Film

ARVUSTUS | „Tulnukas: Covenant“ - arengutööd ideaalse organismi suunal   (2)

Marvel Riik, 23. mai 2017, 23:51
Teel Tulnuka välja arendamisel.Foto: AP / 20th Century Fox
Vaadates Tulnuka saaga järjekordset filmi, mille režissööriks on Ridley Scott, valdavad segased tunded. Sarnaselt 2012. aasta „Prometeusi“ filmiga, mis on „Covenanti“ järjeks, on Scott jätnud olulistele küsimustele vastamata, kuid andnud selgeid vihjeid, kuidas paljude lemmiktulnukas välja areneb.

Film algab raske filosoofilise dialoogiga looja ja loodu vahel. Vestluse keskmes on märksõna „looming“. Räägitakse kunstist, tuuakse näiteid loojatest, kes on teinud midagi nii täiuslikku, et võivad rahuliku südamega surra. Nad on endast midagi maha jätnud, nagu Stanley Kubrick filmiga „2001: Kosmoseodüsseia“ (1968), millel on muide tugevaid sarnasusi „Tulnukas: Covenanti“ algusstseeniga. Ebaharilik sissejuhatus filmi on tehtud ning tekib hirm, et lugu on vägisi keeruliselt filosoofiliseks tehtud.

Selle paari lausega ongi kaardistatud filmi kandev motiiv. Ühtlasi tähendanud see seda, et ülejäänud tegelased on jäänud kõrvalrollidesse. Ootuspäraselt võiks keskne roll olla koloniseerimislaeva Covenant meeskonnal, mis on teel planeedile Origae-6, kuid niiditõmbajaks on siiski David, kes mängib kõik osavalt ümber oma sõrme. Nii suunabki ta meeskonda kurssi muutma, kui saab lähedalt asuvalt tundmatult planeedilt – sealt kuhu oldi „Prometeusi“ lõpus teel ehk inseneride juurde – raadiosignaali, mis näitab, et sellel on paremad elamistingimused kui esialgsel planeedil.

Koloniseerimislaeva Covenant meeskond.Foto: AP / 20th Century Fox

Edasi juhtub see, mis odavale õudukale omane: tegelased surevad kui kärbsed, robinal ja anonüümselt. Kuigi meeskonnale endale mõjub iga liikme surm suure katastroofina, ei oska vaataja neile kaasa elada. Osalustunne on vaid Davidiga, kes on täis krutskeid ning kohtleb meeskonda teadlase viisil n-ö toorainena, arendamaks oma ideaalset organismi.

Filmi esimest poolt iseloomustab üks suur uina-muina, mis kuidagi ei taha enda rütmi leida. Sujuva rütmi puudus ongi filmi kõige suurem nõrkus. Senine sarja salapärane, maitsekas õudus ja olemuselt lihtne lugu on nurka visatud ning see on asendatud abstraktse pudru ja kapsaga. Ei ole see ei filosoofiline lühikursus, ei märul, ei ulme, vaid kõige segu.

Leidub ka neid, kes tunnustavad Scotti julgete mõtete ja uudse lähenemise eest. Aga tõttöelda pole ka film nii uudne. Võrdluses „Tulnukaga“ (1979), mis oli sarja esimene film, leiab märke, et „Covenant“ on selga pannud ühe väga vana kuue.

Võtame näiteks filmi teise poole, mis tõstab küll tempot ja pinget, kuid kogu märul lõppeb üllatavalt kiirelt ja isegi väga tuttavalt. Tulnukas satub laevale. Ta juhitakse kindlakäeliselt väljumisluugini ning lastakse, pärast paar kohustuslikku pingelist hetke, kosmosesse. Lahendus on igavavõitu, puudub pingutus.

Selles võrdluses õnnestus Star Warsil VII osa, mis oli põhimõtteliselt IV osa uusversioon, palju paremini.

Filmikriitikud on oma hinnangutes valdavalt kriitilised ja sellega tuleb nõustuda. On jäänud arusaamatuks, mida Ridley Scott on tahtnud öelda, peale selle ühe motiivi, et David on Tulnuka looja. Tegelasi ja lugu on arendatud teenimatult vähe. Plusspunktid annaksin julgelt filmi heliribale.

Jääb loota, et võib-olla on tõesti nii, et Scott ehitab kõike üles grand finale’ks ehk eelloo kolmandaks osaks, kus peaksid vastuse saama kõik suured küsimused.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee