Mehed arutlesid emadepäeva eel lähisuhtevägivalla üle (14)

Perevägivalla juhtumite arv Eestis on talumatult kõrge. Sotsiaalkindlustusameti statistika kohaselt pöördus mullu ohvriabi poole üle 6400 inimese, neist 68% olid perevägivalla juhtumid ja valdav osa abi otsijatest olid naissoost.

Spetsialistide sõnul on see vaid jäämäe tipp ning vägivalda, sealhulgas vaimset, on meie ümber oluliselt rohkem, kui see ametlikus statistikas kajastub või kõrvalseisjad märkavad.

Seejuures õigustavad vägivalda ühiskonnas mitmed levinud müüdid – leitakse, et naine ise provotseerib meest oma pideva virisemisega ning perevägivald on pigem elukaaslaste omavaheline asi ja vägivalla ohver ise süüdi, kui ei suuda vägivallatseja juurest lahkuda ja elu otsast alustada. Kuid kas see ikka on nii?

Pereterapeut ja vaimulik Naatan Haameri sõnul peab ühiskond mõistma, et perevägivald ei ole ainult ühe pere probleem vaid ulatub palju kaugemale ning kõige hullem selle juures on poolte vastandamine – naised meeste ja mehed naiste vastu ning igasugust ohvristamist tuleks vältida.

„Mina ei tahaks näha naist ohvrina vaid terve, sõltumatu, iseseisva, toimetuleva inimesena,“ ütleb Haamer. „Minu soov oleks mõelda selle peale, et meist ei pea keegi olema ohver, ohvril pole väljapääsu, tal pole jõudu – vastupidi, meil on vaja sisendada, et sa ei ole ohver, saad hakkama.“

Et vägivallatsejaks võib saada ka lapsena lilledega rääkiv ja neile pai tegev ning kiusamist mitte salliv inimene, teab endine narkosõltlane ja kurjategija, praegu kogemusnõustajana tegev Immanuel Volkonski, omast kogemusest.

„Kaklustest said sihipärased röövimised, kus ohvri peksmine oli alati reegliks ja sageli ainus põhjus. Valus ja häbi tunnistada, aga aususe mõttes – mulle meeldis seda teha. Ma nautisin seda põnevust, üleolevust, adrenaliini,“ meenutab Volkonski möödunut.

Volkonski ütleb, et on end hiljem analüüsinud ning mõistnud, et teda muutis selliseks hirm – hirm olla tõrjutud ning see sai alguse juba lapsepõlves, mil ta ühest küljest kartis koolikiusajaid, kuid teisalt kadestas neid, sest neid pealtnäha austati.

„Minu sisemised väärtused ei pidanud kiusamist õigeks – alguses elasin passiivselt kaasa, ei astunud enam vahele ja lõpuks harjusin sellega ära. Alguses oli valus ja kahju, varsti ükskõik, naerad kohusetundest kaasa, sealt edasi – hakkasin ise tegema, kadus kaastunne,“ ütleb Volkonski. „Tegelikult on tõeliselt kõvad mehed need, kes käituvad õigesti.“

Olümpiavõitja Jaak Uudmäe pälvis kuulajate suure poolehoiu ning kõne lõppedes kostus saalist hõikeid: „Korrata, korrata!“

Uudmäe ettekanne kandis pealkirja „Mida teha, et elufookus käest ei läheks?“ ja ta tegi seal nalja selle üle, kui veidralt kõlab see, et tema elu fookuseks on kolmikhüpe.

Teiseks ja kolmikhüppest mitte vähem oluliseks fookuseks peab Uudmäe enda abielu, mille saladus peituvat suulises abielulepingus.

„Ütlesin, et mina tema juurest ära ei lähe, aga tema võib minu juurest ära minna, kui selleks on hea põhjus. Sellise mõistliku etteteatamisajaga muidugi – kolm nädalat,“ kirjeldab Uudmäe lepingut ja lisab, et pärast seda muutus naine palju ja suhe läks hoopis paremaks.

Paneelidiskussioonil arutlesid piiskop Einar Soone, Siseministeeriumi korrakaitse- ja kriminaalpoliitika osakonna juhataja Veiko Komusaar ja kirjanik Mihkel Kunnus.

Kunnus leidis, et vägivallavaba perekond tänapäeva Eesti ühiskonnas on utoopia ning probleemide ärahoidmiseks ei tohiks liiga vara abielluda ja kui on vaja abi otsida, ei tohi olla häbistruktuuri.

Komusaar usub, et kui perevägivald jõuab juba kriminaliseerimiseni, oleme abi andmisega natukene hiljaks jäänud. Soone usub, et abi vägivalla vähendamisel oleks juba põhimõttest: „Ära tee teisele seda, mida sa ei taha, et sulle endale tehakse.“

Konverentsi korraldas SA Väärtustades Elu, kelle eestvedamisel toimuvad emadepäeva ja isadepäeva konverentsid regulaarselt alates 2012. aastast.