Seda muidugi juhul, kui otsuse edasikaebamine ringkonnakohtusse ei too uusi üllatusi kaasa. Miks sellist sammu on veel vaja, teab küllap kõige paremini prokuratuur, ent arvatavasti ei lähe päris mööda pakkumine, et protsessi käigus korduvalt näppe kõrvetanud ja naerualusekski sattunud võim on sunnitud halva mängu juures lõpuni välja head nägu tegema. Kas prokuratuur vajab veel teistki õppetundi, võib selguda aga hiljemalt siis, kui Kender (või keegi teine) saab maha järjekordse teosega, mille ilukirjanduseks nimetamiseks tavalise inimese keel kuidagi ei paindu.
Kui palju kalleid kirjanduskursusi juristid ja neist kinniseks kuulutatud kohtuistungite tõttu vaid süüdistavate blogide vahendusel osa saav Eesti rahvas veel vajavad, ei peaks aga üldse olema arutelu küsimus. Ei olekski, kui seadusandja mõistaks, et karistusõigus ei tohiks olla nii laialivalguv, millele on tähelepanu pööranud mitte ainult Kenderit kaitsma palgatud juristid. Senikaua aga, kuni justiitsminister ei näe põhjust seaduseparanduseks ja teema kõnetab vaid käputäit riigikogu liikmeid, pole paraku lootust, et Kenderi kaasus jääb viimaseks selletaoliseks.
Kommentaarid