Üritused

Ukraina sisepõgenik ja veteran räägivad sõjast ning Eurovisionist

Glamuurse Eurovisioni võõrustajamaa tume pool: sõda Ida-Ukrainas lõhub perekondi ja inimhingi (26)

Gerly Mägi, Ukraina, 9. mai 2017 18:03
Foto: Gerly Mägi
Sel ajal, kui Ukraina pealinnas Kiievis peetakse üleeuroopalist laulupidu, käib riigi teises otsas juba neljandat aastat sõda. Konflikt, mille kannatajad ei ole ainult sealse piirkonna elanikud, vaid ka need, kes rindele läinud või hoopis sõja eest põgenenud.

Kiievist (Eurovisionist) 265 kilomeetrit edela suunas asub Vinnõtsja linn, mis rahvaarvu poolest on Tallinnast veidi väiksem ning kus asub Suurest Munamäest pea 40 meetrit kõrgem televisioonitorn. Selles linnas elab juba kolm aastat Dmitro, üks paljudest Ukraina sisepõgenikest. Ukraina valitsus on andnud sisepõgenike arvuks 1,6 miljonit inimest.

Samal teemal

„Elasime enne Donetskis koos perega. See on minu sünnilinn. Meil oli seal maja – meie ilus kodu –  ja natuke maad. Aga kui seal asi pihta hakkas, siis kolisime naisega ära,“ selgitab ta. „Kui aus olla, siis ta hakkas kartma. See oli lihtsalt õudne, mis seal toimus… raske on kirjeldada," otsib ta sõnu.

„Kujutad ette, me jalutame naisega kirikusse, vastu tuleb purupurjus mees ja lohistab oma automaati rihmast mööda asfalti enda järel,“ räägib ta kätega hoogsalt žestikuleerides. „Seal antakse igale inimesele relv kätte, kõik, kes tahavad tõestada, kui kõvad mehed nad on," ohkab ta.

Kotte hakkasid nad abikaasaga pakkima aga teisel põhjusel. „Meie kõrval majas lasti üks mees lihtsalt oma korteri ukse peal maha. Kas sa kujutad ette? Sulle tulevad ukse peale need –  kuidas nüüd viisakalt öelda – vene võimu pooldajad ja lasevad su mitte millegi eest maha. Ainult sellepärast, et sa ütlesid midagi, mis neile ei meeldinud, või su nägu ei meeldinud.“

Tegelikult Dmitro ei kolinud. Ei saa nimetada kolimiseks, kui mees jättis päevapealt maha oma maja, haaras tähtsamad asjad ja abikaasa ning sõitis Donetskist minema. „Mu kaks poega jäid maha,“ ütleb ta vaikse häälega, võtab taskust rahakoti ja kougib sealt noormeeste pildid. „Ma pole nendega juba poolteist aastat suhelnud…“

„Ega ma siin sellest tegelikult rääkida ei julge,“ muutub mees ühtäkki kahtlustavaks ning vaatab ümberringi. Hingab siis sügavalt ja jätkab: „Nad muutusid venemeelseteks. Üks kolis Moskvasse, teine haaras relva. Ebareaalne, kuidas teda survestati,“ räägib ta vaevukuuldaval toonil.

„See pole ainult meedia. Sõbrad, kool, hirm – kõik mõjutavad,“ selgitab Dmitro. „Ma ei saa sellest aru… niimoodi Ukrainat reeta. Kusjuures minu ema oli venelane, isa ukrainlane, aga meie perekonnas kõik olid patrioodid.“

„Ma elasin Donetskis paremini, aga pole hullu, vähemalt sain siin metallitehases tööd,“ räägib ta ja lisab, et süda valutab tal hoopis muu pärast. „Ma ei tea, kas näen oma poegi veel kunagi. Olen juba 65-aastane.“

Napp eluga pääsemine sõjast

Kiievile pisut lähemal, vaid 77 kilomeetri kaugusel on Fastivi linn. Nagu Pärnu, umbes 50 000 elanikuga. Seal elab Igor, mees, kes on Ida-Ukraina sõjas ka ise püssi kätte võtnud. „Läksin enam-vähem kohe, kui sõda algas. Pikalt ei mõelnud, aga mis siin mõeldagi? See on ju minu kodumaa, minu Ukraina!“

Küsimuse peale, mida arvavad maha jäävad perekonnad, kui isa ühel hetkel vabatahtlikult lahkub, kortsutab mees kulmu ja tõstab häält: „Sa teed seda oma laste pärast, et neile jääks vaba Ukraina, ja perekonnad saavad sellest väga hästi aru.“

Igor viidi Makarivkasse, see on Krimmi lähedal, kui Odessa suunas vaadata. „Võitlesin seal poolteist aastat, aga siis…“ katkestab ta lause ja vajub kaugusse vaadates mõttesse, „ärme räägi sellest parem!“

Nukra ilmega pöördub ta teisel pool aeda mööduva naabrimehe poole ja vahetab temaga ukraina keeles paar lauset. Naaber imestab eestlasi nähes, muutub kaugeid külalisi pingsalt vaadates silmnähtavalt elevaks ning lahkub siis heatujuliselt lehvitades.

Väikese pausi järel istume laua taha ja Igor jätkab siiski pooleli jäänud juttu. „Arvati, et ma sain surmavalt haavata. Keegi ei teadnud minust pikka aega mitte midagi. Kõik arvasid, et ma olen surnud.“

Mees ohkab raskelt, tõuseb püsti ja vaatab jälle üle aia, kust paistab mõnekümne meetri kaugusel surnuaed. „Mu pere ei teadnud, kus ma olen. Aga ma paranesin sel ajal. Ma ei tea, kus kohas, ma ise ei mäleta, aga näed, siin ma olen. Elus ja terve.“

 „Muide, meiega olid eestlased ka, väga toredad poisid, mulle nad väga meeldisid! Nad tegid meile väljaõpet koos leedukate, ameeriklaste ja kanadalastega,“ meenutab Igor ning naeratab esimest korda kogu vestluse jooksul.

„Kanadast on pärit ka meie uuemad vormid, need on lukuga ja väga heast materjalist. Tulge kaasa, ma näitan!“

Igor ees, mina järel läheme garaaži. Väikestel tellistest garaažil pole aknaid ja vist tuldki. Ruum on imepisike, aga seinal, au kohal, on embleemiga Ukraina lipp. „See on meie pataljoni märk,“ ütleb mees uhkelt.

Samal ajal kohmitseb ta tagumises seinas riiuli juures ja tuleb sealt khakikarva digilaiguga vormi ning ulatab selle. Vormi paks lõhn on nagu välitelgil, sellest õhkub niiskust. „Vabandust, see on mul pesemata,“ tunneb ta järsku uhkuse asemel piinlikkust. „Teie vormid on rohelised, jah?! Sellised euroopalikud… Võib-olla saab meist ka kunagi Euroopa.“

Kiievisse sõit on luksus

 „Ah, eks ta on üks püüdlemine olla Euroopa moodi,“ arvab Donetskist põgenenud Dmitro Eurovisioni lauluvõistlusest. „Hea küll, eks riik teenib ju selle pealt, et rahvas tuleb siia ja siis ostetakse-tarbitakse, aga see raha ei lähe lihtrahvale, vaid oligarhidele. Meil siin ei ole sellest midagi.“

Dmitro lisab, et Ukraina võidu üle oli rahval küll hea meel, ent suurt Eurovisioni vaimustust see inimestes siiski tekitanud pole. „Aga äkki toob meile natukene kuulsust juurde, see on ju ikka tore.“

Kuigi Kiievisse on ühe tunni tee, ei tea ka Igor kedagi, kes lauluvõistlust vaatama sõidaks. „See on ju meeletult kallis! Mu naabrimees on paar korda elus üldse Kiievis käinud. Rahvas ikka vaatab, kuidas ära saaks elada. Selline meelelahutus on täielik luksus.“

Tänavust Eurovisioni on saatnud suur skandaal seoses Venemaa kõrvale jäämisega lauluvõistluselt. Igori sõnul on kogu kära ülepaisutatud, sest on loomulik, et iga osaleja peab järgima korraldajariigi seadusi. „Venelased teavad meie seadusi. Nad teavad, et kui sa oled Venemaa kaudu Krimmis käinud, siis see on seadusevastane ja sind ei lasta enam mitte kunagi Ukrainasse.“

„See oli puhas provokatsioon valida Samoilova esindama. Nad tahtsid näha, kuidas ukrainlased reageerivad sellele,“ sõnas ta. „Otsus on absoluutselt õige, et teda siia ei lasta. Sellisele provokatsioonile ei tohi järele anda!“ on mees veendunud.

Julia Samoilova külastas Krimmi 2015. aastal ilma Kiievi ametivõimude kooskõlastuseta. Lauljanna jaoks tähendab see aga sissesõidukeeldu Ukrainasse, mistõttu ei saa ta ka tänavusest Eurovisioni lauluvõistlusest Kiievis osa võtta. Kuigi Euroopa Ringhäälingute Liit pakkus Venemaale võimalust esineda satelliidi vahendusel, loobusid nad üldse osalemisest.

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee