"Väikeste hiiglaste" võidumehe Oliveri ema lubab, et Eesti rahvas veel näeb ja kuuleb kuldsuud! (211)
"Väikeste hiiglaste" finaalsaates osalesid Danieli Dream Team ja Inese Imelised. Oliver sai finaalsaates korraks proovida näitlejarolli, tehes oma kõige lemmikumat rolli: näidendist "Armastus kolme apelsini vastu" tuntud Pantalonet. Roll tuli poisil nii hiilgavat välja, et kohtunik Ott Lepland nimetaks aasta meelelahutajaks just Oliveri.
Oliveri ema Reet Kõvask, kes igas saates Oliverile koos tema õega kaasa elamas käis, rääkis, et saate võit tuli neile muidugi suure üllatusena. "Täpselt nii nagu igale teisele televaatajale, nii nagu välja hõigati, saigi oma rõõmu jagatud," rääkis ta.
Finaalsaade oli juba varasemalt ette salvestatud, koos kahe võimaliku lõpuga, kuna võitja valisid pühapäeval telefonihääletuse teel televaatajad. Võidu välja kuulutamist vaatas Oliveri pere televiisorist. "Ikka kodust telekast jah, nii nagu kõik televaatajaid said teada, nii saime ka meie," ütles Reet.
Muidugi oli Oliver enda tiimi võidust kuuldes väga õnnelik, lausa nii õnnelik, et hüppas rõõmust vooditel!
Muidugi tähistati rõõmsat sündmust perekeskis. "Tähistasime jaa, meil oli Tomi ja Jerry šampus kapis. Ja sama rõõmsalt oleks tähistanud ka teist kohta. Juba finaali jõudmine oli meie jaoks võit," sõnas Oliveri ema.
Siiski on Oliver ja Reet ka kurvad, et saade nüüd läbi sai. "See oli niivõrd tore saade. Väga hea meel, et me saime millegi nii suure ja toreda loomise juures olla," sõnas Oliveri ema, kinnitades, et kindlasti jäädakse ka saate teiste osalistega suhtlema.
Võitjate auhinnaks on 10 000 euro suurune stipendium, millega võidutiimi talendid enda andeid edasi saavad arendada. Mida Oliver võidurahaga pihta hakkab, ei ole veel täpselt selge, kuid üks mõte on juba kindlalt paigas.
"Ainuke, mis on kokku lepitud, et me ostame tõesti väga kvaliteetse ja väärt viiuli. Sest see on koht, millega ta edasi liikuda tahab. Muud ei ole veel midagi mõelnud," rääkis Reet.
Oliveri elu käib praegu tuttavat rada ning poiss käib ikka lasteaias edasi.
"Oliver on lasteaias hetkel, täpselt nii nagu ikka. 31. mail lõppeb, teistel on nädal veel koolis, aga tema lõpetab 31. mail ja siis jääb suvepuhkusele kolmeks kuuks," rääkis Oliveri ema Reet.
Kusjuures lasteaed tegi Oliverile saate võidu puhul ka kingituse.
"Lasteaia poolt kingiti mälestuseks meie "Väikesele hiiglasele" "Mooni talurahva tähtpäevik". Meile raamatud meeldivad, meie ikka loeme seda!" kinnitas Reet.
Tavapäraselt Reeda arvates enam nende elu edasi minna ei saa. "Ma arvan, et isegi kui me seda tahaks, siis väga võimalik see ei ole," naeris ta.
Televaatajate rõõmuks lubab Reet, et "Väikesed hiiglased" Oliveri viimaseks tähelennuks ei jää. "Muud ei ütle, et te veel kuulete Oliverist. Eesti rahvas kuuleb veel ja näeb veel Oliveri!" lubas ta.
Kas niisugust saadet teha või mitte, on iseasi. Aga tehtud ta sai ja näha sai üllatavalt palju andekaid noori talente. Pole üldse õige võrrelda, kumb oli parim - see või teine. Lapsed ise üksteist niisuguse pilguga ei vaata nagu täiskasvanud, et näe, ma tegin sulle ära. Tublid olid kõik esinejad, ka need, kes oma tiimiga välja langesid.
Oliveri ja Ingmari ei saagi võrrelda, neil ju märgatav vanusevahe ja ettevalmistusaeg. Ingmar mängib mitmendat aastat pilli, Oliver pole niisugust ettevalmistust lihtsalt jõudnud saada.
4-aastase kohta aga on ta hea esinemisjulgusega, selge ja ladusa väljendusoskusega, kiire taibu, mõtlemise ja mäluga ning need spontaansed, nutikad ja loogilised arvamusavaldused näitavad, et poiss on igati tasemel oma vanuses. Pole mõtet oletada ega kraaksuda õnnetust lapse tuleviku suhtes, laske väikesel inimesel kasvada. Ka Ingmarile edu oma annete arendamisel. Edu kõikidele tublidele lastele! Ja täiskasvanutele rohkem heatahtlikkust ja mõistlikkust, kes oma tegude ja arvamustega laste tulevikku kujundavad.
tegemist on tüüpilise vanemate inimeste seltsis liiga tihti viibiva väikese lapsega .. kellele on külge jäänud nende kõnepruuk - MIS muuseas ei sobi selles vanuses lapsele absoluutselt! See on võigas, kui nii väike laps kannatab sellise lobapidamatuse all ja paiskab kõik välja mis sülg suhu toob. Oleks veel tegu targa jutuga, kuid see laps meenutab mulle minu gümnaasiumi aastatest neid omast arust 'populaarseid' poisse, kes PIDID iga tund mingeid kohatuid ja tihti mõttetuid nalju tegema... nad ise arvasid, et see on naljakas, aga teistele käis see närvidele! sama lugu on selle lapsega!
talent, taip ja "kuldne suu" on kõik ilmselged liialdused! pigem haiseb siin selle järele, et tollel poisil lastakse kodus kõike öelda ja vanemad kiidavad ja naeravad tema totrate naljade üle mis tekitab lapsele delusiooni, et ta ongi "imelaps".