"Jaapanlanna" oli Kiige kirjanduslik kõrvalehüpe (3)

Homme, 14. mail, saanuks Heino Kiik 90 aastat vanaks. Tema romaani "Mind armastab jaapanlanna" esimese raamatu trükist möödub tänavu 30 aastat. "Jaapanlanna" oli – nagu paljud Kiige tekstid – oodatud ja ilmumisega üsna veninud, aga viimaks täkkesse pannud raamat. Lisaks kõigele oli see Nõukogude Liidus – kus seksi teadupärast polnud – väga vabameelne ja erootiline teos.

Kas läheb tüliks?

Raamatu "Mind armastab jaapanlanna" toimetaja Teet Kallas tõdeb järgmist.

"Kiik oli üldse kummaline mees, aga see raamat oli üsna ootamatu käik ka tema poolt. Ta sai mingi nihke või inspiratsiooni tollest päris üürikesest perioodist, kui ta oli Moskvas mingitel kinokursustel – nähes seal ühiselamuelu või võib-olla ka osaledes selles, kuigi ta oli vinge monogaam minu meelest. Aga sealt ta sai vist mingisuguse tõuke.

See "Jaapanlanna" oli Kiigel üks kirjanduslik kõrvalehüpe, mis tundus erandina. Tema "Elupadrik" meeldib mulle ikka palju rohkem.

Nagu ma tean, siis enne mind toimetas "Jaapanlannat" Lembe Hiedel – tema oli kuramuse karm toimetaja, Loomingu Raamatukogu üks tähtsamaid figuure. Ning pärast mind toimetas veel Jaakko Hallas.

Ma lasin oma abikaasal ka romaanile pilgu peale visata ja teda ajasid igatahes mõned asjad naerma. Ei mingit erootikat – lihtsalt muigama pani kirjeldused! Näiteks see: "Naise üsk on Bermuda kolmnurk". Bermuda kolmnurk oli toona jutuaine tõesti, aga see oli Kiigel kohe niisugune avastus! Selle ma kindlasti tõmbasin maha.

Mina kartsin toimetamise käigus kõige rohkem aga Heino iseloomu – et nüüd läheb igavesti jamaks ja tüliks meie vahel.

Tänutäheks reis

Mul oli tol ajal – 1986. aastal – suvila Kiisal ja kuu aega kestis see toimetamine küll. Heino sõitis üle kolme-nelja päeva autoga kohale ning iga kord ma sisimas pingestusin, sest sai ikka terveid lõike maha tõmmatud. Aga Heino jäi kõigega nõusse.

Ta ilmutas oma tänulikkust toimetamisse sellega – autoomanikke oli meie, kirjanike, seas tollal üsna vähe –, et pakkus mulle ja minu perele: teeme ühe reisi, kuhu tahate.

Minu pere oli siis minu naine ja kasupoeg. Oli suvine aeg ja mõtlesime, et miks ka mitte –sõidame Einar Maasiku poole Võrtsjärve äärde. Ilus sõit oli ja ladus jutt oli sõidu ajal ja õhtul Einari juures kaevu ümber.

1987, kui "Jaapanlanna" - raamat viimaks ilmus, muutusid aga kohe muud asjad veel tähtsamaks. Arvatavasti oleks sellel suurem menu olnud – kui oleks Nõukogude võim jätkunud, aga tulid teised ajad ja kirjandus polnud enam tähtis, erootiline romaan üldsegi mitte."

30 aasta tagune erootika
«Juhani pihku satuvad Vaga jahedad kannikad, kerge õueõhu puudet veel enesega kandvad nooruselastsed sepikud. Juhan jääb sinna veidi pidama, karske kargus voolab erkusid kaudu rinda, mingit seletamatut puhtust õhkub Vagast.
Juhan on juba saamas inimeseks.
Mesinestet äratundev mesilane leiab õie.
Vaga tunneb, kuidas Juhan üle tema ihu voogab; suliseb rõõmsalt nagu jaanipäevane oja. Mees tungleb, puksleb õrnalt nagu laps rinda otsides. Naine kuulatab erksalt, et ohjad enese üle käest ei libiseks. Mees otsib, kaevub, juba nõudlikumalt, kuid veel talutavalt, naine allub täielikult mõistuse kontrollile. Mees nõudleb, joobub, sukeldub uima laineisse, tungib edasi, edasi, kaugemale, kaugele, kaugele, lõputusse… Jõgi vonkleb, heitleb; suur jõgi, aeglase mahuka vooluga põhjamaa jõgi heleda taeva all.»

Heino Kiige «Mind armastab jaapanlanna»