Arvo Kukumägi tahtis, et tema matused oleks täis lõbu ja lusti (7)

Vaid 58aastasena surnud näitleja Arvo Kukumägi oli suurejooneline mees. Elulooraamatus „Arvo Kukumägi. Alasti elu“, mille ma tema sõnade järgi 2009. aastal kirja panin, rääkis ta enda elust nii ausalt ja avameelselt, et see on haruldane. Ei mingit valehäbi ega tagasihoidlikkust: Kukumägi ehk Kuku rääkis raamatus peale oma saavutuste kinolinal ja teatrilavadel avameelselt ka joomatuuridest ja luhtunud suhetest.

„Ma ei karda surma. Ma võtan seda nagu normaalset asja. Palju sõpru on juba ära läinud. Nad elavad tänaseni mu südames: Jüri Krjukov, Juhan Viiding, Sulev Luik ja paljud teised. Tihtipeale käin kalmistul nendega juttu rääkimas,“ pajatas Kuku elulooraamatus.

Kuku sündis enneaegsena, seitsmekuisena, kaaludes ainult kilo ja nelisada grammi. Tema ema rääkis, et Petseri sünnitusmajas oli sel päeval sündinud 28 tüdrukut ja üks poiss – Arvo.

Kuku on pärit Setumaalt, Litvina külast, mis on Värskast 17 kilomeetri kaugusel. Kooliajal käis Kuku Venemaal külapidudel, teiste noortega kambakesi koos. Teinekord tuli neil ka tagasiteel mitu kilomeetrit venelaste eest ära joosta, muidu oleks peksa saanud. Omal jalal tuldi ikka koju, mõnikord oli kellelgi silm sinine. See kuulus selle kultuuri juurde.

“Ideaalmaastik” tõi Nõukogude Liidu Oscari

Näitlejateed alustas Kuku heleda leegiga. 1982. aastal Tallinnas peetud XV üleliidulisel filmifestivalil hinnati kõrgelt filmi “Ideaalmaastik” (1980), mille eest Kuku sai parima meesnäitleja auhinna ning Peeter Simm parima režissööridebüüdi auhinna.

Kuku mängida oli selle filmi peategelane, kevadkülvi volinik Mait Kukemeri. Kui põllumaa on veel nii märg, et ei kanna masinaidki, kuid rajooni juhtkond nõuab külviplaani täitmist, siis mida peab tegema kolhoosi saadetud nooruke kevadkülvi volinik? Kellel on “õigus”?

„Sain kevadkülvi voliniku rolli pool aastat ette valmistada, sellesse süveneda. Ma ise pakkusin välja sellise liini, et las see volinik olla jalgpallur. Miks ta kogu aeg ainult telefoni otsas ripub ja vingub! Lõppkokkuvõttes on see filmis päris huvitav ja oluline teema,“ rääkis Kuku.

“Ideaalmaastikku” vaadates tõuseb esile noore Kuku puhas ja siiras nägu ja oskuslikult välja peetud pikad mõtlikud pausid. Kuku auhind, mille ta selle filmi eest pälvis, oli Nõukogude Liidus võrreldav Oscari filmiauhinnaga.

Kui Kukul ei olnud parasjagu tegemist näitlemisega, siis võis ta vabalt teha remonti või mõnd muud füüsilist tööd. „Näitlemine on täpselt samasugune töö nagu sõnniku laudast välja viskamine. Mul ei ole seda kompleksi, et ma pean olema näitleja. Võiksin vabalt traktoriga heina kaarutada, olla kaugsõiduautojuht, laduda üles mõne ahju või kamina,“ kinnitas ta. „Iga töö on hea, mis leiba annab, eriti kui ma saan olla kino ligi. Mulle meeldib see õhkkond, see aura, see perekond, see üksmeel. Olen olnud režissööri assistent ja operaatori assistent. “Georgi” filmi mu roll sisse ei läinud, aga siis olin lühikest aega seal puusepp, keerasin kruvisid kinni ja ehitasin riietajatele stangesid.“

„Ega ma mingi rott ei ole“

Vene ajal tegi Kuku niisuguse nipi, et laskis maksta endale filmihonorari välja üherublaste pakkides. Kui ta sai Tallinnfilmist korraga paar-kolm tuhat rubla, siis oli portfell raha täis.

Kuku on tunnistanud, et tema käes raha ei püsi, läheb kohe lendu. Ta on palju reisinud ja ka riiete ja kõrtsiõhtute peale palju kulutanud. „Ma ei kahetse midagi. Järelikult pidi nii minema. Ega ma mingi rott ei ole, et pean koguma! Kui mul raha on, siis teen kõigile välja. Teinekord tehakse jälle mulle välja,“ kõneles Kuku. „Mingisugune krempel ega varandus pole minu jaoks oluline. Mulle on tähtsad suhted, töö, armastus, lapsed, lähedased, sõbrad.“

Elukaaslase Marit Meriga oli Kuku koos alates 2006. aasta suvest. „Enne Maritiga kohtumist oli mul korraga kaheksa pruuti. See oli hullumeelsus! Pidin ennast kogu aeg nende vahel jagama. Nendest viis naist olid abielus, ma olin nendele nagu hingeabi,“ tunnistas Kuku elulooraamatus. „Marit oli mulle nagu ilmutus. Olin aus ja ütlesin kõigile teistele naistele, et nüüd on lõpp: nüüd on mul üks ja ainumas.“

Kuku kinnitas, et tal on Eestimaa pinnal üle tuhande tuttava. Teda võeti kõikjal kui oma. Mõnusasti tundis ta ennast ka lihtsate kalurite ja vanade traktoristide seltsis.

Jonni Kukul jätkus: nii on ta näiteks Lasnamäel kolmandalt korruselt alla hüpanud, kui ta oli luku taha pandud ja võtmed ära võetud, aga tahtis viina järele minna. „Tundsin viha, et mida, raisk!, mind ei ahelda ükski võim ega ükski vägi. Hüppasin kolmanda korruse rõdult alla, pühkisin selja lumest puhtaks, läksin Priisle poodi ja ostsin pudeli konjakit. Pärast tulin tagasi ja vaatasin jälgi: olin maandunud 30 sentimeetri kaugusele betoonist kanalisatsioonikaevust,“ rääkis Kuku raamatus.

Setumaal surnuaiale minnes järgis Kuku ikka kohalikku kommet: kallas isale pitsi viina hauaplatsile ning pani emale ja õekesele kommi hauakivile. „Ma saan sellest tuge, et ma olen nendega, et nad on mulle lähedased ja kallid. Mul tuleb sama teed minna. Oleks väga inetu, kui mind pandaks kompostihunnikusse, ruberoid peale, ja järgmisel kevadel olen tomativäetis,“ rääkis Kuku.

Kuku soov enda matuste kohta oli uljas nagu see on talle omane: „Ja et mu matused oleks täis lõbu ja lusti. Ma ei tahaks mingit ulgumist ega võltspisaraid. Pigem olgu tantsu ja tralli, häid jooke ja sööke ja tüdrukud löögu kankaani.“