Üritused

LAURA JA KOIT KIIEVIS: meil on 14tunnised päevad ja vahepeal polnud võimalust isegi süüa (12)

Katharina Toomemets, Kiiev, 9. mai 2017, 15:58
IMELINE DUO: Laura ja Koit on imeline duett nii laval kui ka lava taga. Fotograafile poseerides arvestavad nad alati teineteisega ja moodustavad suurepärase koosluse, mis igal pool töötab.Foto: Geidi Raud
„Ma tunnen, et Eurovisionil on küll üks võitja, kuid ma ei tunneta, et see on võistlus – et me läheme nüüd barrikaadidele ja võistleme, kes parem on,“ sõnab Laura Põldvere Eurovisioni kohta. „Mina küll tunnen! Eurovision on ikka nagu olümpiamängud,“ ütleb seepeale Koit Toome.

Eesti eurodelegatsioon saabus Ukraina pealinna Kiievisse möödunud nädala teisipäeval ning lauljad ütlevad nagu ühest suust, et see aeg on olnud mõnusalt intensiivne. „Lisaks trallile oleme saanud nautida ka väga head Ukraina toitu. Kõht on täis, oleme kergelt väsinud, aga rühime edasi,“ muigab Laura. „See on ilmselt intensiivseim nädal mu elus, ma ei hakka saladust tegema,“ ütleb Koit esimese nädala kohta. „Meil on 14-tunnised päevad ja vahepeal polnud võimalust isegi süüa. Ei saaks öelda, et see just puhkusereis on,“ muigab ta. Söömisest rääkides – Koit võttis end aasta algul korralikult kokku ja kaotas veebruarikuiseks „Eesti lauluks“ kehakaalust lausa kümme kilo! Ühe kuuga. „Vastab tõele. Jõin rohelist teed ja vett, loobusin alkoholist, lihast, riisist, kartulist, pastast ja veel mõnest asjast. Praegu tunnen end tunduvalt paremini kui aasta alguses.“

Samal teemal

Koitu toetavad Kiievis lisaks delegatsioonile ka elukaaslane Kaia Triisa, kes hoolitseb meie lauljate meigi eest, ja 15. aprillil sündinud pisipoeg Richard.

Kaasa tuli ka Koidu ema, kes aitab last hoida. Nüüd ütleb Koit, et poeg on euromöllus kenasti vastu pidanud. „Ega muidu poleks see võimalik olnud, kui mu ema poleks tulnud meile appi last hoidma. Mina näen last kahjuks ainult öösiti, kui me lõpuks hotelli jõuame.“

Laura ütleb, et kogu euromelu ja inimesed on väga ägedad, kuid ägedaimad hetked on neil ilmselt veel ees. „Eelviimastena võistluspaika proovi tegema minnes on suurem osa esinejaid juba ära läinud. Hea rahulik on – me lahkume tavaliselt hallist viimastena ja alles on ainult töötajad.“

Koidu sõnul oli pühapäeval toimunud avatseremooniale eelnenud punase vaiba üritus päris huvitav. „Oscarite jagamisele iga päev ei satu, see oli sarnane,“ sõnab ta ja lisab, et pisut üle 250 meetri pikkust punast vaipa läbida oli tükk tegemist. „Olime seal umbes paar tundi, ega me kella ei vaadanud. Ajataju kaob siin täiesti.“

Põhiline küsimus: mis on teisiti?

Toome ja Põldvere mõlemad on Eurovisionil juba käinud – Koit aastal 1998 Birminghamis ning Laura aastal 2005 Kiievis. Muidugi ei saa jätta küsimata põhiküsimust: mis on erinev? „Kõige suurem erinevus on see, et ma olen 12 aastat suuremaks saanud,“ muigab Laura. „Ma ei taha öelda, et täiskasvanuks saanud, sest pisike lapsikuselement tuleb endas säilitada ja see on alles. Mul ilmselt nii palju erinevusi pole kui Koidul, kuid see on küll teistmoodi, et toona ei kasutatud kõrvamonitore. Vähemalt meil neid küll polnud,“ räägib ta ja lisab, et tänapäeval oleks ilma kõrvamonitorideta lavale minek mõeldamatu. „Lisaks on praegu kõik sotsiaalmeedia tõttu palju intensiivsem. Seegi annab suure koormuse juurde.“ Koit nõustub. „Jah, kui vanasti tegid RTL ja mõned suuremad telekanalid lugusid, siis praegu on sadu portaale. Igaüks võtab mingi osa ajast ja esinejana ei taha kedagi ignoreerida, vaid tahaks kõigile vastu tulla. Vahel Mart Normet hüüab kõrvalt: „Üks minut veel!““ naerab laulja.

Enne Õhtulehte andsid Laura-Koit just intervjuud Itaalia väljaandele ning lauljad olid väga õnnelikud, et saavad lõpuks eesti keeles rääkida. „Jutt voolab ladusalt,“ sõnab Laura. Intervjuusid on nad andnud tohutult palju. „Me isegi ei hakka üritama kokku lugeda. Kui möödunud laupäeval toimus põhjamaade pidu Nordic Night, hakkasid intervjuude tegijad juba korduma ja tulid jälle uurima: „Kuidas teil nüüd läheb? Kuidas nüüd tunne on?““ muigab Laura. Koit lisab, et paljud ajakirjanikud on neile juba nägupidi tuttavad ning üksteist teretatakse nagu vanu sõpru. Mis on aga kõige sagedamini küsitud küsimus? „Kolm põhilist küsimust on: „Mis tunne on? Millised on teie ootused? Te olete Eurovisionil teist korda – mis on teisiti?““ paljastab Laura. „Põhiline ongi, jah, see, et kõik teavad, et me oleme teist korda,“ lisab Koit.

Eile peeti maha Eurovisioni esimene poolfinaal, Eesti astub võistlustulle juba homme. See aga tähendab, et täna-homme veedavad Koit ja Laura pikad päevad võistluspaigas, et viimased proovid teha. Esmaspäeval käidi Eesti saatkonnas ning eilne päev jäeti täielikult vabaks, et lauljad saaksid end välja puhata.

Lava meeldib Laurale ja Koidule väga. „Ma olen ka varem öelnud, et see on väiksem kui „Eesti laulul“ ning paljud ongi imestunud, et lava pole nii mastaapne. Ka saal pole suurhallist palju suurem.“ Koidu arvates polegi eurolaval ja „Eesti laulu“ laval erilist vahet. „“Eesti laulu“ produktsioon on viimastel aastatel nii vingeks läinud, et kõik lähebki samas rutiinis edasi. Meil pole Eestis midagi häbeneda.“ Eurolava erineb selle poolest, et seda katavad suured LED-ekraanid. „Mulle isiklikult on see harjumatu. Ma ei ole kunagi LED-põrandaga laval esinenud ja silme ees hakkab virvendama, kui jalge all pidevalt liigub ja pead laval oma punkti üles leidma.“ Muidugi on erinevus ka see, et Eurovisionil on kordades rohkem kaameraid. „Oojaa! Kaameraid on palju – vaatad ühes suunas ja enam-vähem tead, et seal peaks olema umbes kolm kaamerat, siis otsid oma punase täpikese üles,“ naerab Koit.

Eurovision on siiski lauluvõistlus – keegi saab hinnalise võidukarika ning keegi peab võtma vastu tõdemuse, et jäi viimaseks. „On küll üks võitja, aga mina ei tunneta, et see on võistlus,“ sõnab Laura. Võistlusmoment lahtub tema jaoks juba seetõttu, et kõik artistid ei saa laval teha täpselt seda, mida nad tahavad. „“Eesti laulu“ finaalis oli väga äge see, mida kõigi lauludega tehtud oli. Siin on paraku nii palju riike ja kõik visuaalsed lahendused peab ära jagama. Kui meie tahame mingit kaameranurka, aga paljud riigid on seda juba kasutanud, siis meie seda enam ei saa.“

Koit see-eest tunnetab võistlusmomenti väga. „See on ikka nagu maailmameistrivõistlused või olümpiamängud. Kõik riigid on kokku tulnud, vahetavad elementaarseid viisakusi: „Teil on nii kena laul. Aitäh, teil ka.“ Tegelikult sa tajud aga, et kõik on siin oma asja eest väljas ja saavad aru, et paari päeva pärast läheme me lavale ja mõned saavad edasi, mõned ei saa. Mingi vibra ja ärevus on ikka kogu aeg kuklas.“

MUST PINTSAK: Koidule prooviti selga erinevaid materjale ja värve, kuid lõpuks jõuti järeldusele, et must kašmiirpintsak on parim valik Laura valge kleidi kõrvale.Foto: Andres Putting/ eurovision.tv

Mida Koit lõpuks laval kannab?

Möödunud nädala kolmapäeval tegid eestlased Kiievis esimese lavaproovi ja siis kandis Koit kaht kostüümi – beeži ülikonda ning nahktagiga kostüümi. Laupäevases teises lavaproovis oli tal seljas aga hoopiski must pintsak. Mis ta siis lõpuks selga paneb? „See nahktagi polnud tegelikult minu omagi, vaid ühe Rootsi tüübi oma. Tore, et see sai nii palju vastukaja, kuid see polnud mõeldud esinemiskostüümiks,“ sõnab Koit. „Proovisime erinevaid materjale ja värve, mis Laura kleidi juurde koos valguse ja kõigega sobida võiks. Lõpuks jõudsime aga ikka tagasi sinna, kust alustasime – panen selga musta kašmiirpintsaku. Mina olen tume, Laura on hele. Nii tuleb kontrast välja.“

KURIKUULUS KLEIT: Laura julge lõhikuga punane kleit teenis nii kiitust kui ka laitust.Foto: Andres Putting/ Ekspress Meedia

Laura: valin kleite selle järgi, milles end hästi tunnen

Punasel vaibal uuriti Lauralt, mida arvab ta Šveitsi eurolaulja palju furoori tekitanud kollasest kleidist, mispeale Laura sõnas, et artist peab end riietes lihtsalt hästi tundma. „Alati on keegi, kellele ei meeldi. Üks ütleb, et vaimustav, teine ütleb, et pole. Kolmas arvab, et võinuks kanda „Eesti laulu“ finaalikleiti, neljanda jaoks oli see õõvastav.“ Laura ütleb, et arvamusi on erinevaid, kuid valida tuleb lõpuks see, milles end hästi tunned. Põldvere lavakleidi alaseljale on pärlitega tikitud kiri Estonia. „See oli Kristina Viirpalu idee ja minu meelest väga armas.“

LIIGA UHKE KLEIT: Esmaspäeval Kiievis Eesti saatkonnas käinud Lauri rikkus etiketti, rääkis etiketikoolitaja Inge Ojakäär Publikule. Laura enda disainitud sügava dekoltee, julge lõhikuga ja maani slepiga kleit olevat liialt uhke päevase saatkonna ürituse jaoks. Foto: Kristjan Lepp/ Kroonika

Laura uhked kleidid on siiski vastakaid arvamusi tekitanud. Sügava lõhikuga ja maani slepiga kleit, millega Laura käis esmaspäeval Kiievis Eesti saatkonnas, minevat vastuollu etiketiga, rääkis etiketikoolitaja Inge Ojakäär Publikule. "Päevaste vastuvõttude reegel on päevane kleit või kostüüm. Pidulikkuse aste sõltub sündmusest ja kellaajast,” ütles Ojakäär, et uhke tualett ei sobinud päevasele saatkonna vastuvõtule. “Plusspunkte oleks pigem andnud lihtne kleit, seda enam, et Laura kannab tõesti kõik riided hästi välja."

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee