juba ammu kokku lepitud intervjuuks kohtumine paika panna, oli ta just tulnud Indiast, puhkamast koos elukaaslase Maritiga. Kolm päeva hiljem lendas Kuku filmivõtete tarvis Madagaskarile. «Teeme ära,» ütles ta, leides intervjuu jaoks aega ainsal kahe reisi vahele jäänud päeval. Justkui oleks aimanud, et ... see võib olla viimane võimalus avalikult hüvasti jätta.

Kuku oli karismaatiline ja väga eriline, inspireeriv inimene. Ta oli mees, kes julges elada oma sisetunde järgi. Piltlikult oli see nagu liblika nägemine, mis tekitab helguse ja vabaduse tunde. Ka põgus kohtumine sellise erilise inimesega muudab ja aitab saada rohkem iseendaks.

Kukul olid suured plaanid. Mees, kes põletas oma eluküünalt kahest otsast korraga, oli parajasti täis tööindu, kirge ja lusti. Ta kavatses peagi avaldada Rainer Sarneti filmi «November» valmimisest oma võttepäeviku, et näidata, milliste raskuste ja kui suure rõõmuga tehakse üht head filmi. Ka suveks oli tihe tööplaan olemas. Näitleja pidi mängima koos Ott Sepa ja Märt Avandiga ühes kodumaises filmis setu meest. «Kõik peab tulema lustiga. Isegi kõige traagilisemad asjad,» oli ta kindel. «Saatus on mind õnnistanud, et mul on meelepärast tööd. Kõike solki ei pea tegema, saan valida.»

58aastaseks elanud mees tunnistas, et soovib üle kõige jätkata praegu võetud liini. «Kärakas on tagaplaanil. Mul on nii palju teha. Ega ma tao vastu rindu, et olen karsklane. Kui lähen sõpradega sauna, võin selle õllelonksu võtta, ega see mind purju tee. Lakkusin Indias ka. Rumm ei maksnud seal midagi,» seletas Arvo, lonksas teed ja naeris, et nüüdsest tuleb tal juua vaid vanainimeseteed ehk ravimtaimedest keedetud jooki, sest see ei hakka südamele. «Kohvi ei joo. Kanget ka enam ei võta. Ju mul on vaat täis,» leidis ta.

Kuku oli tänulik selle eest, et talle oli nii palju osaks saanud. «Eks elu ole kärestikuline olnud,» muigas mees muhedalt ja vaatas mõtlikult aknast välja. «Mul pole kunagi igav. Ma armun iga päev. Kama kõik, millesse või kellesse. Olla armunud ... see tähendab, et päev on elatud täisväärtuslikult,» arutles ta. «Praegu tunnen ennast väga hästi. Nii hea on elada. Pole mõtet midagi kahetseda. Kõik, mis on tehtud, on tehtud. Järelikult oli nii ette nähtud.»

Tulid äsja Indiast, maalt, mida peetakse vaimsete õpetuste hälliks. Mida vaimsus sinu jaoks tähendab?

Kõige tähtsam on mu meelest see, et mis ka ei oleks, inimpalet ei tohi kaotada. Jää inimeseks! Eks see vaimsus ole lihtsalt enesesse vaatamine. Teen iga päev hingamisharjutusi, alustan varbaotstest ja kuni juukseotsteni lõõgastun, siis hakkan enda sisevaatlusega tegelema. Kaks korda olen transsi läinud. Enam ma jalga kaela taha panna ei saa, korjasin Aafrikast mingi bakteri, mis ronis närvisüsteemi ja kulutas lülid ära. Muidu olen ikka füüsilisi harjutusi ka teinud. Jooga või karate ja üldse sport pole mulle võõrad. Olen elus 37 maratoni jooksnud. Lõbu pärast rohkem. Enne seljahaigust valmistusin Pariisi maratoniks, aga see jäi mu jaoks ära.

Vaimsus … Mõtisklesin sel teemal väga ammu, juba kooliajal. Oli selline mees nagu Enn Loo. Ta oli tsirkuseartist. Väga kõva mees. Elas pika ea. Ta andis meile akrobaatikatundi ja oli väga hea eeskuju. See tuli juba sealt – tahtsin maailma mõista ja mõtestada. Et ma üldse sündisin ja ellu jäin, on ime. Kogu elu on ime! Sündisin seitsmekuusena ja kaalusin 1400 grammi. Petseri haiglas. Tol ajal oli see täielik ime, et ellu jäin.

Oli see saatusest määratud?

Usun tõesti saatusesse. Tegelikult aitab igasugune usk. Alati. Olen ise ristitud, lapsed on samuti. Sellest, mis meile ette on pandud, tuleb ära kahlata. On paremaid ja halvemaid päevi, ei tohi heituda. Aga seda ma ei usu, et olin eelmises elus konn ja nüüd olen Kuku ning järgmises Birma kuningas.

Milline oli su lapsepõlv?

Elasin maal. Saatse kool oli mu esimene kool, keskkooli ajal käisin Värska koolis, sinna oli 17 kilomeetrit maad. Kui kevad tuli, andsin portfelli tüdrukutele, need vedasid selle bussiga kooli, ise jooksin. Hüppasin järvest läbi, pesin higi maha ja läksin tundi. See kool oli nagu orel, iga trepiaste tegi eri häält. Nüüd lammutati maha ja tehti mingi hostel.

Isaga tegime palju tööd. Kahekesi ehitasime suure lauda. Kirvega raiusime. Ta õpetas mulle palju. Õpetas kõiki töid. Isa oli lahtiste kätega mees, aga ka suur spekulant. Tänapäeva mõistes ärimees. Ta pani ka mind suviti tööle. Kooliajal juba töötasin traktori peal. Palk oli 500 rubla kuus. Juba poisikesena teenisin hästi. Isal oli komme panna mulle raha tasku. Tal oli oma rahakott, pere rahakott oli ema käes. Pistis mulle alati rinnataskusse pruuni sajarublase ja ütles, et noor mees, kulub ära. Niisugune mees oli. Isalt olen õppinud lahkust. Ega ma midagi hauda kaasa vii, õigemini ahju ei vii. Tuleb ikka teisi aidata.

Näen isa väga tihti unes. Uni on mul alati sarnane: isa tuleb hauast välja, pühib tolmu õlgadelt ja räägib juttu. Istub pingil ja seal on pudel või kaks viina ja ka suupiste. See on nagu teraapiline uni, sest kui on mingid probleemid, saab alati isalt head nõu. Nii nagu siis, kui ta elus oli, andis nõu ja abi. Seletab, kuidas edasi minna. Isast ja emast jäin liiga vara ilma. Isa oli läbi aegade mulle kõige parem sõber.

Vanemate hinged on sulle toeks ja abiks.

Jah. Ema näen harva unes. Ema oli veidi kartlik. Tema jaoks oli vabadus patt. Aga mina olen terve elu ihanud vabadust. Olen saanud ka. Juba lapsest peale võisin elada oma äranägemise järgi. Vanemad usaldasid mind. Nii kui saabus kevad, kolisin küüni elama. Panin sinna voodi ja lauakese lilledega.

Oled jätnud kirgliku ja romantilise mulje. ­Millisena sa armastust tajud?

Nägin poisikesena, kuidas mu vanaema ja vanaisa teineteist hoidsid. Seda oli väga ilus vaadata. Meil oli küla esimene televiisor, kõik käisid seda vaatamas. Pikad pingid toodi tuppa ja vahiti. Talvel tulid vanaema ja vanaisa läbi lume ning tuisu, hoidsid alati teineteisel käest kinni. Armastasid. Seda oli näha ja tunda. See oli imeline!

Nüüd on siis mul rahu majas ka selle naistevärgiga. Maritiga saab juba 11 aastat kooselu veidi enne jaanipäeva. Kõige pikem kooselu. Ega ma praegu ka ühtki teist naist ära põlga. Mul on südamedaamid. On ka niisuguseid armumisi, kus ei julge üleüldse läheneda. Kõike on. Marit suhtub õnneks normaalselt. Ega ma mõni hoor ole! Naistega on mul alati olnud parem läbisaamine kui meestega. Öeldakse, et inimesel ei saa olla palju sõpru, et üks või kaks. Ma pole selles päris kindel. Mul on neid üle maailma ikka hulgim. Sõna «sõprus» on natuke devalveerunud, nii nagu ka sõna «armastus».

Aga üksi ma ei saa üldse. Katsetasin küll korra. Kaheksa kuud olin täielikult tsölibaadis. Ootasin, millal surm tuleb. Ei tulnud. Tahtsin nii ära minna, raske periood oli. Sinna on muidugi palju aega tagasi. See oli sellega seotud, kui mu kooselu viimase naisega lõhki läks. Tütrekese pärast oli suur trauma. See oli jube aeg. Ma ei julgenud päeva ajal väljas käia. Mingid hirmud olid peal. Elasin Lasnamäel, Pae tänaval. Käisin õues akna kaudu, uksest ei julgenud. Ma ei teinud ühtki tööd, raha oli nii palju, et võis vabalt elada. Kuskil ma ei käinud, keegi ei teadnud, kus ma olen, mis ma teen, välja arvatud Ivo Felt (filmirežissöör – toim.). Tema teadis ja käis mind korra vaatamas. Ma ei lasknud muidu kedagi sisse. Sõitsin siis lõpuks õe juurde, olin kolm kuud seal ja tegelesin mediteerimise ning muude selliste värkidega. Sain üle. Tõmbasin end august välja.

Kui sul on raske, kas oled palvetanud? Jumala poole pöördunud?

Mitte jumala. Gagarin käis õhus ega näinud jumalat, mina ammugi ei näe. Usun, et mingi roheline mehike on õlal, kes meie tegemisi valvab. Juhib, jälgib, suunab ja aitab meid.

Olen palvetanud küll nii enda kui ka teiste pärast. Selleks ei pea kirikusse minema. Ei pea pühakoda olema. Selleks ei pea mingite religiooni reeglite järgi käima. See käib enda usu kaudu. See on sisetunde küsimus. Sellest on alati abi. Mu emapoolne vanaema oli ravitseja. Usun, et tal olid võimed. Nägin asju, mida ei oska siiani seletada. Tuli üks mees, kurtis, et naine enam ei armasta. Vanaema käskis tal minna poodi ja tuua pudel viina ning siis võttis oma spetsnoa, millega ta soola peale mingeid märke tegi. Ma olin tõlgiks, kuna ta ei osanud vene keelt. Pobises midagi soola peale. Tõlkisin, et naisele tuleb igal õhtul anda pitsike viina ja vaikselt toidu sisse soola raputada. Juhtusin siis jälle kodus olema, kui tuli see vene vanamees, näost rõõmus ja palju kingitusi kaasas, ning ütles, et naine jälle armastab. Vanaema ravis ka minul haavu. Ta andis need saladused edasi emale ja ema õele.

Ise olen oma alkoholismiga käinud küll nõidade juures ja nunnakloostris – miski pole aidanud. Ei AA (anonüümsete alkohoolikute tugirühm – toim.) ega muu. Kolm korda päevas käisin koosolekul. Aasta otsa pidasin vastu, aga lõpuks tundus see jora kogu aeg üks ja sama, poolearuliste kokkutulek. Viskasin selle medali, mis sealt anti, minema ja jõin viis kuud jutti. Lihtsalt ise tuleb öelda endale, et ma ei vaja seda, ja ongi kõik. Keegi teine ei saa aidata peale iseenda.

Nii et usud vaid iseendasse?

Looduse väesse usun ka. Kivikesed on mul taskus nagu mingid talismanid, tuletavad meelde aegu ja seda, kus olen käinud. Setumaal on mul pühad kivid ja puud. Need annavad mulle jõudu ja usku edasi elada. Olen elus palju puid istutanud.

Panen vahel selja vastu tammepuud, istun pool tunnikest, siis tõusen püsti ja tunnen, et tekib teine vägi sisse. Ise peab uskuma. Ei tohi seal niisama lömaskleda ega õlut juua. Peab iseendasse vaatama. Mulle meeldib kohutavalt ka surnuaedadel käia. Nii kui ma Setumaale saan, käin kõikide sõprade haudadel, külastan koolidirektori hauda ja viin talle viina, õekesele panen kalmu peale kommi. Pariisis käisin, otsisin Viiralti haua üles. Istun maha, räägin nendega juttu. Nad ei pruugi mulle midagi vastata.

Kas mõtled tihti surmast?

Ma võiks vabalt juba ära minna. Mul pole surmahirmu. Ainult pikka tõbe ei tahaks. Olen näinud inimesi, kes on olnud 20 aastat voodihaiged. Selleks olen samuti ette valmistunud. Mul on vastavad ained olemas. Ei taha jääda püksi kusevaks vanameheks, et keegi peaks mu eest hoolitsema. Halastus­surma meil ei lubata ja ma ei hakka ennast ka pooma – mul on ained. Ma ei taha kellelegi jalgu jääda. Noorte ja laste ja lastelaste päralt on tulevik. Elagu mu naised ja pruudid, pikka ja tervet elu!

Alles mu sõber läks … Lemps (Lembit Ulfsak – toim.) oli hea sõber. See oli küll ette teada. Nädal enne oli meil telefonikõne. Sõbra minek pole kerge. Nagu võtaks tüki su enda küljest ära. Lempsil olid plaanid … Ta rääkis, mida kõike veel tegema hakkab.

Kõige ilusam surm, mida olen pealt näinud, oli minu ema ristiemal. Kutsusin teda Nanaks. Ema saatis mind Nana juurde mingit asja viima. Kõik oli korras, tipp-topp. Kahe tunni pärast saatis ema uuesti sinna. Hüüan siis hoovi peal: «Nana, Nana, kus sa oled?» Lähen aida juurde ja vaatan, et istub tammepuu all, selg vastu puud ja halud süles. Silmad olid kinni ... Ilus surm. Kaks tundi enne seda oli ta veel väga kraps.

Minu usk ja igatsus, sünd ja surm on Setumaal. Minu maine keha tuleb ära põletada. Mul on juba meestega kokku lepitud, et põletavad mu mõne parema puuga ära ja viskavad tuha mu valdusesse Setumaale.