Margus Mikomägi „Mina olengi regilaul. Koguja raamat 2015–2016“, Hea Lugu, 2017.
Raamat
11. mai 2017, 08:07

ARVUSTUS | Margus Mikomägi maksab lauldes võlgu

Muidugi on Margus Mikomägi regilaul. Me kõik oleme, tegelikult. Aga tema julgeb selle välja öelda.

Eks see julgus edevusest tule. Mitte-edev mees ju lavakasse ei astu. Margus omal ajal astus. Ei lõpetanud, elu tuli vahele. Kuidas noored lavakatudengid mõni aasta tagasi Marguse kohta Draamafestivali laval ütlesidki? Ahjaa – sada aastat piirituses hoitud Kalju Orro.

Aga teatrit ta tunneb, elu kah – igaüks ei ole olnud näitlemiste ja kirjutamiste vahepeal Saaremaal metsavaht, või töötanud Maarja-Magdaleena kiriku tornimeistrina. Nüüd ta kirjutab sest kõigest. Maksab lauldes võlgu – et ta ei jäänud lõpuni truuks näitleja-, metsavahi, kirikuehitajaametile. Väga hea, et ei jäänud, sest kes sellest kõigest siis praegu kirjutaks?

Juhuse hooleks ei jäta Margus oma viimase teose "Mina olengi regilaul" puhul midagi. Pani tollele alapealkirjaks "Koguja raamat". Sama hästi oleks võinud panna "Tõde ja õigus VI". Või tegelikult "Tõde ja õigus VIII", sest kaks "Koguja raamatut" on ta oma nime all juba ilmutanud, see on kolmas. Kaval trikk. Kui on näha, et pealkiri müüb, tuleb seda ekspluateerida. Ja "Koguja raamat" on pealkirjana olnud kaubastatav mitu tuhat aastat. Või millal see Vana Testament kirja pandigi? Las olla, ei hakka praegu Vello Salole helistama.

Maalehes igapäevast teatripileti- ja suitsuraha teeniva Marguse seekordne raamat koondab ta kahe aasta kolumne, mis on sisuliselt kirjad iseendale. Selle vahega, et teised tohivad ka lugeda.

Lihtsate asjade tõsiseltvõetavalt väljaütlemiseks peab olema sada aastat piirituses hoitud Kalju Orro, näitleja, metavaht, ajakirjanik, kirjanik. Olema vähemalt poolel teel sellele korrusele, kus elavad juba mainitud Vello Salo, aga ka näiteks Fred Jüssi. Nemad võivad öelda, et pole midagi uut siin päikese all – ja me teame, et nad teavad, millest räägivad; et öeldu pole edev väljend, vaid tõde.

Me Margusega ajame Facebooki kaudu juttu enamasti hommikuti. Siis on aistingud selgemad. Regilaulu-raamatut soovitangi hommikuteks. Loed netist ära päevahoroskoobi, lahendad samas sudoku ja enne tööle asumist neelad alla peatüki Marguse raamatust. Siis lähed sirge seljaga päevale vastu – teades, et kõik pole kaugeltki kadunud.

Tegelikult peaks olema selle raamatu pealkiri „No tere hommikust, Margus“. Aga ei ole. Äkki Marguse järgmise oma on.