Eesti rahva muuseumi asedirektor: „Eks muuseumiöö on meie enda jaoks päris suur katsumus!“ (25)

Külastajaid tuleb. Ühekaupa, paariti ja perekondade viisi. Kohal on nii sülelapsed kui ka väärikas eas prouad ning härrad. Üksi tunniiga on inimeste hulk nii suur, et näituse alal on pea võimatu jalutada ilma et kellegagi kokku ei põrkaks. Vitriinegi ei saa mõõdukast kaugusest silmitseda, vaid tuleb sõna otseses mõttes end massist läbi murda ja nina vastu klaasi kiire pilguga eksponaate haarata. Inimesi koguneb aga üha juurde. ERMi hiiglaslik parkla on täis autosid ja jalgrattaid, ERMi ruumid aga pilgeni punnis muuseumihuvilistest. „Tavaliselt pole kunagi olnud kl 18 aeg, mil rahvast on kõige rohkem,“ meenutab Pohhomov eelmisi aastaid, mil rahvas tasuta muuseumi pääses. „Tippaeg, mil läheb tohutuks ringlemiseks, on kl 20-21 ajal. Ma üldse ei imesta kui tullakse täna spetsiaalselt kohale, sest kokkuhoiuprintsiip on eestlastel ju nii veres. Vinge värk!“

„Huvitav oleks teda, kuidas näituste tehnika täna vastu peab!“

Kui muuseum lõi uksed valla kell 18 õhtul, siis juba pärastlõunal peeti ERMis külastajate konverentsi, kus tutvustati püsinäituste lugu ning räägiti peatselt avatavast rahvarõivanäituselt. „Konverents näitas, et inimesed on meiega rahul, sest kiuslikke küsimusi ei olnud,“ muigab Pohhomov. „Probleeme ei ole, kõik on jumala hästi! Ei tea, kus ajakirjanikud neid kiuslikke küsimusi leiavad? Aga eks muuseumiöö on meie enda jaoks päris suur katsumus. Huvitav oleks teda, kuidas näituste tehnika täna vastu peab! Kas puutetundlike ekraanide küljes on 10, 250 või 2500 moosist näppu – seal on selge vahe sees!“ Pohhomov lisab, et inimesi, kes enne muuseumiöö tasuta aega muuseumi piletiga külastasid, oli juba üle 700. See oli muuseumirahvale paras üllatus. „Ise mõtlesime, et hommikupoolikul ei tule siia mitte keegi,“ on Pohhomov tulemusega rahul. „Aga ei olnud sugugi nii, et keegi ei tule. Inimesed, paistab, on uue ERMi omaks võtnud, külalisteraamatki, mis praegu kasutusel, on juba kolmas. Välismaalastelt pole seal ühtegi negatiivset arvamust, aga omad ikka leiavad ning kirjutavad: „Käisin kohal, oli täitsa igav!“. Tõsi, samal leheküljel on kirjas teinegi kommentaar: „Esimest korda elus tunnen, et uhke on olla eestlane!“ Arvamusi  on seinast seina!“

Lätlased ja soomlased käivad ERMis eriti hoogsalt

Muuseumiöö on ERMis kui rahvaste paabel: lisaks eesti keelele kostab nii vene kui ka inglise keelt. „Läti ja soome gruppe on meil väga palju, aga mis meid eriti rõõmustab – Eesti venekeelne rahvas on meie muuseumi üles leidnud,“ särab Pohhomov. „Narva kooligruppe ja täiskasvanute gruppe on käinud meil kümnete kaupa. Käisin mõni aeg tagasi Moskvas messil ning kumu ERMist on jõudnud sinnagi – siinsed venelased tunnevad, et ERM on nende muuseum ka. Ilmselt on põhjus selles, et meie näitused ei anna hinnanguid, vaid räägivad muutusest ning muutustel ei ole rahvuse lipikut küljes. Muutused käivad ju meie endi kohta, kuidas tavalised inimesed elavad Eestis omi elusid.“

Sama meelt nagu asedirektor Pohhomov on ka 84aastane Ellen, kes end muuseumiööks varakult kohale sättis. Tuli Tormast Tartusse, et ERMile pilk peale visata. „Ma tahan üldmuljet saada,“ räägib end pidupäevaselt erksinisesse kleiti riietanud Ellen, kes tuli ERMi nostalgiaretkele. „Naudin tänast päeva juba hommikust saati. Loodan et jõuan homme siia tagasi, uurisin juba välja, kus on puhvet ja kus teatrisaal. Kui ERMi ehitati, käisin siin lihtsalt jalutamas. Selle hoone suurus, ma arvan, ei ole midagi üleliigset. Arvan, et see muuseum on väga täiuslik ja hea asi, mida oli meile kõigile väga vaja! Mul on veel täiesti silmade ees see Raadi mõis, kus lapsena Eesti ajal käisin.“

Laupäeva hilisõhtuks oli ERMi Pohhomovi sõnul külastanud 7100 inimese ringis. Katsumuse läbis ERM edukalt.