Elvise jäljendaja esinemas.Foto: AFP / Scanpix
Saund
17. mai 2017, 18:27

ELVIS: mis sai rokimehe kuvandist? (3)

"Iga paksmagu oskab Elvise kostüümi selga ajada ja totakalt pubis sajanaelase eest joriseda," ütleb Guardianile Lee Arthur, kes veab Euroopa suurimat tribuutbändide ja -esinejate agentuuri. See näitab ka laiemat suhtumist Elvis Presleysse, kunagisse seksisümbolisse ja kõige meheliku kehastusse. Kas Elvis on tänapäeval tõesti vaid hale kuju, keda keegi hea sõnaga meeles ei pea?

Elvise kuvand muusikuna on tõsiselt langenud, räägib muusikaprofessor David Hesmondhalgh. Iga muusik, kelle imago saab tema loomingust kuulsamaks, riskib selle kurva saatusega. Kõik teavad, milline oli Elvise soeng, kostüümid, piisaks isegi pelgalt tema äratuntavast siluetist. Aga tänapäeval on teadmised Elvisest kui inimesest seotud põhiliselt sellega, et mees suri tualetipotil, oli ülekaaluline ja kandis tobedat ülikonda, räägib Hesmondhalgh.

Ka Lee Arthur lisab, et hoopis paremini müüvad pidude korraldamisel näitlejad-lauljad, kes etendavad Gary Barlow'd, Michael Bubléd või Michael Jacksonit. Vale-Jacksoni kontserdil saab vähemalt hoogsalt kaasa tantsida ja tema eest on peolised nõus välja käima kaks korda rohkem raha. Liba-Elvis kõlbavat ainult vanamemmedega koos piltidel poseerimiseks.

Mis on kuninga languse põhjuseks? Kunagi tõi ta valgetele mustade muusika - rock'n'rolli ei leiutanud ju Elvis, kuid uutmoodi muusikastiil sai laiemalt armsaks paljuski tänu talle. Tänapäeva põlvkond näeb teda aga mitte niivõrd muusika tutvustajana, vaid lihtlabase vargana. Ebaoriginaalne kopeerija, kes endast andekamatelt laule ja kitarrikäike näppas. 1989. aastal räppis Chuck D ansamblist Public Enemy: "Elvis oli enamikele kangelane, kuid mulle ei tähendanud ta s***agi. Tüüp oli tavaline rassist, niisama lihtne see ongi." Kuigi mustade muusikast laenutajaid oli valgete muusikute seas veelgi, on see kuvand jäänud külge just Elvisele.

Elvis Presley Foto: Vida Press

Ilmselt on Elvise probleem selles, et kuigi ta oskas kirjutada (või taasesitada) üksikuid laule, siis albumite kirjutajana ta nii meisterlik polnud. Beach Boysi "Pet Sounds" või Beatlesi "Sgt. Pepper's Lonely Hearts Club Band" on kriitikute silmis ühed läbi aegade parimad albumid. Oluline on siinkohal just see, et tegu on kontseptuaalsete, terviklike albumitega, mitte lihtsalt mõnest kõlavast laulukesest koosneva kauamängivaga. Elvisel võivad olla legendaarsed laulud, kuid tal jäid tegemata geniaalsed suurvormidest muusikateosed.

Kuigi Elvise comeback 1968. aastal oli igati edukas, siis 1970ndateks aastateks oli ta ilmselgelt vormist väljas. Samuti ei läinud ta ajaga kaasa. Led Zeppelin, Black Sabbath ja isegi kunstipärasusega mitte just hiilgav AC/DC tõid endaga kaasa uue arusaama rokkmuusikast ja sellest, mida tähendab olla osa vastukultuurist, mida rock'n'roll esindab.

Ka Elvise varajane surm (ta suri 1977. aastal 42-aastasena, tõenäoliselt ravimisõltuvusest põhjustatud südamerikke pärast) tähendas, et tema võimalus enda imidž nii-öelda ümber töödelda ei õnnestunud. Kantrilegend Johnny Cash hakkas vanas eas tegema hoopis süngemat ja tõsisemat muusikat, kui nooruses ja sai selle eest ka kaasaegsetelt muusikutelt kõvasti respekti. Elvisel seda võimalust kunagi polnudki... Ja nüüd elab tema mälestus edasi põhiliselt tribuut-klounaadide esitustes ja järjest harvematel rahvapidudel.