Pihlamägi leiab, et Eesti laulus ei peaks tegema säärast momenti, et viimase sõna ütleb ainult rahvas. „Las see viimane sõna jääb ka ikkagi žürii ja rahva ühiseks,“ pakub ta. „Kõikides reeglites on kirjas, et kui punktid on võrdsed, siis loeb rahva punkt. See on õige. Meie häda oli praegu see, et žürii oli suhteliselt eestimaine. Rahvusvaheline kogemus, mis oli Juhan Paadami ajal olemas ja mida me alahindasime, oli teine pilk. Et oleks teisi kõrvu peale eestlaste.“
Aga mis siis sel aastal tegelikult juhtus, et Eesti polnud Eurovisionil hea? „Üks asi on küsitav, kas me suutsime olla head või suutsime olla keskmised,“ ütleb Pihlamägi. „Arvan, et me olime jubedamalt rahul hea lauluga, heaolemisest jäi väheks. Me oleksime pidanud olema väga head. Küsimus pole laulus, vaid numbris. Ei tohi teha suuri muudatusi! Rootsi number oli valmis juba Rootsis, seda vaid täiustati ja lihviti Kiievis. Ei ole vaja seda, et tuleme Kiievisse ja hakkame tegema uut lavanumbrit. Teiseks, kaasa arvatud mina, olime jubedamalt rahul hea lauluga ja arvasime, et see kogu Euroopat köidab. Kahjuks ei köitnud.“
Pihlamägi, vaadanuna punkte, tõdeb, et Lõuna-Euroopa eestlaste vaimustust ei jaganud. „Kusjuures neile see ju kirjutatud oli,“ lausub ta. „Eks see olegi „Verona“ traagika. Ning mida ma kordan – EBU-l õnnestus lõhkuda geopoliitiline mudel. See on komistuskivi, mille taha võib jääda, kuid sealt edasi pääsevadki vaid väga head laulud.“
Kommentaarid