Eestis juba kiibistatakse ka inimesi - kas see on ohtlik või mitte? (130)

Eestis on juba Tallinnas ja Tartus mitmed inimesed lasknud end kiibistada, sest see tegevat elu lihtsamaks, kasvõi uste avamisel, ja annab edasi innovaatilist sõnumit. Mis ohud sellega kaasneda võivad, pole lõpuni läbi uuritud.

Saksamaal peetud tänavusel CeBIT 2017 elektroonikamessil oli võimalik lasta endale 75 euro eest kohapeal naha alla paigaldada NFC-kiip, mida saab programmeerida näiteks koduust avama või mobiilimakseid sooritama. Samuti maksab see arve vaid käeliigutuse abil - ilma et selleks oleks vaja pangakaarti välja võtta. Messil käinud Tele2 tootedirektor Katrin Aroni sõnul sisestati inimestele keset messi süstlaga naha alla NFC-kiip, millega oma kodu lukustada, tuled põlema panna või kehatemperatuuri mõõta. "Nahaaluse kiibi eeliseks on näiteks see, et kui sul on kodus NFC-põhine lukk, siis pole võimalik koduvõtit ära kaotada," räägib Aron.

Ka Eestis on juba selles suunas esimesed sammud astutud. Õhtulehega rääkinud Ivo Uibo otsustas hetkeajel lasta endale naha alla kiip süstida 2015. aastal Tartus Mini Maker Faire’il AHHAA keskuses. "See polnud valusam kui verevõtmine," ütleb ta ja lisab, et see ei sega kuidagi igapäeva toimetusi ning elu on ka lihtsamaks läinud. "Kui tahad töölt läbi käia, siis on ju ikka kiipi vaja, aga kes see siis kõikjal töökiipi kaasas kannab." Hirmu Suure Venna ees Uibol pole. "Ärge tehke nalja. Kas teil telefon on? Kui jah, siis olete suurema valve all kui mina oma kiibiga." Mehele paigutatud kiip on 125kiloherzine RFID-kiip, mille aktiivsusraadius on 10cm.

Samuti on seda teinud Mainor Ülemiste - seal on tänaseks kiibitud 5 inimest, kes on esimesed aktiivsed uusi tehnoloogiaid pooldavad inimesed. Turundusjuht Liis Tippel ütleb, et kiibid on muutnud mugavamaks igapäevased läbipääsud ja teenused, mis on seni kasutusel olnud tavapärase RFID-loetava kaardiga. "Hetkel on meil järjekorras 10 inimest, kes ootavad uute kiipide Eestisse saabumist. Oleme innustanud ka teisi tehnoloogialinnaku ettevõtteid arendama kiipidele uusi ja põnevaid teenuseid, mida saaksime juba 2017. aasta teises pooles kogu linnakus kasutada." Sinna on koondunud väga suur hulk IT- ja tehnoloogiaettevõtted, mistõttu on loogiline, et võetaksegi kasutusele innovatiivseid lahendusi ja ollakse suunanäitaja.

Suhtlusvõrgustikes on juba mitu aastat väga elavalt, kohati hüsteeriliselt arutatud Suure Venna järelevalve teemat. Eks sellele on kaasa aidanud paari aasta tagused Venemaale putkanud USA endise luureanalüütiku Edward Snowdeni paljastused sealse Riikliku Julgeolekuagentuuri (NSA) globaalse jälgimistegevuse kohta. Kiibistamisega tehti väidetavalt algust juba 2013. aastal ning selle abil jälgitakse ebalojaalseid kodanikke ja terrorismikahtlusega isikuid.

IT-gurud ei soovita pea ees tormata

Tiigrihüppe asutaja, Eesti infotehnoloog ja IT-visionäär Linnar Viik räägib, et juba on inimeste valmisolek end püsivalt siduda personaalsete tehnoloogiatega ületanud esmased hirmud ja kultuurilised valuläved. "Niigi on enamik meist juba aastaid pidevalt terve ööpäeva internetiga seotud mobiilseadme kaudu. Pelga RFID või analoogilise tehnoloogiaga kiibi implanteerimine on kindlasti hetkel moeteema, kuid pigem üleminev nähtus juba aasta-paari perspektiivis. Biomeetrilised tuvastusmeetodid suudavad juba praegu enamiku implantaatkiipide ülesandeid täita ning seda kiibist oluliselt mugavamalt."

Viik arvab, et oluliselt huvitavam, meeli köitvam ja palju intriige tekitav teema saab olema aga inimkehaga pidevas (või valikuliselt funktsionaalses) interaktsioonis olevad ning meid mõjutavad implantaadid. "Südamestimulaatorite ja biooniliste proteesidega oleme juba harjunud ning peame neid loomulikuks, kuid kommunikatsiooni ja suhtluse eesmärgil, samuti mitmete muude toimingute-aistingute jaoks meid abistavad kiibid on praegu läbimurdefaasis - olgu selleks kasvõi infot edastavad kontaktläätsed."

"Lähiaastate kontekstis on inimese ja personaaltehnoloogia kiire arenguga kaasnev ning senisele kogemusele tuginedes pigem emotsionaalne kui ratsionaalne debatt aga paratamatu," on Viik veendunud.

Õhtulehega rääkinud IT-arendusjuht Birgy Lorenz kaitses jaanuaris TLÜs doktorikraadi digitaalse ohutuse alal ning peab kõige olulisemaks õpilastes ja õpetajates innovaatilisuse arendamist. Seda püüab ta oma igapäevatööga teha, olles ise eeskujuks ja innovatsioonisaadikuks. "Leiutised peaksid lahendama inimeste jaoks tõsise probleemi, mis aitab kokku hoida ka aega," ütleb Lorenz, kes arvas algul, et käesoleva leiutise puhul on tegu aprillinaljaga. "Kindlasti on ka teisi lahendusi, mis toimivad sama hästi nagu nutiseadme, käekella, prillide või sõrmuse sisse analoogse võimaluse loomine, et ei peaks inimest selle protsessi käigus vigastama. Seepärast tundub veider, et targa maja lahenduse käivitamiseks peaks kasutama mingit kiipi, kui lahenduse võiks hoopis leida näotuvastuse või muude biomeetriliste parameetrite kasutamisega?"

Lorenz arvab, et kiibistamine võib tekitada ka muid probleeme,näiteks kui mitu kiipi on korraga kehas. "Kas kiibid võõrkehana ei tekita vastureaktsioone, mis võivad lõppeda suurema tervisekahjustusega; kuidas saab kiipi programmeerida, kas võiks sinna peale panna ka muud põnevat, millega jagada nt pahavara; kuidas läbivad inimesed lennujaamas turvakontrolli nii, et neil kiipilihtsalt uuesti välja võeta?" toob ta välja lahendamata küsimusi.

Hetkel on see tema arvates mõistlik koduloomade puhul, kes kipuvad minema kaotsi ja kiskuma kaelarihma ära. Temaga on nõus ka infotehnoloogia doktorant ja samuti suures õppeasutuses IT-juhina töötav Aare Klooster. "Lemmikloomi peab Eestis kiibistama. Leian, et see on õige ja geniaalne lahendus kadunud lemmikute leidmiseks. Vastupidiselt inimesele ei saa kassid enda eest otsustada ega valida kas nad tahavad kiipi või ei. Inimesel on [veel] võimalik see valik teha."

Kas kiibil on peidetud ohud?

Mõttearenduseks toob Klooster paralleeli valimistega - kuigi pabervalimistel saab sadu kordi rohkem sohki teha, ärritab inimesi hoopis e-valimine. "Sama lugu on kiibistamisega - kuigi oleme pideva jälgimise all juba ammu, hakkab ühtäkki kiibiga jälgimine ärritama.Nagu keegi pole suutnud selgitada, kuidas valimisurn on turvalisem kui e-hääletus, pole loogilist selgitust sellele, kuidas kiip on hullem jälgimisvahend kui meie igapäevased ja meid pidevalt jälgivad uksekaardid, GPS telefon, roheline kaart, pangakaart, Facebook, Google, IP-aadress, NFC, WiFi creepydol, tracker, cookied, e-mailid vms. Kui probleemiks on jälgimine, siis mis vahet sel on, kuidas sind jälgitakse? Olgu selleks FB või kiip naha all." Ta toob välja ka kurva näite, kus röövlid raiusid ühel miljonäril maha sõrmed, et leida kiipi, mis käivitaks tema luksusauto Rolls-Royce’i.

Kui rääkida jälgimisest, siis koll on metsas ammu ja luurab seal meie järele. "Kolliks on riiklik struktuur nimega ECHELON, PRISM, FINFISHER - see toimib ja on alati toiminud. Mõne klikiga saab su kohta teada palju, nädalase töö tulemusena kõik. Kui inimene laseb end jälgida pangakaardiga, tehes igapäevaseid makseid ja kiideldes, et sularaha ta ei kasuta, siis on kiip just tema jaoks loodud," märgib IT-juht.

Tema isiklikult ei näe kiibis ega e-valimistes midagi halba. Igaühe enda valik on, kas lasta end kiibistada või mitte. "Mulle endale ei meeldi pangakaardiga maksta ega uksekaarte kasutada, seetõttu ma end ka ei kiibistaks. Aga kuna mu esimese klassi poeg kaotab kogu aeg ära kooli uksekaardi ja bussi rohelise kaardina toimiva õpilaspileti või jääb selle nööriga kuhugi vahele kinni, siis tema ma küll kiibistaksin. Lihtsam ja mugavam temal ja kõigil teistel, muidugi klausliga, et ühel päeval võib ta kiibi välja võtta."