Inimesed

Arvo Kukumägi tahtis, et tema matused oleks täis lõbu ja lusti (33)

Evelin Kivimaa, Daniel Veinbergs, Henry Linnard, Rainer Kerge, Kristin Aasma, Greete Kõrvits, 17. mai 2017, 04:00
Arvo KukumägiFoto: Ilmar Saabas
"Ma tahan, et mind pärast surma ära põletataks, roosipuuga. Või tamme või saare või mingi eestimaise väärilisema puuga. Valus tuli, et midagi järele ei jää. Ja tuhk puistataks helikopterilt Setumaa peale," on öelnud näitleja Arvo Kukumägi. Uhke hingega setu, kes läks eile taevastele lavalaudadele.

Arvo KukumägiFoto: Ilmar Saabas

Samal teemal

Vaid 58aastasena surnud näitleja Arvo Kukumägi oli suurejooneline mees. Elulooraamatus "Arvo Kukumägi. Alasti elu", mille Evelin Kivimaa tema sõnade järgi 2009. aastal kirja pani, rääkis ta enda elust nii ausalt ja avameelselt, et see on haruldane.

Ei mingit valehäbi ega tagasihoidlikkust: Kukumägi ehk Kuku rääkis raamatus peale oma saavutuste kinolinal ja teatrilavadel avameelselt ka joomatuuridest ja luhtunud suhetest.

"Ma ei karda surma. Ma võtan seda nagu normaalset asja. Palju sõpru on juba ära läinud. Nad elavad tänaseni mu südames: Jüri Krjukov, Juhan Viiding, Sulev Luik ja paljud teised. Tihtipeale käin kalmistul nendega juttu rääkimas," pajatas Kuku elulooraamatus.

Kuku sündis enneaegsena, seitsmekuusena, kaaludes ainult kilo ja nelisada grammi. Tema ema rääkis, et Petseri sünnitusmajas oli sel päeval sündinud 28 tüdrukut ja üks poiss – Arvo.

Kuku on pärit Setumaalt Litvina külast, mis on Värskast 17 kilomeetri kaugusel. Kooliajal käis Kuku Venemaal külapidudel, teiste noortega kambakesi koos. Teinekord tuli neil ka tagasiteel mitu kilomeetrit venelaste eest ära joosta, muidu oleks peksa saanud. Omal jalal tuldi ikka koju, mõnikord oli kellelgi silm sinine. See kuulus selle kultuuri juurde.

"Ideaalmaastik" tõi Nõukogude Liidu Oscari

Näitlejateed alustas Kuku heleda leegiga. 1982. aastal Tallinnas peetud XV üleliidulisel filmifestivalil hinnati kõrgelt filmi "Ideaalmaastik" (1980), mille eest Kuku sai parima meesnäitleja auhinna ning Peeter Simm parima režissööridebüüdi auhinna.

Kuku mängida oli selle filmi peategelane, kevadkülvi volinik Mait Kukemeri. Kui põllumaa on veel nii märg, et ei kanna masinaidki, kuid rajooni juhtkond nõuab külviplaani täitmist, siis mida peab tegema kolhoosi saadetud nooruke kevadkülvi volinik? Kellel on "õigus"?

"Sain kevadkülvi voliniku rolli pool aastat ette valmistada, sellesse süveneda. Ma ise pakkusin välja sellise liini, et las see volinik olla jalgpallur. Miks ta kogu aeg ainult telefoni otsas ripub ja vingub! Lõppkokkuvõttes on see filmis päris huvitav ja oluline teema," rääkis Kuku.

Kukumägi «Ideaalmaastikus» (1980).Foto: Kaadeer filmist

Kui Kukul ei olnud parasjagu tegemist näitlemisega, siis võis ta vabalt teha remonti või mõnd muud füüsilist tööd.

"Näitlemine on täpselt samasugune töö nagu sõnniku laudast välja viskamine. Mul ei ole seda kompleksi, et ma pean olema näitleja. Võiksin vabalt traktoriga heina kaarutada, olla kaugsõiduautojuht, laduda üles mõne ahju või kamina," kinnitas ta.

"Iga töö on hea, mis leiba annab, eriti kui ma saan olla kino ligi. Mulle meeldib see õhkkond, see aura, see perekond, see üksmeel. Olen olnud režissööri assistent ja operaatori assistent. "Georgi" filmi mu roll sisse ei läinud, aga siis olin lühikest aega seal puusepp, keerasin kruvisid kinni ja ehitasin riietajatele stangesid."

"Ega ma mingi rott ei ole"

Vene ajal tegi Kuku niisuguse nipi, et laskis maksta endale filmihonorari välja üherublaste pakkides. Kui ta sai Tallinnfilmist korraga paar-kolm tuhat rubla, siis oli portfell raha täis.

Kuku on tunnistanud, et tema käes raha ei püsi, läheb kohe lendu. Ta on palju reisinud ja ka riiete ja kõrtsiõhtute peale palju kulutanud.

"Ma ei kahetse midagi. Järelikult pidi nii minema. Ega ma mingi rott ei ole, et pean koguma! Kui mul raha on, siis teen kõigile välja. Teinekord tehakse jälle mulle välja," kõneles Kuku.

"Mingisugune krempel ega varandus pole minu jaoks oluline. Mulle on tähtsad suhted, töö, armastus, lapsed, lähedased, sõbrad."

Koos elukaaslase Marit Meriga oli Kuku koos alates 2006. aasta suvest. "Enne Maritiga kohtumist oli mul korraga kaheksa pruuti. See oli hullumeelsus! Pidin ennast kogu aeg nende vahel jagama. Nendest viis naist olid abielus, ma olin nendele nagu hingeabi," tunnistas Kuku elulooraamatus.

"Marit oli mulle nagu ilmutus. Olin aus ja ütlesin kõigile teistele naistele, et nüüd on lõpp: nüüd on mul üks ja ainumas."

Kuku kinnitas, et tal on Eestimaa pinnal üle tuhande tuttava. Teda võeti kõikjal kui oma. Mõnusasti tundis ta ennast ka lihtsate kalurite ja vanade traktoristide seltsis.

Jonni Kukul jätkus: nii on ta näiteks Lasnamäel kolmandalt korruselt alla hüpanud, kui ta oli luku taha pandud ja võtmed ära võetud, aga tahtis viina järele minna.

"Tundsin viha, et mida, raisk!, mind ei ahelda ükski võim ega ükski vägi. Hüppasin kolmanda korruse rõdult alla, pühkisin selja lumest puhtaks, läksin Priisle poodi ja ostsin pudeli konjakit. Pärast tulin tagasi ja vaatasin jälgi: olin maandunud 30 sentimeetri kaugusele betoonist kanalisatsioonikaevust," rääkis Kuku raamatus.

Setumaal surnuaiale minnes järgis Kuku ikka kohalikku kommet: kallas isale pitsi viina hauaplatsile ning pani emale ja õekesele kommi hauakivile.

"Ma saan sellest tuge, et ma olen nendega, et nad on mulle lähedased ja kallid. Mul tuleb sama teed minna. Oleks väga inetu, kui mind pandaks kompostihunnikusse, ruberoid peale, ja järgmisel kevadel olen tomativäetis," rääkis Kuku.

Kuku soov enda matuste kohta oli uljas, nagu see on talle omane: "Ja et mu matused oleks täis lõbu ja lusti. Ma ei tahaks mingit ulgumist ega võltspisaraid. Pigem olgu tantsu ja tralli, häid jooke ja sööke ja tüdrukud löögu kankaani."

Elukaaslane Marit Meri: praegu ma ainult nutan

Arvo Kukumäe teinepool Marit Meri ajakirjanikuga sügava leina tõttu pikalt vestelda ei soovinud.

"Praegu ei tegele ma vastamisega. Praegu tegelen ainult nutmisega," olid Meri üürikesed, siiski palju pingutust nõudvad sõnad.

Andres Maimik: arvasin, et ta elab meid kõiki üle

Kukumäe sõber ja pikaaegne kolleeg, režissöör Andres Maimik pidi end koguma, et selge peaga sõnu ritta seada. "Ütleme niimoodi, et Eesti kinostaaride seas oli kolm kõrget tippu. Praeguseks on nendest kaks kokku varisenud. Arvo oli üks neist," pihib Maimik.

Andres MaimikFoto: Aldo Luud

Kukumäe iseloomu meenutas Maimik kerge ettevaatlikkusega. "Temaga koostöö oli väga inspireeriv, aga võis olla ka väga väsitav," meenutab ta. "Üks minut Kukumäega koos võis olla intensiivsem kui terve päev ilma temata."

Kukumäe surm tuli vanale sõbrale ja kolleegile välguna selgest taevast. "Tundus, nagu puhas elutung oli mehe teine nimi," ütleb Maimik. "Arvasin, et ta elab meid kõiki üle."

Madis Kalmet: Arvo tegi kõike kirega – nii häid kui ka halbu asju

Arvo Kukumäe sõber juba lavakooli päevilt, lavastaja Madis Kalmet on näitleja surmast löödud. "Kuidas seda nüüd ühe hoobiga öelda," otsib Kalmet esiti õigeid sõnu.

Madis Kalmet ja RomanBaskinFoto: Tiina Kõrtsini

"Ta oli jäägitult aus. Äärmiselt emotsionaalne ja kompromissitu. Mitte ainult minu kursusevend, vaid ka väga hea sõber," ütles näitleja.

Tema sõnul oli Kukumäe tugev iseloom kahe teraga mõõk. "Võib-olla tema heas mõttes äärmuslikud iseloomujooned said talle ka saatuslikuks," tõdeb Kalmet.

"Ta tegi kõike suure kirega. Olgu need siis head või halvad asjad. Igal juhul oli ta inimene, kes jääb südamesse. Ka ajalukku."

Tõnu Oja: Kukumägi sai rahu

"See nüüd Kukumäele ei oleks kõlvanud, kui ma hakkaksin rääkima, et milline ilus ja puhas ja tark ta oli," ütleb koos Kukumäega lavakunstikoolis õppinud näitleja Tõnu Oja. "Mul ei ole temast häbi rääkida nii, nagu ta oli."

"Ta oli tegelikult lavakaski juba täpselt sama, mis ta oli lõpuni välja," ütleb Oja. "Ma ütleks, et selle nimi on ürgne. Ta oli ka ise teadlik sellest, et ta on setu ja ta on metsast ja ta on ürgne."

Tõnu Oja ja Arvo KukumägiFoto: Teet Malsroos

Koolipõlvest mäletab Oja, et kompromissid ei mahtunud Kukumäele hinge. "Mina linnainimesena ütlesin talle, et kallis inimene, nüüd on selline asi, et tuleb see Nõukogude Kommunistliku Partei ajalugu ära õppida ja ära vastata ja siis saab eluga edasi minna," räägib Oja.

"Ei saa! Sellist asja ei saa!" olevat Kukumägi Ojale käratanud. "Selline jama talle südamesse ei mahtunud," ütleb Oja. "Tõetunnetus oli tal algusest peale, aga alkohol oli tal ka algusest peale," möönab Oja.

"Sai nüüd tema maailmast rahu ja maailm temast," ütleb ta. "See pidi ju varem või hiljem juhtuma ja minu meelest juhtus see hiljem."

Peeter Simm: lugu sellest, kuidas mängimist jätta ei tohtinud

""Ideaalmaastiku" ajal oli suurepärane elektripaar Kargi Tõnu ja Kuku," meenutab režissöör Peeter Simm.

"Kõvad töömehed olid nad selles mõttes, et tahtsid ikka teada, keda mängivad – nii et enne võtet tuli täpselt selgeks teha, mis ja kuidas. Me operaator Arvo Ihoga leppisime omavahel kokku ja sõimasime neil hirmutamiseks näo täis, et enne kui "Stopp!" pole karjutud, mängimist jätta ei tohi – ükskõik, mis duubli sees ka ei juhtu, sina elad edasi.

Reet Paavel ja Peeter SimmFoto: Teet Malsroos

Ja siis me vaikselt kasutasime sellist trikki, et teisele partnerile, käesoleval juhul Tõnule, andsime sisse tekstimuutuse. Teises duublis – esimese tegime kindla peale stsenaariumi tekstiga – hakkas Tõnu teist teksti rääkima.

See on see kaader, kus Kuku ärkab hommikul kõhuli maas üsna naturalistlikus esikus. Priimus on laua peal, tuleb Kark, hakkab priimust pumpama, paneb selle põlema, kolina peale ärkab Kuku üles, tõstab silmad. Ja siis tuligi see duubel, mis ongi filmis sees.

Kark ütleb: "Millal sa oma joomise maha jätad?" Kuku karjub: "Mis joomise?" Kark: "No sa käid ju igal hommikul pohmelli välja jooksmas." See reaktsioon, mis Kukul siis on, see, et ta ei saa aru alguses, mida öelda, mis jutt see on niisugune, seda pole ju kuskil kirjas...!

See oli Kukul ju ka teada, et mitte mingil juhul ei tohi püsti karata ja karjuma hakata, et Kark räägib vale teksti. See jäigi väga eheda ja väga elulise episoodina filmi sisse."

Roman Baskin: enesepõletamine maksis kätte, aga ta põles säravalt!

"Selliseid isiksusi on vähe, kes oma olemuselt tõeliselt omanäolised on," räägib lavastaja ja näitleja Roman Baskin. Tema sõnul pole oma nägu just paljudel näitlejatel. "Aga temal oli!" ütleb ta.

"See on väga oluline omadus, näitlejate puhul eriti," räägib Baskin. "See, et ta oli käraka küüsis, on muidugi kahetsusväärne, aga selle eest oli ta üliandekas." Koos Kukumäega näitlemist õppinud Baskini sõnul oli Kukumägi kursuse pesamuna. "Aga juba siis oli temas seda sära näha." Baskini sõnul oli neil Kukumäega elus väga hea klapp.

Roman BaskinFoto: Kalev Lilleorg

"Kui kokku saime, jäime alati väga pikalt vestlema," räägib ta. Baskini sõnul oli Kukumägi elu- ja pullimees. "Aga niimoodi on sageli nendega, kellel tegelikult hing haige on," möönab ta. "Eks see enesepõletamine maksis lõpuks kätte, aga ta põles säravalt ja alati on ju hea mõelda niipidi, et on kihvt, et ta oli."

Rainer Sarnet: Kukumägi oli selline anne, millest jääb tühi koht

"Ta oli andekas," meenutab Arvo Kukumäge režissöör Rainer Sarnet, kes on näitlejaga mitu koostööd teinud – viimati filmi "November" jaoks.

Rainer SarnetFoto: Martin Ahven

"Tema kohta võib öelda, nagu ütles Tarkovski (Vene režissöör Andrei Tarkovski – toim) Jüri Järveti kohta komplimendi, et ta on nagu koer – üliorgaaniline, üliusutav, ükskõik millises rollis, ükskõik millise tekstiga," ütles režissöör Rainer Sarnet ETV "Aktuaalsele kaamerale". "Ta kindlasti oli selline anne, mille kohta jääb tühi koht – ei ole teist sellist Kukut."

Heino Seljamaa: nägin Arvo maja ees kiirabiautot

Näitleja ja lavastaja Heino Seljamaa ei osanud öelda, mis täna meie seast lahkunud armastatud näitleja Arvo Kukumäega juhtus.

"Politsei ütles, et vägivallatunnuseid ei olnud. Rohkem ma ei kuulanud. Me elame lähestikku. Kellaaega ma ei oska öelda, kuskil lõuna paiku, aga nägin tema maja ees kiirabiautot," rääkis Heino Seljamaa, kes nähtu peale sõbra koju kiirustas.

Heino SeljamaaFoto: Helin Loik-Tomson

"Ei tea jah, tal oli väga pikk ettevalmistus oma minekuks," mõtiskles Seljamaa. "Surm fikseeriti alles kuskil tund, poolteist tagasi," rääkis Seljamaa eile õhtul kella kaheksa ajal. "Me ei kohtunud temaga päris tükk aega. Ta helistas mulle sageli ja ma teadsin, et kui ta mulle ei helista, siis ta on audis."

Kersti Kaljulaid: Kuku jääb meie kaasvestlejaks alati

"Kuku ideaalmaastik oli kirglik põlemine, millest me paljud osa saime, aga vähesed lähedalt nägid. Nagu ikka tundlike loojate puhul," kirjutas president Kersti Kaljulaid eile Facebooki postituses, mille pühendas Arvo Kukumäele.

Kersti KaljulaidFoto: Ilmar Saabas

"Mees, kes pakkus tuhandetele rõõmu ja kes soovis lihtsalt, et tema tuhk tuleks puistata Setumaale, seal saab ta siit ilmast läinud sõpradega rääkida. Meie kaasvestlejaks jääb ta alati. Ja metskannikesed õitsevad tema mälestuseks. Hääd tiid!"

Katrin Saukas: setu jäi oma setu karakteri juurde

"Minu kõige toredam kogemus oli see, kui me olime Panso koolis ja meie esimese kursuse erialatööks oli "Romeo ja Julia". Mina läksin Panso kooli õppima lavastajaks, mitte näitlejaks ja see tähendas, et ma pidin tegema nõndaöelda lavastajatööd või repetiitoritööd.

Katrin SaukasFoto: Teet Malsroos

Mina olen pärit Lääne-Virumaalt, mis tähendab [häälduses] rohket kolmandat väldet ja Kukumägi oli rahvuselt setu, kellel on lihtsalt oma keel. Ja siis me saime kokku sellise klassikalise Shakespeare’i teksti peal.

Mina pidin vastutama, et esitus oleks perfektne. Tunne oli see, et pime juhib santi. Ega me siis alguses teadnud, et me ei oska, ainult et kui rütm välja ei tulnud… Kuku oli väga tugeva rütmitundega ja värss eeldab rütmi, aga kui sa ei oska kirjakeelt, siis ei tule rütm välja ju.

Siis me pusisime ikka kahekesi. Olime Kukuga pikalt koos, ta oli minu juures maal külas ja… see oli hästi armas. Me naersime ja jamasime tükk aega.

Mina pidin vastutama, mina pidin õppima eesti keelt – ja muidugi tänu sellele ma õppisingi eesti keele kirjakeele ära ja mul ei ole enam sellega probleeme –, aga setu jäi oma keele juurde, oma setu karakteri juurde ja tegelikult ma olen selle pärast kade tema peale natuke.

Jah, muidugi – jääda iseendaks, see on ikka suur asi. Ma nii väga loodan, et ta inglite juurde saab. Tegelikult juba viimased aastad olid need inglid tal nii lähedal."

Kuku elu verstapostid

9. augustil 1958. aastal sündis Setumaal Litvina külas Nikolai ja Anastassia perre poisslaps ristinimega Innokenti. Passi järgi Arvo Kukumägi. Hüüdnimega Kuku.

1980. aastal lõpetas ta Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri näitlejana.

Aastail 1980–1984 töötas Noorsooteatris, kust vallandati joomise pärast.

Sestpeale oli ta vabakutseline näitleja, kes on keevitanud ennast heleda leegiga Eesti filmiajalukku rohkem kui 40 filmirolliga.

Eraelu on kirju: kaks l­ahutatud abielu, neli last kolme naisega, palju kooselusid.

Allikas: Elulooraamat "Arvo Kukumägi. Alasti elu" (2009), autor: Evelin Kivimaa

Arvo KukumägiFoto: Teet Malsroos

TOIMETAJA

+372 5199 3733
online@ohtuleht.ee

TELLIMINE JA KOJUKANNE

+372 666 2233
tellimine@ohtulehtkirjastus.ee

REKLAAM JA KUULUTUSED

+372 614 4100
reklaam@ohtulehtkirjastus.ee