Villu Tamme: Eesti punk polnud mingi tohutu vastupanuliikumine. Olid tüübid, kes üritasid väljamaa meeste moodi välja näha (20)

“Konkreetselt sellist käskkirja, kus Propeller ära oleks keelatud, ei olnud iial! Propellerit ei keelatud ära, see on legend!” ütleb punkbändi Propeller vokalist Peeter Volkonski. Vürsti sõnul Propelleril võimudega konflikte polnud. “Siis aga tuli septembris see vutimatš, kus läks mäsuks,” räägib Volkonski 22. septembril 1980 Eesti Raadio ja ETV jalgpallimatšil Propelleri esinemisest. “Kujutate ette, seal oli 3000 inimest ja läks mässamiseks ning mitte ühtegi KGBsnikut seal ei olnud,” räägib ta. Märul läks väljakul lahti seepärast, et pärast mängu lõppu ei lubanud tele- ja raadiojuhid Propelleril enam esineda, rahvas aga nõudis lisa.

Kogemata “koputaja”

“Minult küsisid KGBsnikud pärast, et Volk, räägi meile, mis seal juhtus! Raadiost öeldi, et nemad on kõik lindist välja lõiganud, me ei saa täit pilti ette!” kirjeldab Volkonski, kuidas Nõukogude julgeolek temalt infot päris. “Ma ütlesin, et miks te videost ei vaata! Nemad aga ei teadnudki, et seda filmiti!” meenutab ta. “Tuleb välja, et ma olin justkui koputaja, ütlesin julgeolekule, et seal oli kolm telekaamerat. Ma ei tulnud selle pealegi, et nad ei teadnud!” naerab Volkonski. Julgeolek olevat siis videolintidelt asja üle vaadanud ning öelnud, et Volkonskile neil midagi ette heita ei ole. “Pillimeestele ütlesid nad aga pärast, et nemad võivad küll jätkata, aga ilma Volkonskita. Kui temaga mängite, siis keelame ära,” meenutab ta.

Ka punkar Villu tunnistab, et temagi on korduvalt miilitsate poolt autosse tõmmatud ja “menti” viidud. “Olime selles kahe inimese jaoks mõeldud auto kongis tihtilugu kuuekesi,” räägib ta. “Mõni kord kutsuti lausa buss välja, kui rohkem kätte saadi.” Tavaliselt viidi punkarid Laari, Lubja või Vaksali tänava kinnipidamisasutusse. “Mendis midagi hirmsat ei saanud, konfiskeeriti asjad ära ja ajati juuksed maha. Peksa sai tegelikult harva, aga sai. Päris nii ei olnud, et tümitati raskelt, aga mõne paugu ikka said,” räägib Villu Tamme.

Tõnu Trubetsky sõnul polnud punkarite kallal vägivallatsemine seaduses ette nähtud. Selleks tuli vaeva näha ja ise norida, et peksa saada. “Juhtus seda, et punkarid hakkasid esimesena miilitsaid peksma,” räägib Trubetsky. “Kui meie bändi bassimees Anti (Anti Pathique, kodanikunimega Nõmmsalu – toim.) viidi Kadrioru menti, sülitas ta autos miilitsatele näkku nii kaua, kuni tal tatt otsa sai. Autost välja saades sõitis lõuga kõigile, kes ette jäid. Varsti lasti kohe lahti. No mitte täitsa varsti, aga tunni aja pärast,” meenutab Vennaskonna laulja Tõnu Trubetsky.

Asendusliikmest sai päris

“Ma ei ole tegelikult kunagi punkar olnud,” räägib Propelleri vokalist Volkonski. “Minu karjäär nii rock’i kui and roll’i tegelasena sai alguse 1976. aastal Viljandis, kui bänd pidi lavale minema, aga Urmas Alendril oli etendus. Ta mängis kursusetööna “Me otsime Vargamäed” näidendis,” meenutab ta. “Kui oli žüriile laulmine, oli Alender Viljandis kohal, aga publikule kultuurimajas ja lauluväljakul asendasin teda mina.” 1980. aastal Tartus musapäevade ajal oli Alender Nukuteateris näitlemas. “Mina töötasin siis Eesti Kirjastuses luuletoimetajana, kui mind kutsuti Alendrit asendama. Nii nagu see ikka juhtub, asendusliige jäi päriseks,” räägib Volkonski.

Kuidas Villu esimese tagi sai

“Nõukogude ajal oli kombeks, et kui õhtul välja läksid, siis jäid rahast ja kõigest ilma. Isegi riietest tõsteti välja,” räägib Villu Tamme. “Selline igapäevane asi,” naerab ta. Villu kandis tol ajal kummi meenutavast materjalist mantlit, mille ta isalt sai. Õhtul kohtus ta aga pätikambaga, kelle ninamees mantlile pilgu peale viskas ja seda endale nõudis. “Kambas oli veel üks pisikest kasvu tüüp, kes koguaeg kakelda tahtis. See küsis siis ninamehelt, et kas täna lõikama ka hakkame. Ninamees vastas, et ei, täna ei hakka,” räägib Villu kuidas tal kivi südamelt kukkus. Tagi taheti ikkagi punkarilt seljast kiskuda, aga Villu üritas pätikampa kuidagi ära rääkida. “Vingerdasin, et mul hakkab külm ja nii,” naerab ta. “Jõugu liider ütles, aga et annab enda tagi siis vastu. Siis oli mul kiirelt mantel seljast. Selle tagiga käisin veel kümme aastat. Panin igasugu neete sinna külgegi,” meenutab ta.

Kust tuleb nimetus “lõngused”

“Alguses olime tänavapunkarid,” räägib Trubetsky. “Kõndisime või hängisime tänavatel, haaknõelad ja värgid küljes. Tüüpiline päev oligi selline, et ärkasin üles, läksin Villu juurde, ootasin kuni tema paneb soengu korda ja läksime linna lõnkuma,” kirjeldab Trubetsky. Lõnkuma on Trubetsky sõnul kuuekümnendatest pärit sõna, millest tuli sõna lõngused, mida kasutatakse rokkarite kohta. “Teet Kallas oli lõngus,” kommenteerib Volkonski vahele. Linnarahvas punkareid ei sallinud. “Me ei olnud mingisugune rahva avangard,” räägib Villu Tamme. “Üks tädi linnas ütles ükskord isegi, et te olete Eesti rahva häbiplekk.”

Legendaarne laul sündis pesumajast koju kõndides

Kuulsuste Koja kohtumisõhtule võttis Volkonski meenena kaasa ühe punase täpilise pluusi. “See on väga unikaalne pluuse,” räägib ta. “Mis seob seda pluusi Propelleriga? Vaadake, siin on pesumaja number – H6361. See pesumaja asus seal samas Laari võmmi taga, seal oli keldris pesumaja,” meenutab Volkonski. “Tulin sellest pesumajast mööda Tehnika tänavat koju, puhas pesu käes, number H6361 paki sees ja vot seda ma täpselt mäletan – mööda raudtee äärt kõnnin koju ja mulle tuli pähe lugu “Die Woche”,” räägib Volkonski legendaarse laulu sünnist.

Kuidas Volkonski miilitsat šampusega ära üritas osta, aga šampust polnud saada

“Me olime 80. aasta suvel tulnud kuskilt esinemiselt Tallinnasse tagasi ja mõtlesime, et läheme KuKu klubisse,” räägib Volkonski. Raekojaplatsil seisis üks voorimees ja seltskonnal tekkis mõte, et klubisse võiks koos temaga sõita. “Istusime voorimehe peale, mõtlesime, et teeme väikese ringi ja peatusime Pärli kohviku juures. Ma jooksin sisse ja ostsin pudeli šampanjat ja neli pokaali.” Võidu väljakule jõudes pidas aga miilits seltskonna kinni, lükkas autosse ja viis Laari kinnipidamisasutusse.

“Äkki läks luugike lahti ja hakati pärima nimesid ja töökohti.” Olles nimed ja töökohad ette vuristanud, tekkis majoril küsimus, et mille eest seltskond üldse kinni peeti. “Võmm siis kandis ette, et seltskond olevat avalikus kohas alkoholi tarvitanud,” räägib ta. Major ei teinud rikkumisest suurt lugu ja lasi seltskonna välja, andis isegi pooliku pudeli liisunud šampust tagasi. Paberid olid aga juba täidetud ja musta märgi kustutamiseks nõudis võimuesindaja seda sama, mille eest kinni peeti – šampust. “Ütles, et kui šampust toome, võtab paberid vahelt ära.

Läksin siis sinna samasse Pärli kohvikusse ütlesin, et veel üht Šampust on vaja. Otsas!” Šampust otsiti veel kõiksugu Tallinna alkoholipoodidest ja lokaalidest, aga kuskilt polnud saada. “Helistasin Laari võmmi tagasi, sain majori kätte ja ütlesin, et kuskil šampat ei ole. Küsisin, kas vermut kõlbab,” naerab Volkonski. Vermut aga võimuesindajat ei isutanud ning Volkonskil tuli välja käia “kapsast”. “Nii palju nagu üks šampus maksis. Oli vist umbes kuus rubla,” räägib ta.