Inimesed

Arvo Kukumägi tahtis, et tema matused oleks täis lõbu ja lusti (7)

Evelin Kivimaa, 16. mai 2017 21:12
Arvo Kukumägi 2014. aasta juunis Seto folgil.Foto: Silja Paavle
"Ma tahan, et mind pärast surma ära põletataks, roosipuuga. Või tamme või saare või mingi eestimaise väärilisema puuga. Valus tuli, et midagi järele ei jää. Ja tuhk puistataks helikopterilt Setumaa peale,“ on öelnud näitleja Arvo Kukumägi. Uhke hingega setu, kes läks täna taevastele lavalaudadele.

Vaid 58aastasena surnud näitleja Arvo Kukumägi oli suurejooneline mees. Elulooraamatus „Arvo Kukumägi. Alasti elu“, mille ma tema sõnade järgi 2009. aastal kirja panin, rääkis ta enda elust nii ausalt ja avameelselt, et see on haruldane. Ei mingit valehäbi ega tagasihoidlikkust: Kukumägi ehk Kuku rääkis raamatus peale oma saavutuste kinolinal ja teatrilavadel avameelselt ka joomatuuridest ja luhtunud suhetest.

Samal teemal

„Ma ei karda surma. Ma võtan seda nagu normaalset asja. Palju sõpru on juba ära läinud. Nad elavad tänaseni mu südames: Jüri Krjukov, Juhan Viiding, Sulev Luik ja paljud teised. Tihtipeale käin kalmistul nendega juttu rääkimas,“ pajatas Kuku elulooraamatus.

Kuku sündis enneaegsena, seitsmekuisena, kaaludes ainult kilo ja nelisada grammi. Tema ema rääkis, et Petseri sünnitusmajas oli sel päeval sündinud 28 tüdrukut ja üks poiss – Arvo.

Kuku on pärit Setumaalt, Litvina külast, mis on Värskast 17 kilomeetri kaugusel. Kooliajal käis Kuku Venemaal külapidudel, teiste noortega kambakesi koos. Teinekord tuli neil ka tagasiteel mitu kilomeetrit venelaste eest ära joosta, muidu oleks peksa saanud. Omal jalal tuldi ikka koju, mõnikord oli kellelgi silm sinine. See kuulus selle kultuuri juurde.

“Ideaalmaastik” tõi Nõukogude Liidu Oscari

Näitlejateed alustas Kuku heleda leegiga. 1982. aastal Tallinnas peetud XV üleliidulisel filmifestivalil hinnati kõrgelt filmi “Ideaalmaastik” (1980), mille eest Kuku sai parima meesnäitleja auhinna ning Peeter Simm parima režissööridebüüdi auhinna.

Kuku mängida oli selle filmi peategelane, kevadkülvi volinik Mait Kukemeri. Kui põllumaa on veel nii märg, et ei kanna masinaidki, kuid rajooni juhtkond nõuab külviplaani täitmist, siis mida peab tegema kolhoosi saadetud nooruke kevadkülvi volinik? Kellel on “õigus”?

„Sain kevadkülvi voliniku rolli pool aastat ette valmistada, sellesse süveneda. Ma ise pakkusin välja sellise liini, et las see volinik olla jalgpallur. Miks ta kogu aeg ainult telefoni otsas ripub ja vingub! Lõppkokkuvõttes on see filmis päris huvitav ja oluline teema,“ rääkis Kuku.

“Ideaalmaastikku” vaadates tõuseb esile noore Kuku puhas ja siiras nägu ja oskuslikult välja peetud pikad mõtlikud pausid. Kuku auhind, mille ta selle filmi eest pälvis, oli Nõukogude Liidus võrreldav Oscari filmiauhinnaga.

„Ega ma mingi rott ei ole“

Vene ajal tegi Kuku niisuguse nipi, et laskis maksta endale filmihonorari välja üherublaste pakkides. Kui ta sai Tallinnfilmist korraga paar-kolm tuhat rubla, siis oli portfell raha täis.

Kuku on tunnistanud, et tema käes raha ei püsi, läheb kohe lendu. Ta on palju reisinud ja ka riiete ja kõrtsiõhtute peale palju kulutanud. „Ma ei kahetse midagi. Järelikult pidi nii minema. Ega ma mingi rott ei ole, et pean koguma! Kui mul raha on, siis teen kõigile välja. Teinekord tehakse jälle mulle välja,“ kõneles Kuku. „Mingisugune krempel ega varandus pole minu jaoks oluline. Mulle on tähtsad suhted, töö, armastus, lapsed, lähedased, sõbrad.“

Arvo Kukumägi elukaaslase Marit Meriga.Foto: Arno Saar

Elukaaslase Marit Meriga oli Kuku koos alates 2006. aasta suvest. „Enne Maritiga kohtumist oli mul korraga kaheksa pruuti. See oli hullumeelsus! Pidin ennast kogu aeg nende vahel jagama. Nendest viis naist olid abielus, ma olin nendele nagu hingeabi,“ tunnistas Kuku elulooraamatus. „Marit oli mulle nagu ilmutus. Olin aus ja ütlesin kõigile teistele naistele, et nüüd on lõpp: nüüd on mul üks ja ainumas.“

Kuku kinnitas, et tal on Eestimaa pinnal üle tuhande tuttava. Teda võeti kõikjal kui oma. Mõnusasti tundis ta ennast ka lihtsate kalurite ja vanade traktoristide seltsis.

Jonni Kukul jätkus: nii on ta näiteks Lasnamäel kolmandalt korruselt alla hüpanud, kui ta oli luku taha pandud ja võtmed ära võetud, aga tahtis viina järele minna. „Tundsin viha, et mida, raisk!, mind ei ahelda ükski võim ega ükski vägi. Hüppasin kolmanda korruse rõdult alla, pühkisin selja lumest puhtaks, läksin Priisle poodi ja ostsin pudeli konjakit. Pärast tulin tagasi ja vaatasin jälgi: olin maandunud 30 sentimeetri kaugusele betoonist kanalisatsioonikaevust,“ rääkis Kuku raamatus.

Kuku soov enda matuste kohta oli uljas nagu see on talle omane: „Ja et mu matused oleks täis lõbu ja lusti. Ma ei tahaks mingit ulgumist ega võltspisaraid. Pigem olgu tantsu ja tralli, häid jooke ja sööke ja tüdrukud löögu kankaani.“

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee